Kevin Kwan

Aasia hullult rikkad


Скачать книгу

      Kevin Kwan

       AASIA HULLULT RIKKAD

      Inglise keelest tõlkinud Marianne Ots

      Originaali tiitel:

      Kevin Kwan

      Crazy Rich Asians

      Doubleday, 2013

      Toimetanud Siiri Soidro

      Kujundanud OÜ Rein R

      Copyright © 2013 by Kevin Kwan

      Tõlge eesti keelde © Marianne Ots ja Tänapäev, 2019

      ISBN 978-9949-85-515-5

       www.tnp.ee

      Trükitud AS Pakett trükikojas

       Emale ja isale

      1 Nii võib juhtuda, kui käid Argentinas näolõikusel.

      2 M.C. on lühend mom chao’st – tiitlist, mida antakse ainult Tai kuninga Rama V (1853–1910)lapselastele, kõige nooremale põlvkonnale, keda veel kuninglikku perekonda kuuluvaks peetakse. Eesti keelde võib seda tiitlit tõlkida kui „tema kuninglik kõrgeausus”. Nii nagu paljud teised Tai kuningliku suguvõsa liikmed, veedavad ka nemad osa aastast Šveitsis. Rohkem golfi, vähem liiklust.

      3 M.R. on lühend mom rajawongse’st – tiitlist mis antakse meessoost mom chao lastele. Eesti keelde võib seda tõlkida kui „kõrgeauline”. Kõik kolm Catherine Youngi ja prints Taksini poega abiellusid kõrgest soost Tai naistega. Kuna nende naiste nimed on muljet avaldavalt pikad, tai keele mitte-oskajatele võimatud välja hääldada ja selle loo mõttes üsna ebaolulised, on need tekstist välja jäetud.

      4 Peab plaani oma kalli lapsehoidjaga Manilasse põgeneda, et saaks osaleda karaoke maailmameistri-wvõistlustel.

      5 Tema kurikuulus klatš levib kiiremini kui BBC uudised.

      6 Aga on sigitanud abieluväliselt vähemalt ühe lapse Malai naisega (kes elab nüüd Beverly Hillsi luksuskorteris).

      7 Hongkongi seebiooperinäitleja, kes on kuulujuttude järgi see punase parukaga tüdruk filmist „Kükita mu tiigrile, taltsuta oma lohet II”.

      8 Aga kes on kahjuks rohkem sarnane oma emapoolsele suguvõsale, Chow’dele.

      9 Müüs oma Singapuri kinnisvara 1980. aastatel miljonite eest maha ja kolis Hawaiile, aga halab pidevalt, et oleks nüüd miljardär, kui oleks „ainult paar aastat veel oodanud”.

      Proloog. Nõod

      LONDON, 1986

      Surmväsinud kuueteistkümne tunni pikkusest lennust Singapurist, rongisõidust Heathrow’ lennujaamast ja mööda läbivettinud tänavaid rühkimisest, prantsatas Nicholas Young lähimale istekohale hotelli fuajees. Tema nõbu Astrid Leong lõdises tuimalt sealsamas kõrval, sest tüdruku ema Felicity, poisi dai gu chech – kantoni keeles „vanem tädi” —, oli öelnud, et oleks patt sõita taksoga ainult üheksa kvartalit, ja sundinud kõiki Piccadilly Circuse metroojaamast kogu teed jalgsi kõndima.

      Iga teine inimene oleks sellisele vaatepildile juhtudes märganud ebatavaliselt tasakaalukat kaheksa-aastast poissi ja ebamaiselt õrna tüdrukut vaikselt nurgas istumas, aga Reginald Ormsby nägi oma fuajeevaatega laua tagant vaid kaht väikest hiinlast, kelle vettinud mantlid damastkattega sohvat määrisid. Sellest hetkest läks kõik ainult hullemaks. Samas lähedal seisid kolm hiinlannat end salvrätikutega palavikuliselt kuivaks tupsutades, sellal kui üks teismeline metslase kombel üle terve fuajee põranda liugles ja tossudega mustvalgele malelaua stiilis marmorpõrandale mudaseid jälgi jättis.

      Ormsby kiirustas poolkorruselt alla, teades, et ta suudab neist välismaalastest ise kiiremini lahti saada kui administraatorid. „Tere õhtust! Mina olen hotelli juhataja. Kas ma saan teid aidata?” küsis ta aeglaselt, iga sõna hoolikalt välja hääldades.

