jõudnuna jäi tal üle vaid pealt vaadata, kuidas Karleen ja Kristin poistega käima hakkasid, samas kui vähemate kurvidega ja kaugeltki mitte luigekaelaga Janis võis vaid unistada armuavaldustest, mis sõbrannadele osaks langesid. Port Arthuri Väiketeatris oli üks südamemurdja nimega Jim Langdon, tumedate laineliste juustega andekas tromboonimängija. Toda teatrit, mille oli rajanud Jimi sõbra Grant Lyonsi põhja poolt sinna kolinud ema, valitseski Langdon koos oma kambaga, mille liikmed olid kõik Janisest ligi kaks aastat vanemad ja temast klassi jagu eespool. Langdoni tähelepanuavalduste osaliseks said nii Karleen, Kristin kui ka mitu teist tüdrukut, kuid just Janisega sõlmis ta platoonilise, kuid lähedase sõpruse, mille sisuks olid peamiselt vestlused ja muusika.
Väiketeatris võttis Janis, keda peeti andekaks kunstnikuks, enda kanda dekoratsioonide maalimise. Oma rõõmuks pakuti talle tillukest osa näidendis „Pühapäev maksab viis peesot“, mille jaoks tuli tal kanda üht õlga paljaks jätvat talunikupluusi, ning selle ja grimmi tõttu nägi ta laval välja vanem kui tegelikult. Kuigi ta oli Langdoni, Lyonsi ja nende sõpradega alles vähe aega koos veetnud, imetles ta nende vaimukust, intellekti ja julgust. Jim, Grant ja nende kaaslased olid maikuus põhikooli lõpetanud ning nüüd ronisid nad Port Arthuri veetorni tippu ja maalisid selle küljele kooli tunnuslühendi „Hi 9“ – Janis kadestas seda vägitükki.
Septembris, just pärast üheksanda klassiga alustamist, sai Janis esimest korda oma silmaga kaeda rokki, mida ta oli seni vaid plaatidelt ja raadiost nautinud. Joplinid ostsid televiisori, mis oli nende naabruskonnas veel harulduseks ja staatussümboliks. Pühapäeval, üheksandal kuupäeval asus Janis koos vanematega CBS-i kanalilt jälgima Elvis Presley laialt reklaamitud debüüti Ed Sullivani saates. Too ajalukku läinud sensuaalne etteaste naelutas Janise ekraani ette: kirglik „Don’t be Cruel“, romantiline ballaad „Love Me Tender“, Little Richardi „Ready Teddy“ ja Janise lemmikuks saanud „Hound Dog“. Too lugu meeldis talle nõnda, et tal õnnestus kuidagimoodi kätte saada selle originaalversioon: 1953. aasta rütmibluusi hitt Willie Mae „Big Mama“ Thorntonilt, mille avaldas Houstonis asuv plaadifirma Peacock. Mõistatuseks jääb, kuidas kolmeteistaastane valge tüdruk suutis selle rütmibluusi singli Port Arthuris (kus kehtis endiselt rassiline segregatsioon) üles leida, kuid ta sai sellega hakkama. Presley versiooni sõnad viitavad tõelisele koerale, kes „ei püüdnud kunagi jänest kinni“. Originaalis sõimab Big Mama üht gigolot. Janis viis plaadi Bennettite juurde, et Karleen ja ta noorem vend Herman seda kuuleksid; ta rääkis neile, et eelistab seda Elvise versioonile. Veidi rohkem kui kümne aasta pärast saab Janis üleöö kuulsaks Big Mama Thorntoni „Ball and Chain“ kaveriga.
***
Üheksandas klassis leidis Janis esimese poiss-sõbra: Jack Smith, pikakasvuline tumedapäine klassikaaslane, kes oskas sarnaselt Janise isale lugu pidada raamatutest ja vestlemisest. „Hakkasime käima seetõttu, et me mõlemad lugesime palju,“ ütles Smith, kelle mälestuste kohaselt oli Janis reibas ja rõõmsameelne ja tark. Kuigi neljateistaastane Smith hakkas käima kolmeteistaastase Janisega, polnud nende suhe füüsiline. „Mul polnud vähimatki aimu, mis asi on seks,“ meenutas Smith. Seega ei läinud nad kuhugi vaiksesse kohta amelema, vaid jäid kauemaks kooli, et töötada põhikooli kirjandusajakirja Triivpuit kallal. Nädalalõpukohtingutel mindi kirikusse ja lõbustusparkidesse ja käidi kinos vaatamas lastele sobilikke filme nagu „Kümme käsku“.
