lugejatest ilmselgelt ei tulnud. Ma säilitasin osaliselt oma publiku – neli või viis siin ilmuvatest lugudest pälvisid Hugo või Nebula nominatsiooni, aga selle perioodi auhinnad läksid lõpuks teistele tekstidele. Ainsaks erandiks olid Nebula auhinnad, mille sain 1972. aastal lühijutu «Head uudised Vatikanist» ja 1975. aastal lühiromaani «Surnute seas sündinud» eest. Kuid preemiad on vaid kaudne lugejate meeleseisundi peegeldus, neil aastail hakkasid aga mu raamatute müügiarvud järsult kukkuma, mis kõneles märksa konkreetsemalt sellest, mida lugejad arvasid mu tollaste kirjatööde muutunud laadist. Mu kimbatusele selle üle, nagu te peagi näete, järgnes illusioonide purunemine ja viha ja lõpuks loobumine kutselise kirjaniku karjäärist, mis õnneks osutus jälle ajutiseks.
Need lood peegeldavad oma ajastu tormilisust seega nii sisult kui kirjapaneku laadilt. Ja see seitsmeaastane paus, mis eraldab selle köite viimase loo ilmumist järgmise raamatu esimesest palast, demonstreerib mu meelest küllalt kõnekalt, kui suurt sisemist rahutust nende autor tollal tundis. Aga ma usun, et nad kõnetavad siiski ka meie praegust ajastut ja enamik neist ei ole kaotanud oma aktuaalsust ka nüüd, kui me eksleme selles 21. sajandi Heas Uues Ilmas. Ma ei kuulu nende hulka, kes arvavad, et kõik on kadunud ja lõpp kohe käes. Nagu William Faulkner, usun ka mina, et me jääme kuidagi kestma ning võidame üha kehvemaks muutuvate šansside kiuste ikkagi.
(MINA+N), (MINA–N)
NOVA 2, 1972
Ma olen morn ja mittenaeratavat tüüpi inimene, kellel tegelikult on elav, kuigi ehk kuivavõitu huumorimeel: keegi ei suudaks ilma huumorimeeleta olla üle kuuekümne aasta kutseline kirjanik. Aga tundub, et palju asju, mis tunduvad mulle humoorikad, ei tee teistele nalja. Vähemalt sain ma sellest teadlikuks, pannes kokku ühte humoorika teadusliku fantastika antoloogiat, mille lugusid mitu ehmunud arvustajat süngetooniliseks pidasid.
Aga las siis olla. Võibolla on see, mida ma kirjanduses ekslikult huumoriks pean, tegelikult hoopis iroonia, teravmeelsus või mingit muud liiki kontrollitud ja alatähtsustatud mängulisus. Tahan rõhutada, et minu meelest on see lugu koomiline. Võimalik, et koomilisus peitub siin rohkem toonis kui situatsioonis, võibolla polegi see naljakam kui «Macbeth» ja minu arusaam sellest, mis on naljakas, ongi vildakas. Aga vähemalt tunnistage, et isegi kui see ei pane teid naerma pahvatama, on see nutikalt teostatud ajaparadokside jutt. Ma ei pruugi teada, mis on naljakas, aga ma kutsun välja igaühe, kes julgeb väita, et ma ei tunne ajareisilugude nippe ja keerdkäike.
Kirjutasin pala «(Mina+n), (mina-n)» ((Now+n, Now-n)) juunis 1969, mis teeb sellest käesoleva kogumiku varaseima loo, aga selle toon ja lähenemine annab aimu suundadest, kuhu ma oma tekstidega 1970ndatel läksin. Nagu mitme teise jutugi selles kogus, tellis ka selle vana sõber – käesoleval juhul Harry Harrison originaalantoloogia «Noova 2» (Nova 2; 1972) jaoks sarja, mida ta tollal koostas ja toimetas.
Kõik oli olnud meie jaoks nii lihtne, elegantne ja tulus. Aga siis me kohtusime veetleva Selene’iga ja see oleks meid peaaegu hukutanud. Ta tuli meie ellu ühel kolmapäeval tavapärase sideseansi ajal. 7. oktoobri 1987. aasta pärastlõunal kuue ja seitsme vahel Kesk-Euroopa aja järgi. Rahategemise tunnil. Mul oli mu mõlema minaga rahuldav side. Esimesena pidi kontakt toimuma (mina–n)iga ja seejärel (mina+n)iga.
Ma olin pahandusteks ette valmistatud. Ma teadsin, et pahandused tulevad, sest esmaspäeval, kui ma võtsin vastu sõnumit kolmapäevaselt minult, katkes seletamatul kombel side. Selle tõttu ei saanud ma (mina+n)ilt andmeid meie eelmisest nädalast ülekantava portfelli aktsiahindade kohta ega saanud tehinguid teha. Kaks päeva on mööda läinud ja ma olengi praegu kolmapäevane mina, kes ei edastanud andmeid esmaspäevasele minule, aga ma ei tea, mida hakkab juhtuma sellist, et side kaob. Kõige vähem oskasin ma Selene’i oodata.
