Calthorpe’i või-mis-ta-nimi-nüüd-oligi hotell?” küsis Harry äkki elavnedes.
„Pole aimugi.”
„Kus see asub?”
„Mayfairis, Bond Streeti lähedal. Tegelikult on see päris ilus hotell, kui see kohutav juhataja välja arvata.”
„Jah, ma usun, et see sama ongi! Ma mängisin Rupertiga või kes-ta-nüüd-oligi ja veel mõne teise britiga Californias golfi ja ma mäletan, et ta rääkis mulle sellest kohast. Felicity, mul on üks mõte. Ma helistan sellele Ruperti-tüübile. Püsi seal, ma helistan sulle tagasi.”
Ormsby ei suutnud oma silmi uskuda, kui välisuksest jälle kolm väikest hiinlast sisse paiskus, vaevalt tund aega pärast seda, kui ta oli nad kõik minema kihutanud.
„Eddie, ma lähen võtan endale joogi. Kui sa ka midagi tahad, mine too ise,” teatas Nick otsusekindlalt oma nõole ja sammus sohvabaari poole.
„Pea meeles, mida su emme ütles. Nii hilja ei tohi me enam Cocat juua,” hoiatas Astrid, kui ta poistele järele jõuda üritades läbi fuajee hüples.
„Noh, ma võtan siis rummikoola,” ütles Eddie jultunult.
„Issand halasta!” röögatas Ormsby, tormates läbi fuajee, et lapsed kinni püüda. Enne, kui ta nendeni jõudis, märkas ta silmanurgast lord Rupert-Calthorpe-Cavendish-Gore’i, kes hiina naisi fuajeesse juhatas, justkui teeks ta neile parajasti ekskursiooni. „Ja 1918. aastal kutsus mu vanaisa siia René Lalique’i, et ta siia suurde saali need klaasmosaiigid valmistaks. Iseenesestki mõista, et Lutyens, kes restaureerimist juhendas, ei kiitnud säärast art nouveau’ õitsengut heaks.” Naised naersid viisakalt.
Töötajad tõmbusid krampi – vana lordi nägemine üllatas neid, sest too ei olnud juba aastaid hotellis oma nägu näidanud. Lord Rupert pöördus hotelli juhataja poole. „Ah, Wormsby, on mul õigus?”
„Jah, härra,” vastas mees, liiga vapustatud, et ülemust parandada.
„Kas sa oleksid nii lahke ja paneksid proua Youngile, proua Leongile ja proua Chengile nende toad valmis?”
„Aga härra, ma just…” proovis Ormsby vastu vaielda.
„Ja Wormsby,” segas lord Rupert vahele, „sinu hooleks jääb personali teavitamine ühest väga oluliselt uudisest: täna õhtul jõuab lõpule minu perekonna pikk ajalugu Calthorpe’i hotelli omanikena.”
Ormsby jõllitas teda hämmeldunult. „Härra, siin on kindlasti mingi eksitus…”
„Ei, ei mingit eksitust. Mõni hetk tagasi müüsin ma Calthorpe’i kogu kupatusega maha. Lubage esitleda: uus omanik, proua Felicity Leong.”
„MIDA?”
„Jah, proua Leongi abikaasa, Harry Leong – suurepärane tüüp, tapvalt hea paremakäelöögiga, kellega ma Pebble Beachil kohtusin – helistas mulle ja tegi imelise pakkumise. Nüüd saan ma rahulikult Eleutheral kalapüügile keskenduda ega pea selle gooti müraka pärast enam pead vaevama.”
Ormsby jõllitas naisi, suu ammuli.
„Daamid, kuidas oleks, kui läheks Long Bari teie laste juurde ja tõstaks toosti?” küsis lord Rupert lõbusalt.
„See oleks imetore,” vastas Eleanor. „Aga kõigepealt, Felicity, kas sa mitte ei tahtnud sellele mehele midagi öelda?”
Felicity pööras end Ormsby poole, kes nägi välja, nagu hakkaks kohe minestama. „Ah jaa, oleksin peaaegu unustanud,” alustas ta naeratades, „kahjuks pean ma paluma teil hotelli territooriumilt lahkuda.”
ESIMENE OSA
Ei ole kusagil maailmas nähtud rikkamaid inimesi kui hiinlased.
