vastas Pille toonil, millel võiks rääkida kass, kes ei taha enam süles istuda.
Juhan seda muidugi ei teadnud, aga Kats rääkis Vickyt taga iga jumala kord, kui naised kohtusid. Kas sa nägid, mis tal eile seljas oli? Kas sa kuulsid, mis ta kolmapäeva hommikul „Terevisioonis“ ütles? Mis mõttes Kroonika teda enam üldse mainidagi viitsib? Kas sa nägid, et ta tuli ükspäev koju terve kasti veinipudelitega, ise elab üksi? Kas sa panid tähele, et Vicky ei käinud kaks päeva majast väljas, huvitav, miks?
Aga Juhan teadis, et Pille teadis, mida Pets tegelikult Vickyst arvas. Nimelt oli Pille ühel juba üsna ammusel laupäevasel õhtul meestele suupisteid tuues sauna eesruumi sisse kõndinud just keset Petsi detailset kirjeldust, kuidas ja kui kaua ta Vickyle tisside vahele paneks. Pille näos ei olnud kandikut maha pannes liikunud ükski närv, ta isegi ei vaadanud Petsi poole.
„Nonoh, tibu, niimoodi hiilid sisse, meil on siin meestejutud!“ naeris Toomas isalikult ja patsutas Pillet tagumiku peale.
Pets ise oli selleks ajaks juba nii purjus, et ei osanud ka enam piinlikkust tunda, rehmas hoopis suuremeelselt käega. Nagu oleks Pille see, kellel valel ajal sisse kõndimise eest hädasti meeste andestust vaja on.
„Ja-jah,“ oli perenaine talle omase napisõnalisusega vaid vastanud, salvrätte kohendanud ning jäänud end sirgeks ajades korraks vaagnat silmitsema, „sai vist kõik...“
„Poisid, võtke juustu,“ ütles Toomas kämmalt välja sirutades ja kõik teised madala laua ümber küürutajad tegid sama. Kui nad oleksid juustukandiku asemel vaadanud sinna, kuhu vaatas tüünelt vastu pika pingi seljatuge naalduv Juhan, oleksid nad näinud, kuidas Pille ukse pealt pooleteiseks sekundiks tagasi vaatas – meelega, ja ainult Juhanile otse silma.
Juhan oli siis mõned ajad hiljem seal buduaari ukse taga korra juurelnud, et kui ta oleks Pille, kas ta siis räägiks Katsile, mida ta saunaõhtul kuulnud oli... Ta vaeseke aga ei tundnud naisi, hoolimata sellest, et tema alt oli neid läbi käinud kümnete kaupa. Esiteks teadis Kats väga hästi, kuidas asjalood on, ja Pille teadis, et Kats teab. Kats teadis tegelikult isegi juba enne, kui Pets ise teadis – ta aimas, või tegelikult arvas, et ta aimab, kuidas asjad lähevad selsamal sekundil, kui Vicky esimest korda oma uue kodu ees autost väljus, kümnesentimeetrised kontsad all, minikleit kõikide kurvide ümber nii pingul, et õmblused näisid kohe-kohe järele andvat ja pikad läikivad lokid ümaratele solaariumis päevitunud kuldpruunidele õlgadele valgumas.
Pets oli hakanud Katsile viimasel ajal aina tihedamini märkusi tegema, et too on liiga kõhnaks jäänud ning seepärast ärritas naist nüüd iga vähegi puusakama sookaaslase nägemine. Tähtede seis oli sel päeval miskipärast säherdune, et kui hommikul oli Pets jälle Katsi näpistades ilkunud, et tal pole varsti enam „millestki kinni hoida“, siis nagu tellitult oli lõuna ajal nende vastasmaja ette ilmunud kolimisauto, mille kõrvalistmelt ronis välja külluslik ilmutis. Ajastus oli lihtsalt selline, et Kats hakkas Vickyt kartma ja kadestama esimesest silmapilgust peale.
Millest Kats aru ei saanud, sest tema jällegi ei tundnud mehi, sest tal oli neid olnud ainult üks, nii et ei maksa neile ideid pähe panna. Ta arvas, et on kaval, kui ohtu aimates hakkab seda elimineerima juba eos, kuid tegelikkuses juhtus vastupidine. Kui ta poleks hakanud oma abikaasa tähelepanu Vickyle juhtima, poleks Pets ka iga kord pidanud aknast välja vaatama, kui see „appi, kui paks tagumik“ jälle pagasniku kohal upakil oli. Ega vaatama ühtegi „roostes esinemist“jõuluperioodi heategevusprogrammides. Ega mõtlema, mis Vickyl „jälle“ seljas oli, kui nad kõik koos Pille ja Toomase pool õhtustasid. Pets ei oleks pidanud tulema kuulama, mida „see loll bimbo“ räägib „Terevisioonis“ või „Ringvaates“ või kuskil kolmandas kohas. Kui ta ei oleks pidanud kuulama ja kaasa kiitma, kui lolli juttu see eit ajab, poleks ta pidanud ka vaatama nende lopsakate rindade vahele, mille liigset suurust Kats süvenenult maha tegi. Ja siis poleks Kats ka tabanud „seda“ pilku, mis proua nii endast välja ajas, et sellest tõusis kodusõja mõõtu tüli, milles võeti läbi kõik see, mida Kats eeldas, et Pets vastasnaabrilt tahab. Muu hulgas kontrollimatult välja kriisatud „tahad talle tisside vahele panna, jah?“.