Selliste tehingute puhul, nagu meil olid, ei tohi olla mingeid segavaid tegureid, ei seksuaalseid ega muid. Me peame täielikult keskenduma. Meie vahel on nõrk side mis tahes ajahetkel ja me tunneme üksteise kindlustunnet pakkuvat olemasolu. Ent andmete edastamine ühelt minult teisele nõuab täit tähelepanu.
Ma räägin teile oma meetodist. Ehk te siis mõistate mu muret.
Ma tegelen investeerimisega. Kogu töö teen ma ära ühel ja samal tunnil, sest siis on New Yorgis keskpäev ja börs veel avatud ning kui on aeg osta või müüa, saan ma helistada oma maakleritele.
Hetkel on minu kontoriks Thamesist lõunas asuva Henry VIII hotelli kokteilibaar Taevalik Saal. Minu kontor võib asuda kus tahes. Vajan vaid telefoni. Taevalik Saal on tabav nimetus, sest ruum pöörleb lakkamatult hästiõlitatud rööbastel. Niinimetatud galaktika režiimis triivivad õhus säutsuvad skulptuurid, puistates jookide nautijatele mitmevärvilist valgust. Selle suurepärase baari suurte piltakende taga on õhtuse Londoni udune hämarus, millele ma tähelepanu ei pööra. Minu jaoks pole vahet, kas ma olen Londonis, Nairobis, Karachis, Istanbulis või Pittsburghis. Mulle läheb korda vaid piisavalt mugav keskkond, õhk, mis on kopsudesse tõmbamiseks ohutu, teenindus, nagu mulle meeldib, ja telefoniühendus. Koha eripärad ei lähe mulle korda. Ma olen nagu meie päikesesüsteemi kümme planeeti – igavene rändaja, kuid mitte vaatamisväärsuste nautleja.
Mina, kes on (mina–n), on valmis sideseansiks minuga, kes on (mina). «Lase käia, (mina+n),» ütleb ta mulle. (Tema jaoks olen ma (mina+n). Iseenda jaoks olen ma (mina). Kõik on suhteline, n on praegu täpselt nelikümmend kaheksa tundi.)
«Läheb lahti, (mina–n),» ütlen talle.
Võtan enese kogumiseks lonksu. Chateau d’Yquem ‘79 läikivas tšehhi peekris. Südantpööritavalt magus kraam. Kelner oli rabatud, kui seda enne õhutusööki tellisin. Oh õudust! Milline aperitiiv! Aga vein muudab sideseansi lihtsamaks. Mingil moel õlitab see kanaleid. Ma olen valmis.
Minu lauaks on kiiritatud kristallist sillerdav elegantne tahukas, mis saadab välja muutuvaid muaree mustreid. Laual lebab kokkupandult tänane Herald Tribune’i Euroopa väljaanne. Ma nõjatun ettepoole. Võtan rinnataskust paberilehe, esmaspäeva pärastlõunal ostetud aktsiate väljatrüki. Libistan pilgu üle ajalehes tihedas kirjas trükitud noteeringute. Peatun pikalt pealkirjal, et ei oleks eksitust: New Yorgi börsi sulgemishinnad, teisipäev, 6. oktoober. Minu jaoks on need eilsed hinnad. (Mina–n)i jaoks on need homsed hinnad. (Mina–n) teatab, et sidega on kõik korras.
Hakkan edastama neid hindu esmaspäevasele minule. Kas saate juba aru, mis mahhinatsiooniga on tegu?
Ma otsin ja selekteerin.
Otsin ainult neid aktsiaid, mis on liikunud ühe päevaga viie protsendi võrra või rohkem. Kas liikumine on üles või alla, see ei loe, ainus kriteerium on liikumine ja vastavalt sellele otsustame kas lühikese või pika positsiooni kasuks. Meil on vaja, et aktsiahinnad muutuksid kiiresti, sest meie maksimaalne jälgimisvahemik on hetkel ainult üheksakümmend kuus tundi, kui lugeda aega (mina+n)ist (mina) kaudu (mina–n)ini. Meil ei ole aega oodata kapitali aeglast kasvutulu. Me peame maandama riske, jahtides kiireid ja suuri kursikõikumisi, ja võttes kasumi kohe, kui see tekib. Kursikõikumised peavad olema jõulised, muidu söövad maakleritasud kogu meie tulu lihtsalt ära.
Mulle ei valmista mingit raskust valida välja aktsiad, mille kursid esmaspäevasele minule edastada. Need on maakleri väljatrükil olevad aktsiad, need, mida me oleme juba ostnud. On selge, et (mina–n) ei oleks neid ostnud, kui kolmapäevane mina ei oleks talle nende kohta teavet andnud, ja nüüd, kus ma olingi kolmapäevane mina, pean tegema just seda. Nii ma siis edastangi:
Arizona Agrochemical, 79?, +6?
Canadian Transmutation, 116, +4?
Commonwealth Disperals, 12, –1?
Eastern Electric Energy, 41, +2
Great Lakes Bionics, 66, +3?
Ja nii edasi, kuni viimane on Western Offshore Corp., 99, –8. Olen edastanud (mina–n)ile nimekirja kahekümnest suurimast teisipäevasest tõusjast ja langejast. (Mina–n) hakkab nüüd oma esmaspäevaselt eelispositsioonilt andma korraldusi, võttes