IBN BAŢŢŪŢAH
(NELJATEISTKÜMNES SAJAND)
1
Nicholas Young ja Rachel Chu
NEW YORK, 2010
„Kas sa oled ikka kindel?” küsis Rachel uuesti ja puhus õrnalt auravale teetassile. Nad istusid oma tavalises lauas Tea&Sympathy kohvikus ja Nick oli just palunud tal suvi koos endaga Aasias veeta.
„Rachel, mul oleks nii hea meel, kui sa tuleks,” julgustas Nick teda. „Sul ei olnud ju plaanis sel suvel õpetada, nii et mille pärast sa muretsed? Arvad, et ei suudaks selle kuumuse ja niiskusega hakkama saada?”
„Ei, asi pole selles. Ma tean, et sul on kõigi nende isamehe kohustustegagi palju tegemist, ja ma ei taha sind segada,” ütles Rachel.
„Mis mõttes segada? Colini pulm Singapuris võtab vaid ühe nädala ja me võime kogu ülejäänud suve Aasias logeledes veeta. Kuule, las ma näitan sulle, kus ma üles kasvasin. Ma tahan sind kõikidesse oma lemmikpaikadesse viia.”
„Kas näitad mulle seda koobast, kus sa süütuse kaotasid?” õrritas Rachel ülemeelikult kulmu kergitades.
„Loomulikult! Me võime selle isegi taaslavastada!” naeris Nick ning määris ahjusoojale skoonile moosi ja rammusat vahukoort. „Ja kas mitte üks su hea sõber ei ela Singapuris?”
„Jah, Peik Lin, mu parim sõbranna ülikoolist,” ütles Rachel. „Ta on mind aastaid külla kutsunud.”
„Siis on veel üks põhjus minna. Rachel, sulle meeldib seal kindlasti ja ma lihtsalt tean, et sa lähed sealse toidu peale arust ära. Sa ikka tead, et Singapur on planeedi kõige toidulembesem linn?”
„Noh, kui arvestada, kuidas sa laulad kiidulaulu kõigele, mida sööd, siis ma eeldasin, et see on teil põhimõtteliselt rahvuslik spordiala.”
„Kas sa mäletad New Yorkerist seda Calvin Trillini artiklit Singapuri tänavatoidust? Ma viin sind sellistesse kohalikesse uberikesse, millest isegi tema pole kuulnud.” Nick hammustas veel ühe tüki kohevast skoonist ja jätkas täis suuga. „Ma tean, kui väga sa neid skoone jumaldad. Aga oota ainult, kuni sa Ah Ma omasid…”
„Su Ah Ma küpsetab skoone?” Rachel püüdis ette kujutada tavalist Hiina vanaema seda olemuslikult nii inglispärast maiuspala valmistamas.
„Noh, ta ei küpseta neid päris ise, aga tal on parimad skoonid maailmas, küll sa näed,” ütles Nick vaistlikult ümber pöörates, et teha kindlaks, ega keegi selles väikeses hubases kohvikus tema juttu pealt ei kuulanud. Ta ei soovinud oma lemmikkohvikus persona non grata’ks muutuda vaid seetõttu, et oli hooletult mingitele teistele skoonidele truudust vandunud, isegi kui need olid tema vanaema omad.
Kõrvallauas kössitas üks tüdruk kolmekorruselise tikuvõileibu täis kuhjatud riiuli taga ja läks järjest rohkem elevile selle vestluse pärast, mida pealt kuulis. Ta oli kahtlustanud, et see võis olla tema, aga nüüd oli ta täiesti kindel. See oli Nicholas Young. Kuigi ta oli siis alles viieteistkümneaastane, ei lähe Celine Limil mitte iial meelest see päev, kui Nicholas Pulau klubis[6] nende lauast mööda jalutas ja ta õele Charlotte’ile oma silmipimestavat naeratust välgutas.
„Kas see on üks neist Leongi-vendadest?” oli nende ema küsinud.
„Ei, see on Nicholas Young, Leongide nõbu,” vastas Charlotte.
„Philip Youngi poeg? Aijaa, millal tema nii suureks kasvas? Ta on nii nägus!” hüüatas proua Lim.
„Ta jõudis just Oxfordist tagasi. Õppis kaht eriala korraga, ajalugu ja õigust,” lisas Charlotte, ennetades ema järgmist küsimust.
„Miks sa temaga rääkima ei lähe?” küsis proua Lim õhinal.
„Milleks näha vaeva, kui sa peletad eemale kõik noormehed, kes minu