mida ma sõrmedele ja küünenahkadele määrisin – see oli tavaliselt viimane asi, mida enne tule kustutamist tegin, kuid täna jäi mu käsi lambinööri hoides pidama. Selle asemel et nöörist tõmmata, avasin ma väikse laua sahtli ja sirutasin käe sügavale.
Foto oli endiselt seal, kuigi ma polnud seda ammu välja võtnud. Kollakaks tõmbunud Polaroidilt naeratasid vastu Mags ja mu ema, sellal kui mina – energiast pakatav üheteistaastane – naersin millegi peale, mis polnud kaamera vaatevälja jäänud, ja püüdsin minema plagada. Ema käsi mu õlal oli tulutu katse mind paigal hoida, kuniks foto tehtud saab.
Keskendusin Magsile. Linnupesakübarat, mida ta alati kandis, polnud näha ja tema halli-mustasegused juuksed, kus hall oli ülekaalus, langesid lahtiselt õlgadele. Õhuniiskust oli nähtavasti vähe, sest tema juuksed olid laines, mitte krussis. Tema näoilme oli rõõmus ja silmanurkades naerukurrud.
Ma polnud kunagi mõelnud Magsist noore naisena, kuid seda fotot vaadates oli lihtne temalt aastad maha koorida ja kujutleda, kuidas oli ta näinud välja minuvanuse või isegi veel nooremana. Olin seda fotot palju kordi käes hoidnud, kuid ma polnud iial näinud tema viiekümne nelja aastase näo taga inimest, kes ta oli võinud olla enne minu aega, isegi enne mu ema aega. Nii palju kui mina teadsin, oli ta alati olnud see veider ja ärritavalt vanamoodne naine. Aga tema silmad. Ja naeratus – see oli ühest nurgast kõrgem, nagu oleks seal kusagil peidus olnud irooniline muie, mis püüdis välja pääseda.
Hoidsin fotot veel veidi aega käes, panin selle siis tagasi sahtlisügavusse ja kustutasin tule. Ma tundsin, kuidas torm end kogub – mu kõris kõrvetas ja silmis kipitas. Olin end terve päeva vaos hoidnud, aga pimedas ja vaikses toas võtsid rinnus pakitsev pinge ja südames paisuv kurbus minu üle võimust. Pisarad tungisid mu silmadest välja ja voolasid pidurdamatult mööda põski alla, jättes padjale niisked laigud.
Sellal kui mu rind hääletutes nuuksetes vappus, meenus mulle hetkeks lein, mida olin tundnud pärast vanemate surma. Toona oli see olnud teistsugune – ei raskem ega kergem, lihtsalt teistmoodi. Kaheteistaastane, kes elab vanaemaga ja kellel on lisaks veel neli „vanavanemat“, leinab teisiti kui täiskasvanu, kes teab, et on nüüd maailmas üksinda, hoolimata sellest, kuidas ta püüdis end veenda, et ei vajagi kedagi.
Ma olin tormi meelevallas, kuni see viimaks vaibus. Väsinud ja vapustatud, sirutasin ma käe uuesti foto järele. Ma panin selle laual lebava raamatu najale püsti ja hingasin sügavalt. Hägune kollakas lambivalgus, mis tänavalt tuppa paistis, valgustas Magsi nägu. Vajusin patjadele ja sulgesin silmad ning mind valdas rahulolutunne teadmisest, et Mags, olgu ta kus ta on, naeratab mulle seda viltust naeratust.
4
MAGS
JAANUAR 1960
Ma kavatsesin ta maha jätta, aga ta jõudis minust ette. Mu kotid olid pakitud, peidetud ülakorruse kappi juhuks, kui mul avaneb võimalus lahkuda, kuid siis nägin ma tema kirja. Uskumatu, et ta jättis mulle kirja.
Margaret, mul on Tennessees asju ajada. Jään mõneks ajaks sinna.
Robert
Nagu ma poleks teadnud, mis „asjad“ need on. Ema rääkis mulle aina, et ma sellest üldse välja ei teeks. Loomulikult arvas tema nii. Ta ütles, et kui ma hoian kodu korras ja täidan oma kohust, tuleb mees lõpuks ikka tagasi koju, kus on tema koht. Võtsin, hambad ristis, ema nõuandeid kuulda peaaegu kõik need kolm aastat, mis me Robertiga abielus olime olnud, aga ma lihtsalt ei suutnud kauem. Ja ma ei saanud tunda isegi seda rahuldust, et olen ta maha jätnud, sest ta oli selleks ajaks juba jalga lasknud.
Kui kõik teised ükskord teada saavad, et Robert läks jälle „asju ajama“, arvavad nad kindlasti, et ma lahkusin, säästmaks end häbist. Nad kujutlevad mind punaseks nutetud silmade ja sassis juustega, tõotamas olla parem, olla naine, kelle pärast ta koju jääks. Aga ma ei muretsenud üldse. Selles linnas ei tundnud keegi mind nagunii kuigi hästi.
