arvamus, et kuna surmasaanu oli nimekas inimene, siis nõudis tema volinik, kes koos temaga sõitis, et lähimast jaamast, milleks oli Kologrivovka, kutsutaks protokolli koostamiseks manukad. Just sellepärast oligi vedurijuhi abi telefoniposti otsa roninud. Dresiin on arvatavasti juba teel.
Vagunis oli pisut tunda käimlate lõhna, mille haisu püüti summutada Kölni veega, oli tunda ka määrdunud ja rasvast läbiimbunud paberisse mässitud praetud ja läppama läinud kanade lõhna. Rongis sõitvad hallinevad Peterburi daamid puuderdasid end üha ja pühkisid taskurätikuga käsi, nad rääkisid krigiseva rinnahäälega ning nägid kõik välja nagu tulised mustlannad, sest veduri tahm oli segunenud rasvase kosmeetikaga. Kui nad läksid mööda Gordonite kupeest, peites oma õlanukke pleedidesse ja leides koridorikitsikuses uue koketeerimise allika, näis Mišale, et nad sisisevad või siis, otsustades nende kokkusurutud huulte järgi, peavad sisistama: „Ah, olge lahked, milline tundlikkus! Meie oleme erilised! Meie oleme intelligendid! Meie ei suuda!”
Enesetapja keha lamas raudteetammi kõrval rohul. Paakunud verenire mustendas kontrastse märgina hukkunu laubal ja silmal, nägu oli otsekui hooletult tehtud ristiga läbi tõmmatud. Veri nagu ei olekski olnud tema veri, temast välja voolanud veri, vaid mingi kõrvaline külgekleepunud asi, plaaster või kuivanud poriviirg või siis märg kaseleht.
Uudishimutsejate või kaasatundjate väike ring laiba ümber vahetus kogu aeg. Laiba kõrval seisis surnu sõber ja kupeekaaslane, turske ja kõrk advokaat, higist märjas särgis tõuloom, nägu sünge, kuid ilmetu. Advokaat oli kuumusest rammetu ja lehvitas endale kaabuga tuult. Kõikidele küsimustele pressis ta vastuseks läbi hammaste ebasõbralikult, õlgu kehitades ja koguni pead pööramata: „Alkohoolik. Selgemast selgem. Joomahulluse tüüpiline tagajärg.”
Paar-kolm korda astus elutu keha juurde kõhn naine, tal oli seljas villane kleit ja peas pitsrätik. See oli vedurijuhi lesk ja kahe vedurijuhi ema, vana Tiverzina, kes kahe minia seltsis sõitis teenistuspiletiga kolmanda klassi vagunis tasuta. Kaks vaikset naist, laubale tõmmatud rätik peas, kõndisid sõnatult tema taga nagu kaks nunna kloostriülema kannul. See kolmik sisendas lugupidamist. Neile anti teed.
Tiverzina mees oli elusalt ära põlenud ühes rongiõnnetuses. Vanamutt peatus paari sammu kaugusel laibast, nii et ta seda inimeste vahelt nägi, ja ohkas otsekui võrreldes. „Kuidas kellegi saatus on,” oleks ta nagu öelnud. „Kuidas Jumala tahtmine on olnud, aga näe, missugune hullus sellele peale tuli – jõukast elust ja aru segiminekust.”
Rongi kõik reisijad käisid laiba juures ära ja läksid vagunisse tagasi ainult kartusest, et neilt võidakse midagi ära varastada.
Kui nad alla raudteetammile hüppasid, end sirutasid, korjasid lilli ja tegid mõned jooksusammud, oli kõigil tunne, et ainult tänu rongi peatumisele oligi kogu ümbrus tekkinud, et vesist mättalist luhta, laia jõge ning ilusat maja ja kirikut jõe kõrgel vastaskaldal poleks olemas, kui ei oleks seda õnnetust juhtunud.
Koguni päike, mis samuti oleks nagu olnud kohalikku päritolu, valgustas rööbaste kõrval toimuvat stseeni õhtuselt ujedal kombel ja otsekui arglikult ligi astudes, nii oleks raudteetammi juurde tulnud ja inimesi vaadanud lehm siinsamas naabruses söövast karjast.
Miša oli kõigest toimunust vapustatud ning puhkes alguses haletsustundest ja ehmatusest nutma. Pika sõidu kestel oli end tapnud mees mitu korda käinud nende kupees ja ajanud Miša isaga tundide kaupa juttu. Ta oli öelnud, et puhkab hingeliselt nende maailma kõlbeliselt puhtas vaikuse ja mõistvuse õhkkonnas, oli uurinud Grigori Ossipovitšilt mitmeid juriidilisi peensusi ja salakavalaid nõkse vekslite ja kinkekirjade, pankrottide ja võltsingute küsimuses.
„Kas tõesti?” olid Gordoni seletused teda üllatanud. „Teie käsutuses on mõned halastusrikkamad seaduse sätted. Minu advokaadil on teistsugused andmed. Tema seisukohad nendes asjades on palju süngemad.”
