suhetest. Hakkasin vastama. Vanahärra katkestas mind. Ta oli eriliselt järeleandmatu oma tahtes. Vana mees formuleeris oma soovi nii: „Teie olete naine ja seega ei jaga välispoliitikat. Mina tahan, et mu küsimusele vastaks mõni mees, kes valdab välispoliitikat!“ No mida sa oskad kosta? Sain siiski teiste lavalolijate toel vastata rahulolematu vana mehe küsimusele.
Mees ei teadnud tõika, et tollal olin ma nii välis- ja julgeolekupoliitika kuukirja Diplomaatia peatoimetaja kui ka KUKU Raadio pühapäevase välispoliitikasaate „Välismääraja“ saatejuht. Ilmsesti polnud mees iialgi esimest lugenud ega teist kuulanud. Mis aga puudutab 2003. aasta septembri referendumi positiivset tulemust, siis õigluse huvides olid Euroopa Liitu astumist toetava kampaania tegijad küll head, aga tõhusaim kõigist oli üks. See mees oli president Arnold Rüütel. Tema poolehoid, tema jah-sõna maksis. Eesti Vabariigist sai pärast rahvahääletust 1. mail 2004. aastal Euroopa Liidu liikmesriik.
Euroopa Parlamenti külastama tulnud Eesti grupiga kõneleb Andres Tarand, järge ootab Toomas Hendrik Ilves. Foto erakogu
Euroopa ootab
Ajakirjanikuna elasin ja töötasin kuus aastat Brüsselis. Strasbourg’is tegin lehe- ja telelugusid nii Euroopa Nõukogust kui ka Euroopa Parlamendist. Seega siis oskasin navigeerida mõlemas linnas. Tõsi, Euroopa Parlamendi hoonete koridorirägastikus siiski vähem. Aga nii Brüsseli kui ka Strasbourg’i europarlamendi hoonetes olin teinud ajakirjandust.
Euroopa Liidu aluslepingus on kirjas, et Euroopa Parlamendil on kaks kohta, kus istungeid peetakse. Otse öeldes oli see Prantsusmaa võit, et must-valgel sai kunagi kirja plenaaristungite pidamise kohana ka Strasbourg. Üks kord kuus peavad kõik eurosaadikud õigeaegselt Strasbourg’i jõudma. Keeruline ja ajakulukas on Strasbourg’i sõita nii Soome, Kreeka kui ka Malta või Eesti eurosaadikul.
Tavaliselt lennatakse Frankfurti, kus suured bussid ootavad eurosaadikuid, et sõita kolm tundi Strasbourg’i. Sõidu maksab kinni Strasbourg’i linn. Vastutasuks saab linn priskeid makse oma hotelli-ja restoranipidajatelt, sest on ju kõik ööbimis- ja söögikohad terve nädal eurosaadikute ja -ametnike poolt hõivatud. Mõnigi neist on mokaotsast poetanud, et üks Euroopa Parlamendi töönädal Strasbourg’is hoiab hotelliäri vee peal ülejäänud kolm nädalat.
Rohkem kui plenaaristungisaali tundsin europarlamendi telestuudiot. Teadsin inimesi, kes seal töötasid, ja olin kursis, kuidas süsteem töötab. Viimane oli osa minu elust, esimesse polnud ajakirjanikul asja. Kui ma eelmise aastatuhande lõpus Tallinna tagasi tulin, ei aimanudki, et juba nelja aasta pärast olen tuttavates kohtades tagasi, ent hoopis teises rollis.
Euroopa Parlamenti kandideerimise mõtte käis välja Toomas Hendrik Ilves. Tema arvas 2003. aasta Riigikogu valimiste tagasihoidlikku võitu tähistades, et Mariannest võiks saada eurosaadik. Ma olin Pärnust toonud ligi 1300 häält, mis toonast seisu arvestades oli märkimisväärselt hea tulemus. Rõõmustasin oma tulemuse üle põhiliselt ühe asja pärast: see oli ühe hääle võrra parem kui Marju Lauristinil. Saada oma kunagisest professorist ja tuntud poliitikust kasvõi üks hääl rohkem, oli minu meelest kõva sõna.
Isiklikult polnud mul sooja ega külma, kas saan Riigikogusse või mitte. Valimiskampaanias esimest korda osaleda oli äge kogemus nagunii. Seda enam, et sain katsetada telepildist tuttavaid kampaaniavõtteid. Mulle meeldis valimiskarussell hullupööra. Käis pidev tegevus. Erakonna krooniline rahapuudus sundis mõõdukaid rohkem jalgadega tööd tegema. Olin ikka veel ennekõike ajakirjanik kui poliitik. Sestap see rahvasaadiku tiitel koos kohaga Toompeal polnud elu ja surma küsimus. Mul olid päevad sisustatud oma armsa Diplomaatia käimatõmbamisega.