Smith nägi Janise mässulist poolt harva. Talle jäi Janis meelde „toreda ja kenana, sellisena, milline kolmeteistaastane noor tüdruk olla tahab, tüüpiline õiget rada pidi sammuv tulevane naiskorporant“. Smith kinkis talle kuldkaelaketi, mille otsas rippus nende mõlema eesnime esitäht J. „Kui me kunagi abielluma peaks,“ ütles tüdruk talle julgelt, „siis on kõigil meie asjadel samad monogrammid.“ Janis oli ergutusklubi (Pep Club) ja noorteorganisatsiooni Tri Hi Y liige, võõrustas nende kokkusaamisi ja vahel tunduski, et ta pingutab täiesti tavapäraseks tütreks saamise nimel, keda ema näha ihkas. Kui tema rinnakamad klassikaaslased kandsid teravatipulisi rinnahoidjaid, siis lameda rinnaga Janis kandis ikka veel kohusetundlikult ema loomingut. Päevikulehele, kus ta kirjutas ühest Tri Hi Y üritusest, visandas Janis kitsa taljega ja alt laia maani ulatuva kleidi ja kleepis sellele tüki kirjut gibsonriiet, kirjutades juurde: „Kandsin ema tehtud kleiti, valge- ja roheliseruuduline ja valgete satsidega.“
Detsembris 1956 pidas üheksandas klassis käiv Janis oma esimese avaliku sooloesinemise kiriku jõulukontserdil, kus käis ka Jack Smith. Ta esines ka kooli koorirühma kontserdil koos seitsme tosina tüdrukuga. Mõlemas kasutas ta toda selge kõlaga sopranit, mida pidas tollal kogu oma hääleulatuseks: kaunis küll, aga sugugi mitte nii eriline kui tema kunstiteosed. Ta pidas end ikka veel kunstnikuks, mitte lauljaks, ja nii jäi see veel mitmeks aastaks. Ta ilmutas võimekust ka kirjanikuna, milles julgustas teda lemmikõpetaja Dorothy Robyn, kes pidas Janist „väga võimekaks õpilaseks, kes peab endas arendama rohkem vastutustunnet“. Janise käitumisprobleemidest hoolimata andis Robyn talle viimaks kiituskirja tublide soorituste eest inglise keele tunnis ja koolilehe tegemisel: tähelepanust elevil Janis kirjutas päevikusse: „Milline ehmatus! Miss Robyn tuleb klassitoa keskpaika minu juurde ja ütleb nagu muuseas: „Oh, mõtlesin, et sa tahad seda näha.“ Oleksin peaaegu toolilt maha kukkunud! Olin nõnda põnevil!“ Janis joonistas sinna juurde kriipsujuku iseendast põrandale kukkumas.
Janise joonistusi ja kirjutisi sai näha 1957. aasta Triivpuidu ajakirjas, mille esikaanel olid tema illustratsioonid ja seest võis leida toreda illustreeritud essee „Väga ebatavaline palve“, mis kõneles väikevenna Michaeli katsest öelda söögipalve Joplinite õhtusöögilaua taga. Tol suvel läks Janis vabatahtlikuks Gatesi raamatukokku, assistendiks lasteosakonda. Sealgi rakendas ta kunstiannet, kui joonistas plakateid Hernehirmutise ja muude „Ozi võluri“ raamatusarja tegelastega, kellega mässumeelne Dorothy kohtub. Janis sai kuulsusest maitse suhu, kui Port Arthur Newsi ajakirjanik teda plakatite asjus intervjueeris. Tolles 14. juulil ilmunud artiklis „Raamatukogus töötamine näitab teismelise mitmekülgsust“ oli foto Janisest oma Hernehirmutise plakati kõrval ning seal mainiti ära, et teda „nimetati üheks parimaks kunstnikuks üheksandas klassis“ ja „teda kiideti koolilehe tegemise eest“. Janis, kellel oli nähtavasti loomupärane oskus ajakirjanikele sobivaid tsitaate pakkuda, ütles vabatahtliku töö kohta, et „see annab võimaluse kunstiga tegelda ja samal ajal ka midagi kogukonna heaks ära teha“.
Kuid see tunnustus polnud piisav hüvitus isa tähelepanust ilmajäämise eest. „Papa oli koos lastega alati valjult ja vabalt naernud, aga mitte enam siis, kui tüdrukutest hakkasid naised saama,“ meenutas Laura Joplin hiljem. „Siis ta tõmbus endasse. Miskipärast muutis meie naiselikkus tema jaoks raskemaks oma tundeid väljendada, mis oli temalt nagunii alati pingutust nõudnud.“ Janis pidas süüdlaseks muid tegureid. Kümme aastat hiljem meenutab ta, et isa „muudkui rääkis minuga, aga see muutus siis, kui ma sain neliteist – äkki ta tahtis tarka poega või midagi sellist“.
Sethi mäletamist mööda oli tütar väga tema moodi, kui välja arvata tung oma isikupära üha avalikumalt kuulutada. Erinevalt temast keeldus tütar madalat profiili hoidmast. „Umbes neljateistaastasena,“ meenutas ta lakooniliselt, „sai Janisest revolutsionäär.“
PEATÜKK 3
PÕNEVUSEOTSIJA
Kedagi ei tohiks sundida olema noor, kuni ta pole piisavalt vana, et sellega toime tulla.
JANIS JOPLIN
Janis vaatas alati oma neljateistkümnendale eluaastale tagasi kui pöördepunktile. Seda vanust meenutas ta 1970. aastal korduvalt nii intervjuudes kui ka laval, ja tavaliselt veidi kibestunult: kandes ette Etta Jamesi energilist lugu „Tell Mama“, olles äsja laulnud, et tuleb aru saada, „mis sa vajad, mis sa tahad“, räppis ta sinna otsa: „Mina sain aru siis, kui olin neliteist, ja otsin seda seniajani“. Kui ajakirjanik küsis, kas ta oli teismelisena õnnetu, vastas ta provokatiivselt: „Mul polnud neljateistaastasena tisse.“ Mis oli tõsi, kuigi see oli vaid osa loost ja nimelt see osa, mis saaks kõige rohkem tähelepanu.
Kuigi ta oli hakanud