Roosi vaatas Lumi poole, et näha, kas ta on veel üleval. Õe silmalaud küll liikusid, aga tundus, et ta ei märganud, et lugu jäi pooleli.
Roosi jätkas looga, tema hääl oli pehmem kui enne ja sama vaikne nagu hingetõmme. „Ja öösel oli see koht, kus nad ronisid suurtesse messingist vooditesse, mis olid sepistatud lillede ja lindudega. Isa luges neile raamatuid või jutustas lugusid võlulampidest ja lohedest ja kaugetest paikadest …“
Roosi puges vaikselt sooja teki alt välja ning tegi kindlaks, et Lumil on ikka tekk korralikult ümber õlgade. „Ja siis kui nende ema kustutas tule, ütles isa tüdrukute poole vaadates: „Mine magama, mu ainus Lumivalge. Mine magama, mu ainus Roosipuna.““
Ta sammus vaikselt enda voodi juurde tagasi ja puhus küünla ära.
„Loo lõpp.“
* * *
Aga see polnud tegelikult loo lõpp.
Juhtus ka palju muud, aga see pole lugu, mida igaüks jutustada tahab. Veelgi enam – mida igaüks enda omaks julgeb kutsuda, sest see jutt oli täis pisaraid, ja hobuseid, kes ei oska rääkida, ja isasid, kes kunagi koju ei naasnud, ja küsimusi, millele ei ole vastuseid.
Kõige lihtsam versioon juhtunust oli selline: tüdrukute isa läks ühel ilusal päeval metsa ja tagasi enam ei tulnud. Ta hobune, ainuke, kes teadis, mis oli juhtunud, jõudis üksi koju. Kui ema avas koti, mis hobusel seljas oli, ja laotas kõik esemed põrandale laiali, oli aru saada, et keegi polnud isa asju puutunud. Arveraamat, piip ja tubakas ning isegi pakk paberraha oli veel alles. Ainult kolm asja paistsid olevat kadunud: kell, tekk ja nuga.
Kahjuks ei andnud kadunud asjad ühtegi vihjet isa asukoha kohta. Tüdrukud lootsid, et isa on siiski kuskil, ükskõik kus. Ta võib veel naasta, lüüa uksed hooga lahti ja rääkida pöörasest seiklusest. Ta võib.
Aga hobuse naasmisele järgnenud päeval kuulsid õed pealt kokkade sosistamist. Lumi ja Roosi seisid nurga taga ja hoidsid hinge kinni, kui kokad arutlesid: „On palju asju, mis temaga juhtuda võis: hirmsad koletised … igivanad needused … Metsade Hirm … või eikellegimaa röövlid … ja väiksed vaesed preilid ei saa kunagi teada, mis päriselt juhtus!“
Iga sosin, mis õhku täitis, oli samasugune: kuna metsas on palju metsikuid olendeid, siis midagi metsikut oli temalt ka elu võtnud.
Sellegipoolest olid tüdrukud päevast päeva lootusrikkad. Roosi ja Lumi uitasid mööda maja koridore, lootes, et järsku kõnnib isa neile vastu või kuulevad kuskil tema häält. Oli raske uskuda, et inimene võis ühel hetkel olemas olla ja järgmisel mitte. Tüdrukud ootasid ja jälgisid. Aga mida rohkem päevi mööda läks, seda rohkem karm tõsiasi selgeks sai.
See oli aeg, kui ema lukustas ennast tuppa. See oli aeg, kui Roosi tõmbus raamatukogus kerra ja nuttis end magama tugitoolis, kus isa oli temaga koos lugenud. Ta uinus, lootes, et tõde oleks teistsugune. Aga iga kord kui ta üles ärkas, oli valus tõde ikka veel seal.
Aga Lumi ei nutnud, isegi siis mitte. Ta ei nutnud, sest tõde, mida kõik teised sisimas tundsid, ei olnud tema tõde. Ta ei suutnud uskuda, et isa enam ei olnud. Ja polnud vahet, kui palju aega möödus, ta oli ikka kindel, et isa naaseb. Roosi ei suutnud talle kuidagi selgeks teha, et mõnikord tähendab inimese kaotamine seda, et ta ei loe sulle enam kunagi ega soovi head ööd ega kallista sind.
Teenrid värvisid mõned tüdrukute kleidid mustaks ja päevast päeva kandsid nad ainult neid. Paar päeva pärast seda kui tüdrukud musti kleite kandma hakkasid, ilmus välja kõhna näoga mees. Tüdrukud vaatasid, kuidas mees emale ütles, et nad ei saa enam elada Lumeaia ja Roosiaiaga ümbritsetud majas. Ta ütles emale, et aiad, maja, kleidid, raamatukogu, teenrid ja kõik muu kuulusid nüüd aadlisuguvõsade nõukogule.
Lumi lõi kõhna näoga mehele kõvasti vastu säärt, aga see ei muutnud midagi.
