Litsid III. Mart Sander

sisse kutsuda, kuid viimane võttis vastu ainult klaasitäie külma piima ja sõitis siis linna tagasi.

      Mängiti ja teeseldi, et kell on tagasi keeratud ja elu jätkub sealt, kus sellesse mõra oli löödud, kuid mänguks see vaid jäigi. Peagi said muretud teemad otsa ja Stassi eraldus moka otsast vabandades oma tuppa.

      „Eks ta on väga väsinud ja vajab lihtsalt palju puhkust ja head toitu,“ kinnitas proua Kukk tüdrukutele, kui nad raske aja kiuste rikkalikult kaetud laua taga nõutult oma sunnitud naeratustel langeda lasid.

      „Ta ei rääkinud mitte midagi,“ oli Renate löödud. „Ei tea, kas asi oli nii hirmus… või ta lihtsalt ei jaksa seda kõike uuesti korrata. Teda on nüüd ju ka sakslased mitu päeva küsitlenud.“

      „Minu meelest on ta palju alla võtnud ja väga kahvatu,“ mainis Maali.

      „Mis sa siis ootasid?“ urahtas Monika Maalile otsa vaatamata. „NKVD köök pole just kuulus oma hõrgutiste poolest.“

      „Ta on terve suve keldris kinni istunud, ta peaks mõned päevad õues päikese käes olema, kuni veel vananaistesuvi kestab,“ ütles Carola.

      Ehkki Stassi ei olnud pea kordagi naeratanud, olid kõik märganud, et tema esihammas oli kui mitte puudu, siis vähemalt pooleks. Sel teemal ei olnud mõtet arutleda, asi oli niigi selge. See väike muutus tegi Stassist veidralt võõra, nagu polekski tegu päris-Stassiga, vaid mingi tema viirastusliku kaksikolendiga varjuderiigist. Igaüks häbenes võõristust, mida armsa sõbra nägemine oli tekitanud; ükski ei suutnud sellest vabaneda.

      Teel oma kabinetti peatus proua Kukk korraks Stassi ukse taga ja kuulatas. Monika oli Viviani lahkumise järel võtnud üle tema ateljeeks muudetud toa, seega sai Stassi nüüd üksinduses puhata. Oleks sealt kostnud nuuksed või mõni ohe, oleks proua Kukk sisse astunud, kuid toas oli kõik vaikne.