Kui olin kirja lugenud, võtsin köögisahtlist pliiatsi ja tegin endale džinni-toonikukokteili Roberti varudest, mida ta isegi varjata ei proovinud, sest arvas, et ma nagunii juua ei taha. Võtsin joogi ja pliiatsi ning läksin meie kenasse aeda. Jõin kokteili ja mudisin sõrmede vahel Roberti kirja. Kui klaas tühjaks sai, kirjutasin pliiatsiga tema sõnade alla „Hea, et sust lahti sain“. Siis võtsin grilli kõrvalt tikutoosi ja tõmbasin tiku põlema. Hoidsin kirja põleva tiku kohal, kuni leek kirja alumist serva limpsama hakkas ja paber tuld võttis.
Ma hakkasin parasjagu maja eest minema sõitma, kui nägin issit, kes vuras mööda teed minu poole oma hõbedase Chrysleriga, mis maandus mu maja ees nagu kuul, üks ratas murul. Kui isa autost välja ronis, oli ta näost punane ja hingetu, nagu oleks ta need kaks kvartalit oma kodust minu juurde jooksnud.
„Margaret, mul on nii hea meel, et sa pole lahkunud.“
Ma polnud kellelegi öelnud, et kavatsen lahkuda.
„Ma tunnen, sind, kullake,“ ütles isa, nagu oleks ta mu mõtteid kuulnud. „Niipea kui Robert mulle ütles, et sõidab minema, teadsin ma, mida sa selle peale teed.“
„Sa rääkisid temaga?“
„Ma pidin temaga täna pangas kohtuma, aga ta helistas, et kohtumine tühistada. Ma nägin tema valest kohe läbi. Kui tal oleks Tennessees äriasju, siis ma teaksin neist.“
Ma avasin suu, et midagi öelda, kuid isa rääkis edasi. „Ma ei ole siin selleks, et sind ümber veenda. Ma tahan sulle lihtsalt selle anda.“ Ta ulatas mulle ümbriku. „Sul läheb seda vaja.“
„Ma ei tea isegi, kuhu ma lähen.“
Isa noogutas. „Küll sa leiad õige koha. Kui sa tagasi tuled, on siin kõik lahenenud. Küll sa näed. Veidi aega eemal olla tuleb sulle kasuks.“
Tuli välja, et isa ei tundnud mind tegelikult üldse nii hästi, kui arvas tundvat, kuid ma hindasin tema pingutusi sellegipoolest. Võtsin ümbriku vastu. Ma teadsin avamatagi, mis selle sees on. „Jah, järgmine kord, kui sa mind näed, on asjad tõesti hoopis teisiti.“
Näiteks pole mul siis enam sõrmes abielusõrmust, mida ma polnud veel söandanud ära võtta.
Isa astus mulle lähemale, olles ikka veel liiga kaugel, et mind kallistada, kuid siiski küllalt lähedal, et mind puudutada. Lõpuks patsutas ta mind kohatult õlale. Seisime seal nagu kaks emotsioonidest pakatavat kuju ja kumbki meist ei suutnud teha esimest liigutust. Olin alati olnud rohkem isa tütar, kui tahtnuksin tunnistada. Aga see oli parem, kui olla mu ema tütar.
Lõppude lõpuks oli see ju issi, kes siin minu ees seisis ja minu pärast muretses. Ema oli tõenäoliselt kodus ja püüdis välja mõelda põhjust, miks mulle helistada. Mõni uus retsept, mille järgi Robertile süüa valmistada, sest mees oli ilmselgelt minu tuunikalaroogadest tüdinud. („Ma olen kindel, et üks mahlane lihapraad tooks ta kontorist varem koju.“) Aga võib-olla sai ema teada, et ma polnud läinud proua Trammeli juurde oma Camellia balli kleiti proovima, ja tahtis mulle helistada, et minuga pragada. Teda ei huvitanud, et ma olin kahekümne kahe aastane täiskasvanud naine, kel on oma kodu ja abikaasa ja kes saab endale ise kleidiprooviaja panna, kui tal kleiti vaja on. Ja mul polnud seda vaja.
Avasin autoukse, tõstsin kotid tagaistmele ja pöörasin end tagasi issi poole.
„Kas näeme varsti?“ küsis ta.
Ma kehitasin õlgu. Naeratasin.
„Mida ma peaksin su emale ütlema?“
Mõtlesin selle üle hetke. „Räägi talle tõtt.“ Isa tõeversioonist piisas emale täielikult.
„Head aega, issi.“ Pugesin autosse. Isa pani käe uksele ja aitas mul seda kinni panna. See uks kiilus alati kinni ja Robert oli lubanud lugematu arv kordi, et parandab selle ära. Uks sulgus tuhmi mütsatusega.
Lõpuks ometi.
„Ja olengi läinud,“ ütlesin valjult.
Mobile Baysse jõudes keerasin