Perekond lahkus ja asus elama majakesse keset metsa. Keset metsa, mis oli varastanud isa ja abikaasa. Metsa, mis väidetavalt oli täis kummalisi ja metsikuid olendeid. Nad läksid metsa, sest neil ei olnud kuhugi mujale minna.
Ja selle loo lõpp on praeguse loo algus.
Lumi ja Roosi ei teadnud, et nad elasid muinasjutus – keegi ei tea seda kunagi.
* * *
Majakesse asusid nad elama siis, kui kevadest oli saamas suvi. Lumi, Roosi ja ema võtsid kaasa piisavalt asju, et elu metsas üles seada, kaasa arvatud Krahv Kusti, kes nüüd Lumi käte vahel vingerdas. Et sinna jõuda, pidi lihtsalt mööda teed kõndima. Tee algas metsa äärest, kõrge mäe otsast. Eksimisvõimalust polnud, sest läbi metsa läks vaid üksainus tee. Selle tee olid tekitanud sammud, vankrirattad ja kabjad.
Majake oli ehitatud kividest ja puidust ning seisis üksinda keset metsa. See oli kuulunud ema vanaonule, kes ehitas maja juba ammu, kui ta veel noor mees oli. Ema oli seal külas käinud siis, kui ta oli veel liiga väike, et midagi mäletada, ja kui teda Elina asemel veel Elliks kutsuti.
Lumi ja Roosi ei teadnud maja olemasolust midagi kuni hetkeni, mil sellest nende kodu sai. Selleks ajaks oli see olnud nii kaua tühi, et majaesised kivid olid kaetud samblaga ning siseruume kattis tolmutekk ja hunnik ämblikuvõrke. Olles kohale jõudnud, seisis perekond ukseavas ning ema pani käed ümber tüdrukute õlgade ja pigistas, andes märku, et üksi ta selle kõigega hakkama ei saa.
Esimest korda elus olid tüdrukud sunnitud koristama. Nad koristasid kuuri ära, tõid kaevust vett ja nühkisid majakese maast laeni puhtaks, võttes kaminast välja mahajäetud linnupesad. Nad aitasid emal madratsid kolme voodi jaoks täis toppida ja täita sahvrit toidukraamiga, mille kokad neile kaasa pakkisid: jahukottide, teravilja, kohvi ja suhkruga.
Kõik, mis eelmisest elust alles oli jäänud, mahtus vaid kolme kirstu. Kui kõik vajalikud ja igapäevased asjad – riided, potid ja tekid – olid lahti pakitud ja isa portree seinale riputatud, leidsid Lumi ja Roosi oma erilise karbi. Karp pesitses viimase kirstu põhjas ja seal olid tüdrukute aarded. Seal oli Lumi viiul, mille ta hoolsalt voodi kõrval asetsevale riiulile paigutas, teadmata, kas ta üldse veel kunagi mängida tahab. Teised aarded olid kingitused, mis isa reisidelt kaasa oli toonud: Bengali tekk, mis oli kokku õmmeldud kümne tuhande nõelapistega, juturaamat Jaapanist, väike Türgi vaip ja messingist elevant Aafrikast.
Kui majake sai koristatud ja kirstud lahti pakitud, hakkas perekond tundmatus kohas uue elurütmiga harjuma. Lumi ja Roosi jaoks oli veel üks asi võõras. Nende ema ei naeratanud enam. Ta ei maalinud ega voolinud ega teinud midagi, mida ta varem nautinud oli. Ta triivis mööda tuba, nagu kõnniks unes; tema liigutused ja vestlused olid automaatsed ja eemalolevad. Elina oli õrnem kui kunagi varem, aga kurbus hõljus ikkagi ta pea kohal. See võttis nii väikeses majas palju ruumi.
Kuna õed ei teadnud, mida teha, läksid nad õue. Lumi ja Roosi ärkasid üles, sõid hommikust ja seejärel kõndis Lumi mööda puudevahelist teerada metsa äärde ning jälgis nende vana maja all orus.
Lumi ei teinud sellest saladust, et talle uus majake üldse ei meeldinud. Talle ei meeldinud talupojahautis ega kõva sai, mida ta selle kõrvale sõi. Talle ei meeldinud kõvad voodid ega tuuleiil, mis öösiti läbi seinas olevate pragude vilistas. Lumile ei meeldinud, kui Roosi ütles: „Kõik läheb varsti paremaks.“ Kuidas see juhtuda saaks? Majake oli väike ja vilets ning viletsad asjad lihtsalt ei muutu millekski paremaks.
Kõige vähem meeldisid Lumile inimesed, kes nende vanasse majja kolisid. Nad varastasid tüdruku vana elu ja nende aiad. Nii jälgis ta terve kevade jooksul maja ja Krahv Kusti tema kõrval samuti. Nagu kaks näljast kassi, kes on valmis saaki püüdma, jälgisid nad, kuidas vallutajad kodust lahkusid ja siis mõne aja pärast jälle naasid.
Samal ajal kui Lumi