Ole mu silmadeks. Myrna Mackenzie

isegi ei oleks tohtinud selle autoga sõita. See oli mu tädi lemmik. Tema jaoks peaaegu nagu pereliige. Ja kuna ma seda naist kunagi ei sallinud ja tema jälestas mind, isegi siis… missugune tõbras ma olin.” Ta raputas pead. „Ja seda ma usun, et sa sellest ei rääkinud, sest kui ma kaks päeva pärast õnnetust koomast välja tulin, arvasid kõik, et see oli teise juhi süü, et ma stoppmärgile otsa sõitsin.”

      „See oligi mõnes mõttes teise juhi süü. Sa tõmbasid kõrvale, et talle mitte otsa sõita.”

      Jeremy raputas pead. „Aga kui ma poleks lolli peaga silmi teelt kõrvale pööranud, et sulle lehvitada, oleks ma ise teist autot näinud ja hoogu maha võtnud. Ma poleks pidanud kõrvale tõmbama.”

      Edenit alandas sisimas teadmine, et Jeremy teda sel päeval näinud oli. Onu oli sundinud teda kandma ilget oranži- ja punaselillelist kleiti, mis oli saadud heategevuslikust riietekogumisest – et näidata üles tänulikkust, nagu ta ütles – ja ta polnud tahtnud, et Jeremy teda selles kleidis näeks. Kui tüdruk oli autot näinud, oli ta püüdnud end puu taha peita, aga ta polnud küllalt kiire. See kleit oli nagu sähviv tuletorn. Nende silmad olid kohtunud. Jeremy ei saanud muud teha, kui talle lehvitada.

      „No lõpuks tegid sa selle heaks,” lausus Eden. „Sa rääkisid tädile kõik ära, kui sa ennast paremini tundsid.”

      „Aga sina hoidsid mu saladust,” mõlgutas mees.

      „See oli sinu saladus,” ütles naine lihtsalt. Ja ta mõtles seda tõsiselt. Tüdruk, kes kasvab üles alkohoolikust emaga, kes ei ole võimeline lapsevanem olema, teab liigagi hästi, mida tähendab häbiväärse tõega vastakuti seista. Seetõttu ja pärast seda, kui ta mees eelmisel aastal ta reetis ja jalga lasi, teadis ta, mis tähendab tahta oma saladusi maailma eest peita. „Minu asi polnud seda rääkida,” ütles ta lihtsalt.

      „Ja kui ma oleksin õnnetuses kellelegi viga teinud?”

      Eden vaatas mujale ja sulges silmad. ”Siis ma oleksin rääkinud,” sõnas ta, arvates, et see ei ole vastus, mida mees ootab.

      Järgnes vaikus. Kusagil lõi kell. Eden ootas, sisimas kindel, et ta saadetakse välja. Kell lõi jälle.

      „Ma räägin sulle ühe saladuse, Eden,” ütles Jeremy viimaks. „Ja kui sa pärast seda, kui oled teada saanud, mida see töö endast kujutab, veel seda kohta tahad, siis ma võtan su tööle. Sa võid seda kahetseda juba enne paari nädala möödumist.”

      Naine kahetseski seda juba. Sellest hetkest peale, kui Ashley oli talle helistanud, oli ta kahetsenud ainult mõtet siia tulla, täpselt nagu ta oli teadnud ka seda, et ta võtab selle töö ilma igasuguse kahetsuseta vastu.

      „Räägi mulle kõik,” lausus ta „mida ma teadma pean.”

      Hetkeks kui Jeremy tema poole vaatas, võis naine vanduda, et mees näeb teda selgelt. Tema ilmes oli selline pinge. Edeni süda hakkas pekslema. „Kui ma olin kolledžis,” alustas mees, „olin ma spermadoonor. Minu põhjused olid… mitte just tavalised ja need polnud väärikad. Ma ei teinud seda raha pärast nagu paljud teised. Ma ei püüdnud isegi teha midagi õilsat, et teisi inimesi aidata. Ma ei tahaks laskuda detailidesse, aga ütleme nii, et see oli lihtsalt üks järelemõtlematu tegu ja see kõik kestis väga lühikest aega, sugugi mitte kuid, nagu see tavaliste doonorite, kes ennast sellele pühendavad, puhul kestab. Sellest hoolimata olen ma võib-olla lapse eostanud. Ülimalt tõenäoliselt olengi, kuigi mul pole aimugi, kui palju neid võib olla. Mitte palju, arvan ma, kui üldse. Siiski…” Ta lõug tõmbus pingesse.