Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust. Fredrik Backman

paberi ümbert ära ja hakkab šokolaadi peotäite kaupa läbi pilu põrandale viskama.

      Ta tõmbab näpud ehmunult tagasi, kui kuuleb liikumist. Paar sekundit valitseb vaikus. Ta kuuleb kiiret raginat, kui Sõbra lõuad šokolaadi järavad.

      „Vanaema on haige,” räägib Elsa, kui Sõber sööb.

      Ta ei ole selleks valmis, et ta sõnad võiksid huulilt tulles värisema hakata. Talle tundub, et Sõber hingab aeglasemalt. Ta viskab korterisse veel šokolaadi.

      „Tal on vähk,” sosistab Elsa.

      Kuna Elsal ei ole sõpru, ei tea ta täpselt, kuidas sellistel puhkudel toimitakse. Aga ta kujutab ette, et kui tal oleksid sõbrad, siis tahaks ta, et nad teaksid seda vähi asja. Ka siis, kui nad on üle mõistuse suured.

      „Ta tervitab ja palub vabandust,” sosistab ta pimedusse, viskab ülejäänud šokolaadi sisse ja lükkab postipilu ettevaatlikult kinni.

      Ta seisab natuke aega paigal ja vaatab kõigepealt Sõbra ust. Seejärel Monstrumi oma. Kui üks uks varjab sihukest metsalist, siis ei taha ta üldse teadagi, mis võib peituda teise ukse taga, mõtleb ta.

      Siis lippab ta trepist alla välisukse juurde. George on endiselt pesuruumis. Koosolekuruumis joovad kõik kohvi ja tülitsevad.

      Sest see on tavaline maja.

      Üldjoontes.

      4

      Õlu

      Haiglapalat lõhnab nii, nagu palatid ikka lõhnavad, kui väljas on kaks plusskraadi ning keegi on õllepudelid padja alla peitnud ja akna lahti teinud, et suitsuhais läheks välja ja Elsa ema midagi ei märkaks.