Suudlus Juliele. Betty Neels

naistepalatisse.

      Tal oli seal mitu patsienti: haruldane aplastiline aneemia, mille ainsaks raviks olid pidevad vereülekanded; kaks noort naist leukeemiaga; vanem naine Hodgkini tõvega ning kaks polütsüteemia juhtumit. Ta keskendus kõigile ja tal läks kaks korda rohkem aega, kui õde oli arvanud, ning ta dikteeris Juliele oma vaiksel kiirustamata häälel.

      Julie, kes maadles pikkade sõnadega, nagu agranulotsütoos ja lümfosarkoom, nägi, et patsientidele doktor meeldib. Samuti õele, kelle pahameel selle üle, et visiit nii kaua kestis, andis teed ilmsele heameelele, et sai olla professori seltskonnas. Kahju, et mees ei näidanud üles samasugust heameelt – tema tähelepanu oli patsientidele keskendunud ning need vähesed sõnad, mis ta õele ütles, olid puhtalt professionaalsed.

      Mis Juliesse puutub, siis professor dikteeris talle pikalt üle õla, vaatamata kordagi, kas neiu saab hakkama. Õnneks sai – professor Smythe oli olnud palju aeglasem, aga tema sõnad olid sama pikad. Julie oli aastate jooksul hoolitsenud selle eest, et tal oleks meditsiinisõnastik käepärast, kui ta märkusi üles kirjutas, ehkki oli pidanud professorilt aeg-ajalt paluma selgitada mõnda sõna või meditsiiniterminit, ning mees oli teinud seda varmalt.

      Julie mõtles, et professor van der Driesma ilmselt seda ei teeks. Ega kutsuks teda ka kohvipausile, mil professor Smythe rääkis oma lapselastest… Van der Driesma oli lastelaste jaoks liiga noor, aga võib-olla olid tal lapsed – kenad väikesed tüdrukud ja poisid ning kaunis naine.

      Julie taipas, et professor oli rääkimise lõpetanud, ja tõstis pilgu. Mees silmitses teda nii külmalt, et hetkeks neiu kartis, et ta polnud kuulnud, mida professor ütles. Kui oli, siis saab ta hiljem õe käest teada. Ta pani märkmiku plaksuga kinni ja mees sõnas: „Ma tahaksin neid märkmeid kohe, kui olete need arvutis ümber trükkinud, preili Beckworth.“

      „Hästi, sir,“ ütles Julie ja lubas endale, et joob kõigepealt kohvi.

      Seda ta tegigi, aga ei veetnud sellega liiga palju aega – miskipärast näis professor talle inimesena, kes ei salli, et ta õe kabinetis kohvi ja küpsiste juures lobisedes aega raiskab. Tal oligi õigus – esimese osaga märkmetest oli ta jõudnud poole peale, kui professor tagasi tuli.

      „Ma olen patoloogialaboris, kui mind vaja on,“ ütles ta Juliele ning läks jälle ära.

      Julie asus tööle. Kõik on teistmoodi, mõtles ta kahetsusega – elu pole enam kunagi samasugune.

      Professor jäi ära pikaks ajaks. Julie lõpetas märkmetega, asetas need mehe lauale ja läks kohvikusse lõunale. Ta istus laua taga koos kahe teise sekretäri ja ühe vastuvõtjaga ning kõik nad tahtsid kangesti uue professori kohta kõike teada saada.

      „Milline ta on?“ küsis vastuvõtja, kes oli noor ja ilus ning sellest teadlik.

      „Noh, ma tõesti ei tea,“ ütles Julie mõistlikult. „See tähendab, ma nägin teda täna hommikul ainult mõne minuti, ja siis visiidil.“ Ta lisas ebakindlalt: „Ta on väga kena.“

      „Sa hakkad professor Smythe’ist puudust tundma,“ ütles üks sekretäridest, kes oli keskealine ja ilmetu näoga. „Ta oli nii tore…“

      Vastuvõtja naeris: „Noh, see mees kindlasti selline pole. Ja ta on rohkem kui hea välimusega. Loodetavasti tuleb ta ükspäev minu laua juurde!“

      Julie arvas, et see pole tõenäoline, aga ei öelnud seda. Ta sõi külma liha, kartuleid, lehtsalatit ja pool tomatit, millele järgnes toitev, ent tuim ploomipuding, ning läks siis oma väikesesse kabinetti tagasi. Ta mõtles endale teed teha – professor Smythe oli pannud üles elektrikannu ning Julie hoidis teekannu ja kruuse kaustakapi alumises sahtlis – nagu ka suhkrut ja väikesi plasttopse piimaga.