Jõuka prantslase ettepanek. Katherine Garbera

oli hiljuti Ameerikasse tulnud ning jäänud kaamerate ette koos kauni naise ja noore poisiga. Kõmuajakirjandus oletas, et tegu võib olla tema vallaspojaga.

      „Mida kollane ajakirjandus tema kohta kirjutab?”

      „Ei midagi erilist,” vastas Sheri, jahmudes Tristani ägeda hääletooni peale. Ta peaks teemat vahetama. „Mida see ettepanek täpsemalt sisaldab?”

      Tristan tõusis püsti ning kõndis ümber kirjutuslaua. Ta toetus poleeritud pähklipuust lauale ning ristas jalad.

      „Tahan, et oleksite minu kaaslaseks kogu pulmanädala jooksul. Nad vajavad pulmapeoks paari naist. Pruut kutsus vaid ühe lähedase sõbra ning tahaks koos Christosega, et isamehed kutsuksid ülejäänud külalised.”

      Sheri jõllitas Tristanit ega olnud kindel, kas ta oli õigesti kuulnud. Ta raputas pead ja avas suu, kuid üle huulte ei tulnud ühtki sõna. Seejärel sulges ta silmad. „Kas ütlesite, et kutsute mind enda kaaslaseks?”

      „Jah.”

      Sheri avas silmad. „Kas te olete hull?”

      „Võib-olla, aga mul on sellega tõsi taga.”

      „Tõsi taga, et viia mind nädalaks Kreekasse.” Naine pani käed rinnale vaheliti ja nõjatus tooli seljatoele.

      „Tegelikult kümneks päevaks. Ma juba lubasin Christosele, et tulete.”

      „Kas te poleks pidanud enne minult luba küsima?” nõudis Sheri ega üritanudki oma üllatust varjata.

      Tristan kergitas kulmu. „Vabandust. Selleks polnud aega. Christos helistas mulle ja küsis nime, mida külaliste nimekirja lisada. Et olete mu assistent, tulite mulle esimesena meelde.”

      „Härra Sabina...”

      „Öelge mulle Tristan.”

      Sheri jäi meest vahtima. „Kas kutsute mind kaasa sellepärast, et mõni teie armukestest võib hakata lootma, et abiellub teiega?”

      Tristan kehitas õlgu.

      „Kas te siis ei hooli ühestki neist?”

      „Hoolin neist kõigist, aga asi pole selles. Ma olen juba oma elu armastust kogenud ega kavatse uuesti abielluda.”

      Sheri oli Lucille’ilt kuulnud, et Tristan oli oma esimest abikaasat väga armastanud ja et naine suri, kuid täpsemaid asjaolusid ta ei teadnud. „Miks mitte?”

      „Pole oluline. Teid puudutab vaid see, et tahaksin koos teiega Kreekasse pulmapeole minna. See on ettepanek, Sheri,” sõnas mees tasa. Esimest korda oli ta naist eesnime pidi kutsunud. Tavaliselt kõnetas ta Sherit preili Donnellyna.

      „Nagu tööettepanek?” küsis Sheri.