millele oli kenas kursiivkirjas kirjutatud Miss Carolina, lahkus sadamast ja üks madrus heitis võrke üle reelingu.
Surusin jala gaasipedaalile, kuigi Robert manitses mind alati lubatud kiirusest aeglasemalt sõitma. „Ära tõmba endale tähelepanu, Margaret.“
Kummaline, et ta ei tahtnud kunagi lasta oma naisel tähelepanu keskpunktis särada.
Teisele poole lahte jõudnud, sõitsin ma läbi tuttavate linnakeste – Daphne, Montrose, Fairthorpe –, kuni jõudsin mahajäetud teele, mida ääristasid pekanipähklipuud ja avarad aasad. Olin käinud emaga palju kordi teisel pool lahte riidepoodides ja Central Cafés. Veetsime Robertiga esimesel abieluaastal, kui kõik oli veel võrdlemisi rahulik ja ma suutsin tema tiivaripsutuste peale silma kinni pigistada, Grand Hotelis pika nädalavahetuse. Aga ma polnud kunagi varem kõrvalteedel, vaiksete lahetaguste külakeste vahel sõitnud. Seal oli kõik mulle võõras.
Viimane teeviit, mida nägin, näitas Sweet Bay poole. Mul oli pissihäda. „Oh, ära ole rumal,“ öelnuks ema ja nii hakkasin ma otsima kohta, kus peatuda. Ühele kulunud viidale oli kirjutatud „Pelgupaik – lõuna kõige paremini varjatud saladus.“ Tee oli pikk ja käänuline. Eeldasin, et selle lõpus on maja, kuid puude vahelt ei paistnud midagi. Mida kaugemale sõitsin, seda kõvemini tagus mu süda.
Kui ma puude varjust välja sain, surusin jala pidurile. Päikese viimased kiired paitasid imekaunist Victoria-aegset maja. Maja ees pühkis vana naine õlgedest luuaga idamaist vaipa ja kurjustas püsimatu musta-valgekirju koeraga. Koer mängis, sööstes vaibale ja hüpates sealt jälle maha, sellal kui naine tööd tegi. Kui nad teda tulemas kuulsid, katkestasid mõlemad tegevuse ja jäid teda vaatama.
Naine juhatas mu parklasse suure tamme all. Kui ma ukse avasin, küsis ta: „Parker, neljaks ööks? Ma juba mõtlesin, kuhu te küll jäänud olete. Ma arvasin, et muutsite oma plaane ega andnud sellest mulle teada.“
„Kuidas, palun?“
„Kas teie olete Parker? Proua Helen Parker? Kahene tuba neljaks ööks?“ Ta piilus üle mu õla autosse. „Te olete üksi? Milleks teile kaheinimesetuba? Mul on täna täismaja ja mul oleks vaja seda kahest tuba teistele inimestele, kui te oleksite nõus võtma ühese.“
Ma võisin olla ükskõik kes.
„Ühene sobib hästi.“
Naine palus mul oodata fuajees, kuni ta mulle toa võtme toob. Maja oli inimesi täis. Nähtamatust raadiost hõljus fuajeesse Miles Davise muusika. Suures toas minust vasakul istus üks mees kõrge akna all molberti ees. Tema ümber istusid inimesed diivanitel ja toolidel. Mõni suitsetas, üks jõi kokteiliklaasist mingit pruuni jooki. Nad kõik žestikuleerisid elavalt, näitasid mehe lõuendile ja aknast välja. Kunstnik naeris ja pritsis üht naist värviga.
Koridori lõpus asuvas köögis seisis üks naine pliidi ees ja laulis. Ta oli seljaga minu poole ja tema pikad tumedad juuksed ulatusid tagumikuni.
Perenaine tuli läbi koridori tagasi, võti käes.
„Mina olen Evelyn DeBerry. Ma olen selle maja omanik ja räägin teile nüüd siinsetest reeglitest.“ Ta silmitses mu halliruudulist Christian Diori kleiti ja musti lahtise ninaga kontsakingi. „Kuigi paistab, et teiega ei tule mul mingeid probleeme.“ Ta naeratas mulle ja näitas siis silmi pööritades diivanitel lesivatele inimestele „Biitnikud.“
Teadsin, et näen välja nagu kohusetundlik koduperenaine. Seda oli minult alati oodatud ja ma polnud seda kunagi küsimärgi alla seadnud. Vähemasti polnud ma sellepärast avalikult protestinud. Aga kohusetundlik ma enam polnud. Olin põgenenud ja mu vabanemistunne oli võimas. Tundsin nüüd suuremat sidet nende baretikandjate kui proua DeBerryga, kelle kaelas rippus pärlikee ja kelle juuksed olid seatud samasugusesse soengusse, nagu minu omad, hoolimata sellest, et meil oli suur vanusevahe. Tundsin endal diivanil istujate pilke. „Oh, kui armas. Lihast ja luust June Cleaver,“ näisid nende muiged ütlevat.
