Lätis või Siberisse; Eestimaa kubermangu sunnitöölised saadeti paekivi murdma Paldiski asulasse. Seal oli koos eestlastega sunnitööl ja on ka ahelates sinna maetud baškiir Salavat Julajev3, üks talurahvamässu4 juhtinud Jemeljan Pugatšovi kambaline.
Kus vennad Poolid täpselt sunnitööl olid, pole teada, kuid asumisele olid nad saadetud Ülem-Bulanka asundusse. Tsaarivõim oli huvitatud Hiinaga piirnevate Siberi regioonide asustamisest valgete inimestega. Siberisse ümberasustamist kannustati igati; need parunid, kes teistest rohkem oma talupoegi sinna saatsid, kasutasid võimu erilist eestkostet, saades iga väljasaadetu eest rahasummasid ja mõningaid soodustusi. Esimeses järjekorras üritasid parunid vabaneda neile ebamugavatest ja allumatutest talupoegadest – korrarikkujatest. Tõenäoliselt kuulusid vennad Ants ja Johann selliste isikute kategooriasse: elasid renditud maal oma talus ja neil polnud mitte mingit põhjust teiselt talupojalt kasukat, linaseemet, lõnga ja 30 hõberubla varastada.
Esimesed dokumenteeritud andmed Johann ja Ants Pooli ning nende perede elust Siberis pärinevad aastast 1863. Nad lahkusid õigeusust, pidasid endid luterlasteks ja sattusid sel moel pärast sunnitööd usukaaslaste keskele eelnimetatud eesti asundusse. Kuni 1860. aastate alguseni teenis Ülem-Suetuki, Ülem- ja Alam-Bulanka ning teiste Jenissei luteri kolooniate kogudustes pastor, kelle püsiresidents asus Irkutski linnas. Sealses arhiivis säilitatakse kirikuraamatuid, millest sain aru, et naised koos väikeste lastega sõitsid meestele Siberisse järele.
21. märtsil 1863. aastal kiitis tsaar heaks uue ukaasi (nr 39 400), millele vastavalt pandi luteri pastorile kohustus „omada oma peamist asupaika Ülem-Suetuki asunduses ja tunda rootsi, soome, vene ja saksa keelt“. Pastoril tuli hoolt kanda kõigi Jenissei kubermangu luterlaste vaimse manitsemise eest.
Niisiis, minu kaugeks esivanemaks on Jaan Pool (kuna minu suguvõsas on palju Jaane, nimetagem teda Jaan Esimeseks), kes sündis 1796. aastal Löwenhofi mõisas ja on sinna ka 1845. aastal maetud. Ta pole ainult minu, vaid ka kõigi teiste paljude Ülem-Bulanka ja Ülem-Suetuki külas ning teistes selle regiooni paikades sündinud ja senini nii nendes külades kui ka üle terve Venemaa (Peterburi, Novosibirski, Krasnojarski, Norilski, Abakani, Minussinski, Nahodka, Vladivostoki, Kõzõli, Saratovi, Belgorodi, Novokuznetski, Tšernoretšenski linnas; Karatuzskoje, Jermakovskoje, Motorskoje, Tšerjomuški, Širištõki jt külades), Ameerika Ühendriikides (Atlantas, Indianapolises, Pennsylvanias), Inglismaal (Londonis), Saksamaal, Soomes, Ukrainas ja muidugi ka kodumaal Eestis elavate Pooli-nimeliste ühine esivanem.
Poolide suguvõsa esivanemate väike kodukoht
Esivanemate sünnikoht oli Löwenhofi mõis, nüüdse nimetusega Kuigatsi küla, mis 1992. aastast kuulub Puka valda Valga maakonnas, enne seda aga sama maakonna Sangaste valda. Kuigatsi mõisa maad on tuntud kaugetest aegadest, veel sellest ajast, kui siia tulid rüütlid-ristisõdijad. Need maad vahetasid korduvalt omanikke ja mõis eksisteeris kuni Eesti Vabariigi moodustamiseni 1918. aastal. Eesti uued võimud ostsid parunitelt maa välja, millest osa jaotati tasuta nendele Vabadussõjas osalenutele, kes sõltumatu Eesti eest verd valasid. Endistele mõisatele tagastati põlised eesti nimed. Löwenhof sai nimeks Kuigatsi, Sontack – Soontaga, kihelkonna keskus Theal – Sangaste.
Kuigatsi küla asub Otepää looduskaitsealal. See on ilusaim kant Eestis – kõrgendike, küngaste, metsade, rohkete järvede, jõgede ja ojakestega maa. Küla elanikud on uhked oma kodukandi ja selle ajaloo üle, toimetavad oma internetilehekülge. Sellelt lehelt lugesin ma ridu: Puka vallas Kuigatsi on kui hääbuv paradiis. Mäe peal loss, all orus järv, küll seal puhata võib närv.
1. jaanuari 2010. aasta seisuga elas Kuigatsis 74 inimest, külas on raamatukogu, kultuurimaja ja suur surnuaed. Endises vallakeskuses Puka alevikus võib kohata inimesi, kes kannavad perekonnanime Pool. Need on minu nende sugulaste järeltulijad, kes jäid sinna kanti elama pärast mu eelkäijate sunnitööle ja Siberisse asumisele mõistmist.