      „Jah, tere õhtust, meil on broneering,” vastas naine puhtas inglise keeles.

      Ormsby piidles teda üllatunult. „Mis nime all?”

      „Eleanor Young perega.”

      Ormsby tardus – ta tundis nime ära just seetõttu, et Young oli broneerinud Lancasteri sviidi. Aga kes oleks osanud arvata, et Eleanor Young on hoopis hiinlane ja kuidas ta üldse siia sattus? Võimalik, et The Dorchester ja Ritz võtavad temasuguseid vastu, aga see on Calthorpe, mis kuulub Calthorpe-Cavendish-Gore’ide omandisse juba George IV valitsusajast ja tegutseb tegelikult rohkem nagu eraklubi sellistele suguvõsadele, keda on mainitud juba Debrett’sis või Almanach de Gothas. Ormsby vaagis läbivettinud naist ja tilkuvaid lapsi. Uckfieldi leskmarkiis oli nädalavahetust veetma tulnud ja mees suutis vaevu ette kujutada, mida too arvaks, kui selline rahvas hommikusöögilauda ilmuks. Ta otsustas kähku. „Mul on väga kahju, aga ma ei leia selle nime alt ühtegi broneeringut.”

      „Kas te olete kindel?” küsis Eleanor üllatunult.

      „Täiesti kindel.” Ormbsy naeratas pingsalt.

      Felicity Leong ühines oma vennanaisega vastuvõtuleti juures. „Kas on mingi mure?” küsis ta kärsitult, kuna soovis kannatamatult hotellituppa juukseid kuivatama minna.

      „Alamak[1], nad ei leia meie broneeringut,” ohkas Eleanor.

      „Kuidas nii? Äkki sa broneerisid mingi teise nime alt?” uuris Felicity.

      „Ei, lah. Miks ma midagi sellist peaks tegema? See on algusest peale minu nime alt broneeritud olnud,” vastas Eleanor ärritunult. Miks Felicity teda alati saamatuks pidas? Ta pöördus uuesti juhataja poole. „Härra, kas te saaksite palun uuesti kontrollida? Ma kinnitasin broneeringu alles kaks päeva tagasi. Me peaksime teie kõige suuremas sviidis ööbima.”

      „Jah, ma tean, te broneerisite Lancasteri sviidi, aga ma ei leia teie nime mitte kuskilt,” jäi Ormsby endale kindlaks.

      „Vabandust, aga kui te teate, et me Lancasteri sviidi broneerisime, siis miks seda meile ei anta?” küsis Felicity hämmeldunult.

      Pagan võtaks. Ormsby kirus iseenda apsakat. „Ei-ei, te saite valesti aru. Ma tahtsin öelda, et võib-olla te enda arvates broneerisite Lancasteri sviidi, aga ma ei leia selle kohta mingit märget.” Ta pööras lauast eemale ja teeskles, et sobrab mingites paberites.

      Felicity nõjatus üle läikima löödud tammepuidust leti, tõmbas nahkköites registreerimisraamatu enda poole ja lappas selle lehti. „Vaadake! Siinsamas on kirjas „Pr Eleanor Young, Lancasteri sviit, neli ööd”. Te ei näe seda või?”

      „Proua! See on PRIVAATNE!” nähvas Ormsby maruvihaselt, ehmatades kaht nooremadministraatorit, kes oma ülemust ebamugavustundega silmitsesid.

      Felicity piidles seda kiilanevat punase näoga meest, kui olukord talle äkki päevselgeks sai. Ta ei olnud sedasorti üleolevat irvitamist näinud ajast, kui lapsena koloniaalajastu Singapuris selle hääbumise päevil üles kasvas, ning ta arvas, et sellist avalikku rassismi ei eksisteeri enam. „Härra,” ütles ta viisakalt, kuid kindlalt, „seda hotelli soovitas meile proua Mince, Singapuri anglikaanipiiskopi abikaasa, ja ma nägin selgelt meie nime teie registreerimisraamatus. Ma ei tea, mis keerutamine see on, aga meil on väga pikk reis selja taga ning meie lapsed on väsinud ja läbikülmunud. Ma nõuan, et te meie broneeringust kinni peaksite.”

      Ormsby oli nördinud. Kuidas