Iga kord, kui see närviline mees rahunes, tuli esimese klassi vagunist tema jurist ja kupeekaaslane ning vedas ta salongvagunisse šampanjat jooma. See oli toosama turske, ülbe, puhtaks aetud lõuaga ja keigarlik advokaat, kes seisis nüüd laiba kõrval ega imestanud mitte millegi üle siinilmas. Paratamatult tekkis tunne, et tema kliendi alaline erutus oli talle mingis mõttes kasulik olnud.
Isa oli öelnud, et see on tuntud rahamees, heasüdamlik ja kergemeelne inimene, juba pooleldi vastutusvõimetu. Miša juuresolekut häbenemata oli ta rääkinud oma pojast, Miša eakaaslasest, oma surnud naisest, seejärel oma teisest perekonnast, kelle ta oli samuti maha jätnud. Siis oli talle meenunud midagi veel, ta oli kahvatanud hirmust ning hakanud rääkima segaselt ja otsekui sonides.
Mišasse oli ta suhtunud seletamatu, võib-olla peegeldunud, võibolla mitte temale määratud hellusega. Ta oli Mišale kogu aeg midagi kinkinud, oli käinud selleks kõigi suuremate jaamade esimese klassi ootesaalis, kus oli raamatulett, müüdi mänge ja kohalikke vaatamisväärsusi tutvustavaid esemeid.
Ta oli lakkamatult joonud ja kurtnud, et ei saa juba kolmandat kuud magada, aga kui ta kas või lühikest aega kaine on, siis kannatavat ta kohutavaid piinu, mida normaalne inimene ei oskavat endale ettegi kujutada.
Hetk enne oma surma oli ta tormanud nende kupeesse, haaranud kinni Grigori Ossipovitši käest, tahtnud midagi öelda, kuid ei suutnud, jooksnud tamburisse ja hüpanud vagunist välja.
Miša vaatas väikest Uurali mineraalide kollektsiooni puukastis – see oli kadunu viimane kingitus. Äkitselt läks ümberringi kõik liikvele. Kõrvalteele oli jõudnud dresiin. Sellelt hüppasid maha kokardiga vormimütsis uurija, arst ja kaks kardavoid. Oli kuulda külma asjalikku juttu. Esitati küsimusi, midagi kirjutati üles. Kogu aeg tagasi vajudes ja liival libisedes vedisid konduktorid ja kardavoid kohmakalt laiba raudteetammile. Üks naine hakkas ulguma. Sõitjatel paluti vagunitesse minna ja kõlas vedurivile. Rong hakkas liikuma.
8.
„Jälle see ikoonilambi õli!” mõtles Nika tigedalt ja tormas toas ringi. Külaliste hääled lähenesid. Taganemistee oli ära lõigatud. Magamistoas oli kaks voodit, Voskoboinikovi ja tema, Nika oma. Pikalt mõtlemata puges Nika teise voodi alla.
Ta kuulis, kuidas teda otsiti ja hüüti teistes tubades, üllatunult sellest, et ta oli kadunud. Siis tuldi magamistuppa.
„Pole midagi parata, Jura,” ütles Vedenjapin, „mine ja jaluta, ehk leiad pärast sõbra üles, siis saate mängida.”
Mõnda aega rääkisid nad rahutustest Peterburi ja Moskva ülikoolis, nii pidi Nika ligi kakskümmend minutit kössitama oma rumalas alandavas pelgupaigas. Lõpuks läksid nad terrassile. Nika tegi akna hiljukesi lahti, hüppas õue ja läks parki.
Ta oli täna endast väljas ja eelmisel ööl ei olnud ta saanud magada. Ta oli juba üle kolmeteistkümne aasta vana. Teda oli ära tüüdanud olla väike. Kogu öö ei olnud ta maganud ja oli koidikul õuemajast välja tulnud. Päike tõusis ja pargimuru katsid puude pikad kastest märjad vonklevad varjud. Varjud ei olnud mustad, vaid tumehallid nagu läbimärg vilt. Hommiku uimastav värskus oleks nagu tulnud nimelt nendest maapinnal lebavatest niisketest varjudest, mille vahel olid piklikud valguslaigud nagu tüdruku sõrmed.
Äkki hakkas temast mõne sammu kaugusel voolama elavhõbeda helkiv nire, täpselt sama karva kui kaste rohul. Nire voolas ja voolas, aga maa ei imenud seda endasse. Ootamatult järsu liigutusega viskus nire kõrvale ja kadus. See oli olnud vaskuss. Nika võpatas.
Ta oli kummaline poiss. Kui ta oli elevil, rääkis ta valjusti iseendaga. Ta jäljendas ema, kellel oli kalduvus tegelda kõrgete mateeriate ja paradoksidega.
„Kui hea on ilmas elada!” mõtles ta. „Aga miks see alati haiget teeb? Jumal on muidugi olemas. Aga kui ta on olemas, siis olen mina tema. Nii ma siis käsin tal,” mõtles ta, heitnud pilgu haavale, mis värises alt kuni üles välja (haava märjad veiklevad lehed olid otsekui plekist lõigatud), „niisiis käsin ma tal,”arutult oma jõudu üle hinnates ta ei sosistanud, vaid soovis mõttes kogu oma olemuse, kogu oma keha ja verega: „Tardu!” – ja puu tardus kuulekalt otsekohe liikumatuks. Nika puhkes