Katsi programm oli näinud ette abikaasa programmeerimist mõtlema naabrinaisest ainult halba, kuid see kõik oli viinud hetkeni, kus algselt Vicky võludest turvalises teadmatuses elanud Pets ei saanud enam peast välja kujutelma endast ja diskostaari õlistest tissidest. Tõe huvides olgu öeldud, et ega ta väga ka ei proovinud. Nende peale mõtleminegi oli mõnusam, kui päriselus vaadata või katsuda kapinuppe, mis luidral Katsil rindade koha peal asetsesid.
Katsi kadedus polnud mõtteid istutanud aga mitte ainult Petsi pähe, vaid nüüd, kus Pets oli neid mõtteid teistega jaganud, ka muuhulgas näiteks Juhani pähe. Praegu jälgiski ta endiselt Vickyt, kes kõrgetel kontsadel oma auto ümber tippis ja proovis korraga haarata kätte nii keemilisest tulnud esinemiskostüüme kui kahte poekotti. Juhan ei suutnud otsustada, kas peas vormuv stsenaarium võiks ette näha seda, et ta läheb Vickyle appi, või seda, et ta juba ootab Vicky pool.
Järsku nägi Juhan aga silmanurgast mingit liikumist ja tõmbas instinktiivselt käe püksist välja. Katsi ja Petsi aia nurgas seisis nende idiootse nimega tütar Bresaola ja teeskles, et on seal täiesti juhuslikult ning loeb midagi väga süvenenult, ümbruskonda tähele panemata, oma telefoniekraanilt. Ta polnud veel piisavalt elukogenud teadmaks, et täiskasvanud teavad väga hästi, et kokkusattumused pole tavaliselt juhuslikud, vaid tahtlikud.
„Türa küll!“ ütles Juhan kõva häälega, tõusis ärritunult püsti ja läks kööki. Just äsja oli ta oma Vicky-fantaasiatega paralleelselt suutnud mõelda sellest, kui palju parem on tema elu Petsi omast, sest ta võib mõelda, kellest tahab ja millal tahab. Tundub, et ta oli selles osas eksinud.
„Mul on hekki vaja,“ mõtles Juhan resoluutselt, kulistas IPA lõpu kõrisse ja loopis pudeli seina ääres seisvasse prügikasti.
16-aastasel Bresaolal oli massiivne salaarmumine – nagu ta ise ütles crush – Juhani pihta. Ta viibis täielikus teadmatuses asjaolust, et Juhan oli sama vana kui tema vanemad, kes olid mõlemad sel aastal nelikümmend saanud ja lähestikku sünnipäevade tõttu ühise suure juubelipeo maha pidanud.
„Ma ütleks, et ta näeb välja nagu... kakskend... kaks,“ õhkas Bresaola sõbranna Keityle. Kakskümmend oli tema jaoks vanus, mis tähistas inimest, kes on küll täiskasvanud, aga endiselt noor. Sealt edasi hakkas juba allakäiguspiraal laste, oma maja ja firma juhtimise poole ning kakskümmend viis oli see piir, kus sul tiineka maailmapildi kohaselt kõik need kolm asja olemas pidid olema. Kolmkümmend, kui sul ei vedanud. Seda sai ju ka igast naisteajakirjast lugeda, et kui kolmekümnendaks eluaastaks mehel pole, tuleb minna paanikasse. Peale kolmekümnendat eluaastat olid inimesed Bresaola jaoks üks homogeenne vanemate inimeste mass, järgmine aste oli juba päris-penskarid nagu see nurgapealne Maire.
Seepärast tunduski talle, et Juhan võiks olla just kakskümmend kaks – tüüp tundus endiselt noor, aga tal oli juba oma maja ja vist firma ka.
„Iu, kakskend kaks on täiega vana ju,“ põlgas Keity Juhani endiselt ära.
„Kakskend kaks on grown-up, aga mitte vana! Bella Hadid on kakskend kaks, halloo?“
Bella Hadid oli Keity sõnul tema girl-crush.
„Ma ei usu... Kuidas Bella nii noor välja näeb, kui ta juba kakskend kaks on? Ta tundub max kaheksateist!“
Bresaola näppis oma telefoni kiirelt nagu orav, kes esikäppade vahel pähklit inspekteerib, ja lükkas selle siis sõbrannale nina alla: „Wikipedias on kirjas! Modellid näevadki oma vanusest nooremad välja. Võib-olla on süstinud, me ei tea ju!“
„Näita seda Juhanit siis,“ leebus Keity.
Bresaola otsis ühe naabrimehest üsna kaugelt ja salaja tehtud telefonifoto.
„Siit tundub okei, paremat midagi tahaks. Feissis ei ole vä?“
„Kamoon,