oli vist selline nimi: kultuuri- ja vaimuklubi Kelm. Tegelikult on tegemist vana ja räpase keldribaariga, varem oli selle nimi Juuksur, siis, kui ma seal oma esimese kontsertetenduse tegin. Täpselt sellessamas ruumis kohtume ka filosoofidega. Kahe tunni möödudes on kuuest inimesest saanud kuusteist. Mõned tulevad, mõned lähevad, eriti igav hakkab nendel inimestel, kes rääkida ei saa, nemad nihelevad veidi ja sätivad siis end minekule. Lahkuvad ka need, kellele tundub see situatsioon ikka hirmus kummaline. Veel üks ümarlaud filosoofia põhiväärtuste üle arutamiseks räpases keldris, kus pidevalt sajab paekiviseinast vastikut lubjatolmu krae vahele. Tutvustusring on õnneks nii pikk, et saan mõelda lauset, mida siis enda kohta öelda. Kohal on Ilmar, minu klassivend, kellega koolis juba trehvasin. Tema on varem aasta Tartus ja aasta Tallinnas õppinud. Siis on elu vahele tulnud ja nüüd alustab ta otsast peale, kavatseb ka kiirelt lõpetada. Kui aeg minuni jõuab, lausun lühidalt: „Noh, tulin sellepärast, et Facebookis oli kuulutus.” Nemad naeravad.
Järgmine päev on loengus veidi enam inimesi ja esimene pooltund möödub nii:
– kas kodused tööd on tehtud?
– …
– kas te teksti olete läbi lugenud?
– …
– tõstke käed, kes tegid koduse töö?
– …
– no ma nüüd ei mõista?
– mina lugesin kaks lauset.
– see on muidugi väga tore.
– vabandust, ma järgmiseks korraks luban läbi lugeda.
– kindlasti loete. järgmine kord loengusse sisse ei saa, kui kodune töö on tegemata.
– mina ei teinud sellepärast, et netis oli kirjutatud, et pühapäevaks peaks olema tehtud.
– aga ma ju mainisin eelmine kord, et järgmiseks korraks on vaja.
– ma arvasin, et te mõtlesite ümber. on ju inimlik ümber mõelda.
– jah, see on tõesti inimlik, et inimene tõlgendab situatsiooni endale meelepäraselt.
Nüüd mõistan, mida sisseastumisel mõeldi, kui mind hoiatati, et see on ikkagi õppeasutus ja siin õpivad teistsugused inimesed, et kui ma nende pubekatega vastu pean, siis pole probleemi. Samas eksisid nad ühes asjas: neid lapsikuid vabandusi loopivad tüübid ei ole pubekad. Need on palju vanemad inimesed, pubekad hoidsid viisakalt suu kinni. Mina nende hulgas. Püüan sulanduda ja mitte välja paista. Need on vanurid, kes tõmbavad endale tähelepanu ja käituvad nagu kuueaastased.
Lahkudes kõnnin igaks juhuks läbi teise maja, otse mööda koridori, vasakule, trepist alla, läbi fuajee ja üles tagasi. Seisatan rõdul, üldiselt on situatsioon rahulik, igaüks toimetab vaikselt oma asju. Möödub grupp hispaania noori, keegi tõukab mind kotiga vastu õlga, ise samal ajal kõva häälega lärmates. Astun kõrvale, taganen trepi poole, mille ees on kinnine uks. Silt näitab, et tegemist on varuväljapääsuga. Seisan ja uurin, et kas nüüd siis ust lükata või tõmmata. Katsetada ei taha, tahaks olla kindel, enne kui linki vajutan. Ukse ümber on raam, aga raske on aru saada, kas see on pärast ust või enne ust. Kasutan loogikat, et maja on uus, seega peaksid uued ohutusnõuded tulekahju korral olema ühesed, et kui maja põleb, on vaja joosta välja, mitte sisse. Asetan käe lingile ja lükkan. See töötab. Imeliselt lihtne on tänapäeval asjadest aru saada, kui reeglid on selliselt ühtlustatud ja kui veel veidi mõistust ning loogikat kasutada. Maamajas käib uks sissepoole, seal on hoopis teistsugune loogika: sisenedes kahe ämbri ja kolme puuhaluga on vaja ainult jalaga lükata, et uks avaneks ja mugavalt sisse pääseks. Välja lähen niikuinii tühjade ämbritega, siis on mahti ka lingiga jännata. Nüüd veel apteegist läbi, igaks juhuks terve purk valuvaigisteid, mine tea, millal see pea otsustab valutama hakata, sellega tegelemiseks mul hetkel aega ei ole.
