Urmas ja Merike. Karl August Hindrey

hiies palkmajas, olevat kuulus üle kauge maa, ise kaugel käinud, virmaliste maal ja isegi Ojomaal. Ning ravivat inimesi terveks ja loomi ja olevat parandanud isegi hullu hundi hammustust.

      Urmas naeratas, kuid lubas täita Merike soovi. Ütles aga, et enne tahab minna linnust vaatama.

      Kui ta astus tarre, leidis ta Vaado vaatlemas relvi. Ta tõmbas pöidlaga üle ühe mõõgatera, ja seinale oli püsti seatud odasid.

      „Kui metsamehed peaksid tulema, siis läheb vaja,” seletas ta. „Aga poeg tahab neist ette jõuda ja neid enne külastada,” muigas ta nagu läbi pahanduse. Ning Urmas mõistis, et temale ei olnud meeltmööda see sekeldus meestega laanes. Ja ta kuulis, kuidas oli lugu olnud selle tapetud metsamehega. Nad olid ta jälgimisel kätte saanud ja tahtnud teda sundida, et ta viigu neid salateid mööda oma seltsimeeste peidupaika. Ta viinud nad aga rappa, vedanud soolaugaste vahel ringi ja hakanud siis naerma, et nüüd ei pääsevat siit enam ükski välja. Vihaga löödud ta surnuks. Aga mehed teinud enestele pajudest rajad ja saanud ikkagi hingega tagasi.

      Mis puutub linnusesse, siis mingu peale Urmas seda vaatama. Jutt ikaldusest Laugajõel olevat õige. Ja küllap vadjalased püüavad talvel üle Peipsi tulla. Kuid karta ei maksvat, nemad suure väega ikkagi ei tule ja paarisaja mehe pärast ei ole linnust vaja. Teine lugu olevat, kui tuleb karjalasi ja ingerlasi ja neil eesotsas Laadoka järvelt juhid. Või Ilmanjärve ja Noogarti venelastest pealikud. Need pilluvad rahvaparvi sõtta. On nii mõndagi nähtud siin Peipsi ääres. Isegi Viru randlased tõmmanud kord laevad kose kohal maale, veeretanud palkidel kosest mööda jõkke ja tulnud Peipsile. Võtnud rannas küladest, mis võtta, ja läinud siis laevadega Peipsi lõunasse venelastele selga. Aga seal kaotanud palju mehi. Teist teed sõitnud mõned siis üles mööda Emajõge ja jätnud haavatud Ugandisse. Üks neist haavatuist olnud kange mees, paranenud, asutanud Emajõe äärde küla ja olevat praegu kuulus vanem, nimi aga läinud meelest.

      Urmas tundis seda vanemat, teadis ka nende randlaste sõitu venelaste maale. Aga nii see Vaado on, nii on nad siin kõik, elavad rahulikult, ja teevad kõike vaid umbkaudu ning unustavad nimed. Vanem Sakaga oli Urmas ise käinud Leedumaal ja läheks praegugi kuhu tahes temaga kaasa — oli leidlik mees ja vapper.

      Ta ütles lühidalt Vaadole, et on olnud koos Sakaga Leedus ja teab, kuidas mehed olnud kimbus Peipsi vetega. Neil merel teised laevad, mis ei tunne Peipsi ristlainetust. Sellest siis venelased oma laiakõhuliste venedega saanudki kasu. Aga Saka ehitavat nüüd Emajõel ka laevu Peipsi jaoks ja maksab kord kätte.

      Vaado vaatas oma teraste silmadega Urmast, kes oli tast nii palju noorem ja ergem. Ta nagu kaalus, kui palju see mees siin võiks korda saata ja mil viisil teda siin teha jääjaks. Kuid ei lausunud sellest midagi, ütles vaid, et võtku kaasa ka Lõvolemb, et see õpiks midagi linnuse ehitamisest.

      Urmas ratsutas välja oma uue hobusega, kaasas Kuulevane, Tõivo, Lõvolemb ja veel mehi külast. Neile tuligi vastu käskjalg, kes teatas maavanema sõnast, et kihelkonnad jätkaku ehitamist. Vadja mehed olevat juba teel oma killavooridega.