välja ja marssis mööda konarlikke kõnniteid edasi. Rikaste kohta ei näinud nad kuigi õnnelikud välja. Nad tundusid olevat tõsised, vähemalt võrreldes sellega, kuidas mina end tundsin. Minul olid ainult mõned judinad, mis käivad iga uue algusega kaasas. Kummalisel kombel polnudki mul sellist tunnet, nagu ma läheksin tööle – pigem oli tunne, nagu läheksin loteriivõitu välja võtma.
Salomon Brothers oli mulle Londonisse saadetud kirjas teatanud, et ma hakkan saama MBA palka – ehkki mul polnud MBA kraadi – ehk nelikümmend kaks tuhat dollarit pluss kuus tuhat preemiaks pärast esimest kuut kuud. Tol ajal polnud mul sellist haridust, mis võimaldanuks mul end neljakümne kaheksa tuhande dollariga aastas (toona võrdus see neljakümne viie tuhande naelaga) vaesena tunda. Tõik, et sain uudise kätte mannetute palgatšekkide maal Inglismaal, rõhutas Salomoni kukrute heldust veelgi. Kuuldes, kui palju ma palka hakkan saama, jäi üks materiaalse külje vastu suurt huvi tundev Londoni majanduskooli professor mind pärani silmi vahtima ja hakkas lalisema. Seda oli kaks korda rohkem, kui tema teenis. Tema oli nelja- ja viiekümne vahel ning oma valdkonna tipus. Mina olin kakskümmend neli ja omal alal põhjas. Maailm oli ebaõiglane ja tänu jumalale selle eest.
Ehk tasub seletada, kust see raha pärit oli, mitte et ma oleksin toona sellele eriti palju mõelnud. Suhteliselt võttes oli Salomon Brothers 1985. aastal maailma kõige kasumlikum korporatsioon. Vähemalt nii mulle alatasa öeldi. Ma ei vaevunud seda kontrollima, kuna see tundus nii ilmselgelt tõesena. Wall Street oli kuum koht. Ja meie olime Wall Streeti kõige kasumlikum firma.
Wall Street kaubitseb aktsiate ja võlakirjadega. 1970. aastate lõpus, mis oli nii ülileebe Ameerika poliitika kui ka nüüdisaegse finantsajaloo algus, teadis Salomon Brothers võlakirjadest rohkem kui ükski teine Wall Streeti firma: kuidas neid hinnata, kuidas nendega kaubelda ja kuidas neid müüa. Firma domineeris võlakirjaturul 1979. aastal peaaegu täielikult ning ainuke mõra selles ülemvõimus olid rämpsvõlakirjad, mille juurde naaseme hiljem ja mis olid ühe teise, meie omaga paljuski sarnase firma leivanumber: see oli Drexel Burnham. 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate hakul moodustasid rämpsvõlakirjad aga nii tillukese osa turust, et Salomon valitses sisuliselt kogu võlakirjaturgu. Ülejäänud Wall Street lasi Salomon Brothersil rahumeeli olla parim võlakirjamaakler, sest see amet polnud ei kuigi kasumlik ega prestiižne. Kasumlik oli hoopis korporatsioonidele kapitali kaasamine. Prestiižne oli hoopis paljude korporatsioonide tegevjuhtidega tuttav olemine. Salomon oli kõrvalekalle nii sotsiaalses kui ka finantsilises mõttes.
Niimoodi mulle vähemalt räägiti. Seda kõike oli raske tõestada, kuna ainuke tõendusmaterjal oli suuline. Võtkem aga näiteks nali, millega alustas Whartoni koolis 1977. aasta märtsis peetud kõnet Sidney Homer Salomon Brothersist, 1940. aastate keskpaigast kuni 1970. aastate lõpuni Wall Streeti parim võlakirjade analüütik. „See tegi mul hinge täis,“ rääkis Homer oma tööst. „Kokteilipidudel surusid kaunid daamid mind nurka ja uurisid, mida ma turuolukorrast arvan, kuid kuulnud, et ma tegelen võlakirjadega, hõljusid nad vaikselt minema.“
Või võtkem tõendite puudumine kui selline. New Yorgi avalikus raamatukogus on 287 raamatut märksõnaga bonds ja suurem osa neist on keemiaalased6. Need, mis ei räägi keemiast, on täis koledaid arve ning nende pealkirjad on laadis „Võlakirjarindel muutuseta“ ja „Väheriskantsed strateegiad investorile“. Teisisõnu pole need sedasorti põnevikud, mis ajavad peopesad märjaks ja kleebivad su tugitooli külge. Ennast ühiskonnas tähelepanuväärseks pidavad inimesed kipuvad rohkem pabereid maha jätma, näiteks mälestuste ja lugude kujul. Ehkki aktsiaturgudest on rohkesti lugusid ja mitmeid memuaare, on võlakirjaturud ametlikult täiesti vait. Võlakirjarahvas kujutab kultuuriantropoloogile samasugust probleemi kui kirjaoskamatu hõim sügaval Amazonase džunglis.
