Surma jälgedes. Ruth Rendell

      „Väga hea, tänan,” ütles Wexford.

      „Aga palun, mu kallis.” Mr Haq naeratas nii laialt, et mõned hambad näisid välja kukkuvat. Ta liikus laudade vahel edasi, painutades pead polüetüleenist palmilehtede all, mis ulatusid välja polüvinüülkloriidist pottidest polüstüreenist potiümbristes.

      „Kas magustoitu võtad?”

      „Ei usu,” vastas Wexford, lugedes isukalt menüüst: „Kampala kook või Niiluse vete jäätis – kas siin mõeldakse värvi või aineid, millest see on tehtud? Igal juhul on ümberringi jääd küllalt, pole vaja seda veel süüa.” Ta kõhkles. „Mike, ma ei arva, et see, mis inimesed selle asja kohta arvavad, on tähtis. Camargue suri õnnetu juhuse tõttu, selles pole kahtlust. Kindlasti huvi selle mehe vastu kestab aastaid, aga tema surma asjaolude vastu vaid üheksa päeva. Tegelikult kohtunik midagi seesugust ka ütles.”

      Burden tellis kohvi väikeselt läikiva naha ja ploomikarva silmadega poisilt, Mr Haqi järeltulijalt, kes teenindas nende lauda. „Ma vist mõtlesin Hicksile.”

      „Teenija või kes ta selline oli?”

      „Ta leidis kinda ja seejärel ka keha. Tegelikult polnud selles midagi imelikku, aga imelik võib näida see, kuidas ta leidis koera köögiukse tagant ja viis ta tagasi Sterriesesse ja laskis sisse, ilma et oleks huvi tundnud, kus Camargue on.”

      „Hicksi mainet minu kohtuskäik ei kahjusta,” ütles Wexford. „Ma kahtlen, kas seal oli hingelist peale kohtuniku, kes mind tundis.” Ta turtsus naerda. „Või kui, siis mind tunti kui stjuardess Curtise isa.”

      Nad läksid tagasi politseijaoskonda. Pärastlõunast sai jäine hämarik, karm ja külm õhtu. Küte lülitus sisse just siis, kui oli aeg koju minna. Elutuppa astunud Wexfordi tervitas suur pronksivärvi Saksa lambakoer, hambad irevil ja saba lehvimas. Diivanil tütre kõrval istus neiu, kes oli ekspertiisi esitamiselt vaikselt kadunud, Camargue’i kahvatu pruut.

      1 Dido stroof Henry Purcelli ooperist „Dido ja Aeneas”. [ ↵ ]

      2 Tegelane Oscar Wilde’i näidendist „Kui tähtis on olla tõsine”. [ ↵ ]

      3 80° F on 26,7° C [ ↵ ]

      4 Maria Callas (1923–1977) – kreeka sopran [ ↵ ]

      5 Samuel Johnson (1709–1784) – inglise kirjanik [ ↵ ]

      3

      Ta oli märganud jäistele vagudele pargitud Volkswagenit, aga ei mõelnud sellele eriti. Sheila tõusis püsti ja tutvustas külalist.

      „Dinah, see on mu isa. Paps, saa tuttavaks Dinah Sternholdiga. Sa ju tead, et ta oli kihlatud Sir Manueliga.”

      Wexfordile oli kohe selge, et naine polnud teda kohtusaalis märganud. Ta sirutas välja oma väikese käe ja vaatas teda pilgul, milles polnud mingeid äratundmise märke. Koer oli surunud selja vastu tema jalgu ja istus seal rahulikult, vaadates Wexfordile torssis näoga otsa.

      „Vabandage, et ma võtsin Nancy kaasa.” Tal oli mahe madal ühetooniline hääl. „Aga ma ei söandanud teda üksi jätta, ta ulub vahetpidamata. Naabrid kaebasid, kui pidin ta hommikul sinna jätma.”

      „See oli Sir Manueli koer,” selgitas Sheila.

      „Peremehe hülgaja ja põgeneja,” mõtles Wexford, kui silmitses Saksa lambakoera, kes oli jätnud Camargue’i saatuse hooleks. Või läks ta abi järele? See oli muidugi samuti võimalik seletus koera veidrale käitumisele tol õhtul.

      Dinah Sternhold ütles: „Teate, ta ulub Manueli pärast. Ma saan ainult loota, et see ei võta kuigi kaua, kuni ta… kuni ta unustab peremehe. Ma loodan, et ta saab sellest üle.”