Tagasi Groningenist. Kooli jõudes lippan WCst läbi. Tädike koristab parasjagu esimese boksi juures, jälgin teda ja saan aru, et seekord on ta tegevuseks üksnes paberi tõstmine põrandalt korvi. Valin viimase boksi, kus tädi veel käinud ei ole, istun potile ja upitan teise käega maas vedelevat paberit, saan selle lõpuks kätte ja viskan prüginõusse. Nüüd olen unustanud, kas ma üldse pissisin või upitasin ainult paberit. No ükskõik, tõmban püksid üles ja lähen tundi.
Oleme Ilmariga mõlemad pool tundi enne loengu algust kohal. Lobiseme, heidame nalja teineteise ja maailma üle. Trita, see kolmas esimese kursuse filosoof, mõnikord tuleb ja mõnikord ei tule. Täna ta tuli.
– tere.
– tere.
– kas kodutööd on tehtud?
– ei ole, ei jõudnud.
– kuidas siis nii?
– see on keeruline tekst, proovisin lugeda, aga siis tulid lapsed koju ja oli vaja süüa teha, ja see nett on ka maal väga vilets.
– miks sa ei lae neid tekste linnas arvutisse?
– ma ei ole jõudnud, vaja kohe rongi peale joosta. Tund lõpeb ja vaheajal ei suuda ma suud pidada. Pöördun Trita poole:
– mis selle vabandamisega on?
– mis sellega siis on?
– miks sa kogu aeg vabandad?
– minu meelest on see viisakas.
– viisakas?
– jah, inimene peab ikka vabandama.
– aga miks peab nii pikalt seletama, see raiskab ju tunnist kakskümmend minutit ära, kui me kõik peame kuulama, miks sul on kodutöö tegemata.
– peab rääkima, muidu õpetaja arvab, et ma ei viitsinud, ma päriselt tahtsin teha, aga ei saanud.
– keda huvitab, miks sul tegemata on.
– issand, Kaja.
Läheme järgmisse klassi ja kogu jutt tegemata kodutöödest algab otsast peale. Pärast tundi saan Ilmari käest riielda, et olen liiga kalk ja ülbe ega hooli teistest. Ta ütleb, et see on kool, see ei ole päriselu. Oma aususega, Kaja, ei jõua sa kuhugi, soovitab ta soojalt mul tagasi tõmbuda, olla veidi silmakirjalikum, et noh, selles mõttes, et sõbralikum ja hoolivam inimeste vastu.
Õues istun maha ja suitsetan. Ilm on ilus, päike paistab. On hea, et ikka veel on väljas soe, mis sest, et septembri keskpaik. Joon veini ja mõtisklen Facebooki uudiste üle. Ühel daamil oli seal mure, et ei saa kanda seljakotti, sest lihtsalt ei ole sellist seljakotti olemas, mis daamile sobiks. No kuidas üks daam ei saa kanda seljakotti? Kust kohast tuleb selline olukord, et ei saa. Kui daam peab siis selleks olema, et seljakotti kanda ei saa? Või kui tõesti ei saa, siis miks ei saa? Sellepärast, et oled daam? Aga kui sa daam ei oleks, kas siis saaks? Kui kannaks, kas siis järsku ei oleks enam daam? Ja lõppude lõpuks, kes need otsused on teinud ja kes selles kõiges süüdi on? Päike liigub tohutu kiirusega, üks mu jalg on juba vilus ja kohe pool kehast samuti. Upitan end veidi päikese poole. See eriti ei aita. Vilu on, tõusen ja astun edasi.
Esimene loeng Türgi õpetajaga, ta tegevat siin doktorit ja tunni andmine olevat tema enda sõnade järgi üks tema vastuteenetest ülikoolile. Istume ringis, inimesi on palju, igasuguseid inimesi, pearätikutega, musta nahavärviga, soomlase silmadega – selge pilt, tegemist on Erasmuse tudengitega. Õnneks tuleb ka Holger, kellega jäime filosoofide õhtul pikemalt õlut libistama. Ta teeb magistrit. Ta tekitab turvatunde. Esimene loeng on ilus, no tõesti on ilus, õps ise on ka ilus, tumeda pea ja valge nahaga. Ta justkui tantsiks ja laulaks klassi ees Nietzschest rääkides. Ilusas inglise keeles kõneleb ta muusikast ja kunstist. Tõmbab tahvlile ovaale ja kuupe, ise kaunil tämbril midagi jutustades. Tunni lõpus seletab reegleid, et kohe, kui ta kellegi nime ütleb, peab kahe sekundi jooksul vastama ja kui ei vasta, saad miinuse. Isiklikke asju, kaasa arvatud arvuteid, eksamiruumi kaasa võtta ei tohi. Viimaks viskab ta lauale avalduse, et filosoofid kirjutavad pastakaga paberile, eksamil on essee kirjutamise aeg piiratud ja tüdrukutel