>
Originaali tiitel:
Lauren K. Denton
The Hideaway
2017
Kõik õigused käesolevale väljaandele on seadusega kaitstud. Kogu raamatut või ükskõik millist osa sellest ei ole lubatud reprodutseerida, paljundada ega levitada ükskõik millisel viisil või milliseks otstarbeks ilma autoriõiguse valdaja kirjaliku loata.
Kirjastaja märkus. Tegemist on ilukirjandusliku teosega. Nimed, tegelaskujud, kohad ja vahejuhtumid on kas autori kujutluse viljad või on neid kasutatud ilukirjanduslikult. Kõik tegelased on välja mõeldud ja igasugune sarnasus päris inimestega, olgu nad elus või surnud, on täiesti juhuslik.
Tõlkinud Leena Suits
Toimetanud Viivi Variksaar
Korrektuuri lugenud Inna Viires
Kaane kujundanud Reet Helm
Copyright © 2017 by Lauren K. Denton
Published by arrangement with Thomas Nelson, a division of HarperCollins Christian Publishing, Inc.
Trükiväljaanne © 2019 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN
Raamatu nr 11665
ISBN (ePub) 978-9949-84-835-5
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Pühendan selle raamatu suure armastuse ja imetlusega
oma vanematele, Randy ja Kaye Kofflerile,
kes on mu esimesed ja suurimad fännid.
1
MAGS
MÄRTS
Sweet Bay päikeseloojangud on minus alati tekitanud tunde, justkui oleksin väike laps. Tõenäoliselt selle otsatu avara vee pärast. Ma ootan, et iga hetk kerkib sügavusest välja midagi suurt ja üllatavat. Ma ootan alati ärevusega. Aga iga õhtu on samasugune, nagu oli eelmine – värvide pillerkaar, haihtuv päike ja õhtuhämarus, mis seab end sisse mugavalt nagu vana sõber.
Kui ma sel päeval majast lahkusin, et tulla aeda, ootas Dot mikrolaineahju ees, millal tema popkorn valmis saab, ja Bert pesi oma malmpanni just nii õrnalt, kui on õige. Kõik oli just nii, nagu alati. Olime meeldivalt õhtustanud – toit oli olnud hea ja vestlus elav –, aga kõik teavad, et pärast õhtusööki lähen ma aeda istuma. Nad olid juba ammu loobunud kutsumast, et ma nende igaõhtustest tegevustest osa võtaksin – telesarjad, pusle, Glory oma lapitekilappe laiali laotamas. Hilisõhtud kuulusid mulle ja mu mälestustele.
Istun siin oma vanal pingil, mille meisterdanud käed hoidsid kunagi minu omi. See pink pole midagi erilist – lihtsad seedrilauad ja kooruv värv –, kuid see on olnud mu sõber ja kaaslane peaaegu sama kaua, kui olen selles majas elanud. Mu sõrmed klammerduvad pingiserva ümber, see on aastatega tekkinud harjumus. Sulgen silmad ja hingan sügavalt. Nii palju on juhtunud. Vahel hakkab mul sellele kõigele mõeldes valus. Aga sellistel öödel nagu tänane, on mälestused magusad.
Minu kõrval vedeleb täna postkasti toodud värske Southern Living. Ajakirja 50. leheküljel on Sara oma poega. Mulle meeldib tema fotot enda läheduses hoida. Nii saan ma teeselda, et ta istub siin minu kõrval. Hakkan just ajakirja avama, kui tunnen taas rinnus pitsitust. See on tugev, nagu suruks keegi seal rusikasse väikse käe, ning sellele järgneb värelus. Siis on pitsitus korraga kadunud.
Sirutan käe ja tõmban kingad jalast, et saaksin tunda talla all mulda. See parandab mu enesetunnet alati. Arst soovitas mul kanda neid tobedaid valgeid ortopeedilisi kingi, kuigi ma eelistaksin neile oma vanu kummikuid. Jumal teab, kui väga ma neid armastasin. Need olid praktilised ja teenisid mind usinasti. Sama lugu on kalamehekummikute ja mütsidega. Katkist paadimootorit ei saa parandada, kui sul on seljas uhke kleit ja jalas kõrged kontsad. Minu Jenny ei paistnud iial hoolivat sellest, kuidas ma välja nägin – ka meie ebatavaline elu näis talle väga hästi sobivat –, aga Saraga oli teine lugu. Ma nägin, kuidas ta mind vaatas, justkui mõelnuks ta, kuidas saab olla tema vanaema muutunud nii veidraks, rääkimata Pelgupaigast, mis oli olnud väga uhke maja.