Ülem-Bulanka küla umbes 1930. aastal. Vaarisa Jaan Antsu poeg Pool oli selleks ajaks juba surnud, tema fotot ei ole säilinud. Istuvad: vaarema Senni (Schenni) Pool (neiupõlvenimi Tamm) ja tema invaliidist poeg Ants (minu vanaisa Villemi vend). Vaarema selja taga seisab vanaisa Villemi õde Anna (mehe järgi Mülbach) koos oma tütrega (suri noorena, lapsi ei olnud). Vaarema ja tema poja Antsu vahel seisab Anna poeg Jaan Mülbach
Sellel ülesvõttel on vanaisa Villem Jaani poeg Pool (19. jaanuar 1888 – 3. märts 1946) ja vanaema Alma Voldemari tütar Pool, neiupõlvenimi Engelbrecht (5. märts 1892 – 9. jaanuar 1988) koos nelja lapsega. Ülem-Bulanka küla. Umbes 1935. aasta
Isaliin. Engelbrechtide dünastia
Teiseks minu vaarisaks isaliini pidi on Voldemar (kirikuraamatutes Woldu) Antsu poeg (kirikuraamatutes Hans) Engelbrecht. Ta sündis 4. juunil 1858. aastal Vaki külas Vana-Vändra vallas Pärnumaal Liivimaa kubermangus. Mitte kõik Engelbrechtide esivanemad pole pärit Vaki külast. Vaarvaarisa Ants ostis seal maad ja asus sinna elama 1855. aastal, kolm aastat enne vaarisa Voldemari sündi.
Liivimaa kubermangus kaotati pärisorjus 1819. aastal, 42 aastat varem kui Vene impeeriumi sisekubermangudes. Talupojad said isikliku vabaduse, neid ei võinud enam osta ja müüa, kuid maa jäi veel mõisnike (parunite) valdusse. 1840.–1850. aastate lävel tekkis võimalus renditavad maad päriseks osta või osta uus maatükk, kuid suurem osa talurahvast ei saanud seda teha, kuna neil polnud piisavalt sääste, kuid laenu pangad tollal veel ei andnud. 1855. aastal suutsid maad osta vaid käsitöölised (rätsepad, kingsepad, kangrud, sepad, puusepad jt), kes osutasid talupoegadele, aga ka parunitele teenuseid ja said selle eest sularaha. Erilises hinnas olid tõelised oma ala meistrid. Ühele Vändra kangrule ehitas vald isegi tänutäheks kunstipärase kanga kudumise oskuse eest oma rahaga maja. Paraku jõi see kuulus kangur elupäevade lõpuks oma varanduse maha ja veetis viimased päevad vaesuses, nagu suurte meistritega vahel juhtub.
Enne Vakile kolimist elasid esivanemad naaberkülas Rätsepal. Ma oletan, et küla nimetus on kuidagi seotud minu esivanemaga, kes elas neis paigus 16. sajandi lõpus ja 17. sajandi algul. Teda kutsuti Rätsepa Andreseks. Seda võib mõista kaheti: Andres kui rätsepa poeg või Andres Rätsepalt. Võimalik, et keegi esivanematest oli rätsep ja selle järgi sai nime ka asula. Andrese lapselaps Kristjan Rätsep (1774–1846) hakkas esimesena kandma perekonnanime Engelbrecht. Kristjan oli mu vaarisa Voldemari vanaisa.
Kust tuli perekonnanimi Engelbrecht, tasub veel selgitada: kas mõtles Kristjan ise välja selle nime, mis tuleneb saksakeelsest sõnast „ingel“, või pani selle talle parun. Üldiselt valis suur osa inimesi ise endale perekonnanime. Esimeses järjekorras võeti nimed, mis tulevad puude, taimede, loomade, lindude, kalade jne nimetustest. Seetõttu on Eestis palju selliseid perekonnanimesid, nagu Tamm, Kask, Kuusk, Mänd, Paju, Karu, Hunt, Ilves, Rebane, Jänes, Vares, Hani, Varblane, Kuldnokk, Lind, Maasikas, Kala, Haug, Ahven, Räim, Luts, Järv, Mägi, Jõgi, Soo jne.
Kuldkepp
Perekonnanimede panemisega oli naljakaid lugusid. Üks minu esivanemaid sai perekonnanime Kuldkepp. Lugu oli järgmine.
Pärast Liivi sõda (1558–1583) ja sellele järgnenud hirmsat katkuepideemiat jäi Eestimaa rahvast tühjaks, ellu jäid peamiselt need, kes elasid kõrvalistes maanurkades, kus ei olnud lahinguid ega kontakte ülejäänud maailmaga. Vändra kant oli just selline.
Kui rootslased 17. sajandil siia jõudsid, otsustas nende asehaldur üles kirjutada ellu jäänud inimesed. Revisjonile tuli teiste hulgas räbalates vanamees, kepp käes. Asevalitseja tundis huvi, palju tal poegi on ja palju tütreid. Kuulnud, et vanamees on abielus ja kõik tema 12 last on pojad, teatas ametnik: „Kui su kuningas teaks, et tema alamal on sedavõrd palju lapsi, poleks sa minu juurde tulnud, kaigas peos, vaid oleksid uhkelt kullast kepile nõjatunud.“
Rootsi riik