Sellal kui proua DeBerry reegleid ette vuristas, vaatasin ma üle tema õla uuesti elutuppa. Kunstnike seas istus üks mees, keda ma polnud enne märganud. Tal olid jalas hallikassinised teksad ja seljas pikkade varrukatega ruuduline särk. Tal polnud baretti, polnud sigaretti ega pruuni jooki. Aga tema heledad juuksed olid pikad. Õlgadeni. Millegipärast vapustas see vaatepilt mind. Pidin end tagasi hoidma, sest oleksin tahtnud tuppa astuda ja neid juukseid puudutada.
Kui ma meest silmanurgast jälgisin, tõstis ta pilgu minule. Selle peale pööras kogu mu keha end luba küsimata mehe poole. Sellel lõputuna näival hetkel peegeldus mehe näolt vastu kogu mu olemus – see, kuidas mu hinges möllav maru ja mu välimus omavahel pahuksis olid. Mul oli tunne, nagu oleksin ma muutunud seest õõnsaks.
Siis oli see hetk möödas. Mees naeratas kergelt, lastes kerkida vaid ühel suunurgal, ja lülitus taas vestlusse. See kohtumine lõi mind vankuma. Hingasin sügavalt sisse, et südamelööke aeglustada.
„Proua Parker, kas tunnete end halvasti?“
Mul läks hetk aega, enne kui taipasin, et proua DeBerry räägib minuga. „Kõik on hästi.“
Pidin end kõvasti koguma. Heitsin uuesti pilgu mehele. Ta oli nüüd seljaga meie poole. Ma võisin olla seda kõike lihtsalt ette kujutanud.
5
MAGS
JAANUAR 1960
Proua DeBerry juhatas mu üles tuppa. See oli suur ja täis igavat antiikmööblit – üks mahagonist sekretärlaud, Chippendale’i stiilis vitriinkapp ja nii palju kohvilaudu, et nende peal oleks võinud serveerida jooke suurele õhtusöögiseltskonnale. Emale oleks seal meeldinud. Proua DeBerry jäi uksel ootavalt seisma ja ma tänasin teda, öeldes, et tuba on väga kena. Ta pööras end rahulolevalt minekule, kuid seisatas siis ja pistis pea uuesti ukse vahelt sisse.
„Neid kunstiinimesi tuleb siia uksest ja aknast. Kõige hullem on, et suure osa ajast jätavad nad mulle maksmata! Nad räägivad aina, kuidas nad peagi raha saavad. Vale puha, muidugi, aga arved aina tulevad ja nii pean ma siia võtma kõik, kes vähegi tulla tahavad. Henry poleks iial lasknud niisugusel asjal juhtuda...“ Naise mõttelõng katkes ja ta jäi aknast välja vaatama.
Ma soovisin üle kõige oma asjad lahti pakkida, voodisse pugeda ja end mõneks ajaks välja lülitada, kuid ma ei tahtnud olla ebaviisakas. Istusin voodiservale ja ootasin.
„Andke mulle märku, kui keegi teid tülitama peaks. Härra DeBerry võib ju olla läinud – ta suri möödunud aastal, olgu muld talle kerge –, aga mina juba endaga mängida ei lase. Ma löön nad jalamaid välja, kui nad peaksid tavakülalist kuidagigi kimbutama.“ Ta naeratas mulle, nagu oleksime omavahel mestis, ja lahkus toast.
Proua DeBerry oli heitnud mulle ühe pilgu ja liigitanud mu „tavaliste“ inimeste hulka. Teadsin, et näen tavaline välja, aga ühtlasi teadsin ma, mis pulbitseb sügaval mu hinges. Ma polnud „tavaline“, kui see tähendas olla inimene, kes suhtleb vaid rikaste ja nendega, kes käivad uhkesti riides, ning vaatab põlglikult ülalt alla kõigile, kes nendesse normidesse ei mahu. Või kui see tähendas, et ma oleksin pidanud jääma edasi abiellu, mis oli purustanud kõik mu kunagised abieluunelmad. Selle eluga oli nüüd lõpp.
Kuna polnud midagi teha ega ühtki kohustust, jäin ma hommikul voodisse kella üheksani ning läksin siis alla hommikust sööma. Vaatasin maja põhjalikumalt, kui olin seda teinud eelmisel õhtul. See oli uhke, kuigi pisut käest lastud. Laudu kattis paks tolmukiht ja vaibad vajasid korralikku tuulutamist. Õhk oli sigaretilehast paks hoolimata sellest, et õhtusest seltskonnast polnud hommikul näha kedagi.
Proua DeBerry istus tagaaias valge metallist laua taga ja vaatas lahe poole. Ta hoidis käes tassi ja valas sellesse portselankannust teed. Limoges. Sellesama mustriga portselannõud oli ema valinud mu pulmalauda.
Läksin trepist alla ja proua DeBerry pööras pead.
„Istuge. Mul on seltskonna üle hea meel.“ Ta näitas teisele tassile, justkui oleks ta seal mind oodanud. „Kas magasite hästi?