Olen vahel mõelnud selle üle, kas peaksin Saraga maha istuma ja rääkima talle oma loo. Kui Sara minu juurde kolis, oli ta jõudnud sellesse õrna neiuikka, kus sõprade arvamus on tähtsam kõigest muust, ja ma teadsin, et minu isik ei tee teda teiste seas kuigi populaarseks. Aga ma soovisin alati, et leiaksin mooduse, mis aitaks tal näha Pelgupaika ja mind teise nurga alt.
Mulle tundub tegelikult, et Sarast on saanud tugev naine just tänu sellele, kelleks kujunesin mina. Kui ma oleksin jäänud vanemate käpa alla ja muretsenuks aina, kuidas ma teistele paistan, oleksin ma olnud tõelise naise hale vari. Ja ma tahan uskuda, et Sarat aitas vormida minu otsus keelduda allumast normidele, isegi kui Sara pole seda endale teadvustanud.
Vahest on see aeg nüüd käes. Ta pole enam tujukas teismeline, vaid täiskasvanud naine. Ja pealegi veel tark. Talle tuleks kasuks teada minu lugu, mõista, kuidas hallist hiirekesest sai julge naine. Kuidas nõrgast sai tugev. Ma räägin talle. Ma istun temaga maha ja räägin talle kõik ära. Ühel päeval.
2
SARA
APRILL
Mulle meeldib hommikuse New Orleansi lõhn. Ikka veel. Need, kellele New Orleans ei meeldi, väidavad, et see lehkab nagu seisnud prügi või räpane vesi, mis voolab kanalisatsioonikaevudesse, aga mina arvan teisiti. See on äsja lahest püütud kala lõhn – soolakas ja värske. See on ahjust võetud Prantsuse saia lõhn, mis levib Frenchmen Streetilt kogu kvartalisse. See on tuhksuhkur, mida tuul Café du Monde’ist kannab. Muidugi on siin ka läppunud õlle ja suitsu haisu ning Bourbon Streeti patulehka, aga kõik need lõhnad koos on lihtsalt joovastavad.
Ma astusin oma kortermajast välja kell üheksa viisteist ja hingasin sisse külma õhku. Oli aprill, mis võis New Orleansis ja kõikjal mujal lõunaosariikide südames tähendada temperatuurivahemikku neljast kraadist kahekümne kuueni, sõltuvalt sellest, missugune jumala ja Golfi hoovuse tuju parasjagu oli. See päev oli alanud külmalt ja päikesepaisteliselt.
Selle asemel et istuda Audisse, jalutasin ma Canali ja Magazine’i nurgale bussipeatusse. See oli pikem jalutuskäik, kui mulle kiilkontsadel meele järele olnuks, kuid Allyn rääkis mulle alatasa, et peaksin oma rutiini murdma ja tegema midagi „ootamatut“. Ma naeratasin. Ta oleks minu üle uhke, et ma ajakulule ja jalgadele käega lõin ja hommikut nautisin. Keegi ei pane ju meile pahaks, kui ukse tavalisest pisut hiljem avame.
Suures Rahus1 avati ärisid erinevatel põhjustel sageli hilja ja suleti vara. Minule meeldis äri ajada teistmoodi, kuid selline oli kord siinne elurütm ja ma olin sellega harjunud.
„Tere hommikust, ilus preili,“ hüüdis sügav tenorihääl Three Georges Jewelersi varjulisest sügavusest. See George püüdis aina asjatundmatutele turistidele igasugu kivikesi ja võltsehteid pähe määrida. Mina ei langenud kunagi George’i lõksu, aga vältida ei suutnud ma teda sellest hoolimata. Ta oli liiga sarmikas.
„Tere, George. Kas plaanid täna kelleltki tema raske tööga teenitud dollarid välja petta?“
„Hommikust õhtuni, kullake. Ühel päeval sädeleb ka sinu sõrmes mõni mu iludus. Saada oma peigmees minu juurde ja ma leian talle sõrmuse, mis on just see õige.“
„Ma ei kahtlegi selles, aga mul pole ühtki peigmeest, keda sinu juurde saata.“
„Sinusugusel ilusal neiul pole peigmeest? Ma olen šokis!“
George kutsus ilusaks neiuks kõiki. Isegi mõnd meest.
Ma jalutasin läbi kvartali sinna, kust buss ostlejad ja äriomanikud peale korjas ja Magazine Streeti keskele sõidutas. Kõik, keda nägin, olid heas tujus ja mulle meenus, miks ma New Orleansi armusin.