Osaliselt on see tingitud haritud ühiskonnakihtide puudumisest võlakirjaturul, mis omakorda viitab taas sellele, kui vähemoekad võlakirjad kunagi olid. 1968. aastal, viimati, kui Salomon Brothersis kraade kokku loeti, ei olnud kahekümne kaheksast partnerist kolmteist käinud kolledžis ning üks polnud lõpetanud kaheksandat klassi. Selles seltskonnas oli John Gutfreund intellektuaal – ehkki Harvardisse ta sisse ei saanud, lõpetas ta viimaks (ilma kiituseta) Oberlini.7
Suurim müüt võlakirjamaakleritest ning seetõttu suurim väärarusaam 1980. aastate Wall Streeti enneolematust jõukusest oli see, et nad teenivad raha suurelt riskides. Nii teevad vaid vähesed. Ja kõik maaklerid võtavad väikesi riske. Enamik maaklereid aga võtavad lihtsalt tollimaksu. Nende jõukuse päritolu võttis kenasti kokku Kurt Vonnegut (kes kummalisel kombel rääkis juristidest): „[---] Esineb nõiduslik hetk, kui üks inimene on varanduse käest andnud, aga see, kelle kätte see peab minema, ei ole veel seda kätte saanud. Tähelepanelik jurist [loe: võlakirjamaakler] kasutab seda hetke ära, omandab varanduse üheks nõiduslikuks mikrosekundiks, võtab veidike endale ja annab selle siis edasi.“8
Teisisõnu uuristas Salomon igast finantstehingust tillukese tüki välja. Kokku teeb see üksjagu. Salomoni müügimees müüb pensionifondile X 50 miljoni dollari väärtuses IBM-i uusi võlakirju. Salomoni maakler, kellelt müügimees need võlakirjad saab, võtab endale kaheksandiku (protsendipunktist) ehk 62 500 dollarit. Kui tahab, võib ta võtta rohkemgi. Erinevalt aktsiaturust ei öelda võlakirjaturul komisjonitasusid avalikult välja.
Seejärel läheb lõbusaks. Sestpeale, kui kaupleja teab, kus IBM-i võlakirjad asuvad ning milline on nende omaniku meelelaad, ei pea ta võlakirjade (varanduse) taas liikuma panemiseks olema ülemäära taibukas. Ta võib endale ise nõiduslikke mikrosekundeid tekitada. Näitaks võib ta avaldada mõnele müügimehele survet, et too veenaks kindlustusfirmat Y selles, nagu oleks IBM-i võlakirjad väärt enam, kui pensionifond X nende eest alguses maksis. Pole tähtsust, kas see on tõsi või mitte. Kaupleja ostab võlakirjad X-ilt ära, müüb need Y-ile, võtab jälle kaheksandiku vahelt ning pensionifond on rahul, et sai niivõrd lühikese ajaga pisut kasumit teenida.
Selle protsessi puhul on kasu sellest, kui emmal-kummal pool vahemeest asuvad osapooled ei tea varanduse tõelist väärtust. Mehed kauplemissaalis pole ehk koolis käinud, aga neil on inimeste võhiklikkuses doktorikraad. Nagu igas pokkerimängus, on ka igal turul mõni ullike. Nutikas investor Warren Buffett armastab öelda, et iga mängija, kes ei tea, kes on turul ullike, on tõenäoliselt seda ise. 1980. aastal, mil võlakirjaturg pikast uinakust taas esile kerkis, polnud paljudel investoritel ja isegi Wall Streeti pankadel õrna aimugi, kes on selles uues mängus ullikesed. Salomoni võlakirjadega kauplejad teadsid ullikestest, sest see oli nende töö. Turgude tundmine tähendab teiste inimeste nõrkuste tundmist. Ja ullike, nagu öeldi, on inimene, kes on valmis müüma võlakirja odavamalt või ostma võlakirja kallimalt, kui see väärt on. Võlakiri oli väärt üksnes nii palju, kui seda õigesti hinnanud inimene oli valmis maksma. Ning Salomon, kui ring taas sulgeda, oli firma, mis hindas võlakirju õigesti.
See kõik aga ei selgita, miks Salomon Brothers 1980. aastail erakordselt kasumlik oli. Wall Streetil kasumi teenimine on mõnevõrra nagu kalkuni seest täidise söömine. Mingi kõrgem jõud peab kõigepealt selle täidise sinna kalkunisse panema. 1980. aastail topiti kalkunisse heldemalt täidist kui kunagi varem. Ning Salomon Brothers võttis oma asjatundlikkuse tõttu teise ja kolmandagi portsu, enne kui ülejäänud firmad arugi said, et õhtusöök juba käib.
Üks täidist toppiv helde käsi kuulus Föderaalreservile. See on paras iroonia, sest mitte keegi teine ei tauninud Wall Streeti 1980. aastate priiskamist nii palju kui Föderaalreservi esimees Paul Volcker. Haruldasel laupäevasel pressikonverentsil 6. oktoobril 1979. aastal teatas Volcker, et raha pakkumine lakkab kõikumast koos äritsüklitega – see hakkab olema fikseeritud, intressimäärad aga hakkavad ujuma. Minu arvates tähistab just see sündmus võlakirjameeste kuldse ajastu algust. Poleks Volcker oma radikaalset poliitikamuutust läbi surunud, oleks maailm paljude võlakirjamaaklerite ja ühtede memuaaride jagu vaesem. Praktikas tähendas rahapoliitika fookuse selline muutus nimelt seda, et intressimäärad hakkasid hullupööra kõikuma. Võlakirjade hinnad peavad täpselt sammu intressimääradega, aga vastassuunas. Intressimäärade metsiku kõikumise võimaldamine võimaldas metsikult kõikuda ka