Küll aga panid mu head häältesaaki tähele partei juhid. Tundsin, et minuga arvestatakse. Parteis käis kõva vaidlus, kas poleks õige aeg muuta erakonna nime. Minul seda dilemmat muidugi polnud. Olin astunud küll mõõdukatesse, aga enda jaoks olin selgeks teinud, et minu erakond tähendab sotsiaaldemokraatlikku parteid. Seega, mina igatahes toetasin nimevahetust.
Noorsotsid tegelesid vanemate veenmisega. Ettevaatlikumad ja alalhoidlikumad ei tahtnud midagi kuulda sotsiaaldemokraatlikust erakonnast. Nende põhiargument seisnes selles, et eestlastel on ikka veel värskelt meeles ENSV aeg kogu oma punase retoorika ja sümboolikaga. Kui muudame nime, siis tõmbame endale nii vastaste tule kui ka rahva pahameele.
Tänu tollase peasekretäri Rein Oru ponnistustele sai Mõõdukatest 2003. aasta üldkogu otsusega Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE). Tuleb tunnistada, et kriitika ei jäänud tulemata. Mõneti hõrenesid read. Eurovalimiste tulemus 2004. aasta juunis oli sotsiaaldemokraatide läbi aegade parim valimistulemus: kuuest Eesti kohast said sotsid kolm, neljandast jäi paar tuhat häält puudu. Nagu ikka sellistel puhkudel armastatakse korrata – iga hääl loeb.
Sotsiaaldemokraatlik Erakond sai seega meie esimestel eurovalimistel endale pooled Euroopa Parlamendi Eestile kuuluvad kohad. Rahvas valis Euroopa Parlamenti sotsiaademokraadid Toomas Hendrik Ilvese, Marianne Mikko ja Ivari Padari. Viimane oli erakonna esimees, kes ei pidanud võimalikuks ühitada SDE juhtimist ja eurosaadiku tegevust ning tema asemel sai Brüsselisse Andres Tarand.
Euroopa Parlamendi valimiskampaaniast mäletan, et sõitsime palju ringi. Ilmad olid tol kevadel soojad. Meeleolu seega hea, ilma et kujutanuks lõpptulemust täpselt ette. Põhiliselt esines laval esinumber Ilves. Mõnes kohas sain sõna sekka öelda. Igatahes oli mu paaril abilisel seljas punane särk minu pildi ja numbriga. Suurim plakat paiknes koduaias Nõmmel. Kahe männi vahel rippusin mina ise. Kas inimene selle üllatusliku mändide vahel lehviva plagu peale mind valima tõttas, pole paraku teada. Ühte siiski tean ja tunnen. Esimest korda elus sain iseendale anda hääle.
Europarlament paikneb Büsselis rue W iertz 60
Brüsseli portfell
Pean tunnistama, et läänes elades ja töötades hakkavad silma mitmed erinevused. Ennekõike üks. See puudutab uustulnukat ja suhtumist inimesse, kes elab uude rolli sisse. Nimelt püütakse Lääne-Euroopas uustulnukat võimalikult sujuvalt protsessi kaasata. Kui asja olemusse süveneda, siis on tegemist väga pragmaatilise lähenemisega. Selle asemel, et lasta inimesel õppida omaenda möödalaskmistest, püütakse võimalikult palju vigade tegemist vältida. Selleks, et protsess töötaks laitmatult, antakse inimesele kohe algusest peale võimalus tunda end täieõigusliku osana protsessist.
Kui ma meenutan oma esimesi teleajakirjanduslikke samme Brüsselis 1990ndate keskel, siis need olid ikka väga kartlikud ja algelised. Ümberringi kõikide Euroopa riikide ajakirjandushaid, kes enesekindla näo ja häälega andsid teada oma televaatajatele sündmustest Euroopa Liidus. Minu kõige esimene stand-up jääb alatiseks meelde. Segu uhkus- ja häbitundest. Nimelt püüdsin selgitada üht tobedat euromüüti – banaanikõverust. Et tegemist pole millegi muu kui Ameerika versus Aafrika kolooniatega. Banaanikõverus omakorda räägib endistest Euroopa kolooniatest pärit banaanide eelistamisest Ameerika omadele.
Seisan kaamera ees ja kordan oma kolme lauset juba viiendat korda, kui Euroopa Komisjoni telestuudio operaator küsib, mitmendat korda ma stand-up’i teen. Vastan ausalt, et esimest korda elus. Jose ütles otsekoheselt, et me kordame mu lauseid nii kaua kui vaja, sest Eesti vaataja peab nägema, et ma olen enesekindel ja kartmatu.
Tema argument oli, et ainult kaks inimest maailmas teavad, mitu korda tuli kaamera ees korrutada ühte ja sama mõtet, enne kui televaataja näeb videolõiku, mida ta eeldab Brüsseli korrespondendilt saavat. Jose lasi mul oma kolme kokkuvõtvat banaanikõverust selgitavat lauset ette kanda ca 17 korda. Siis ütles, et nüüd on see olemas. Siiani meenutan tänutundega seda kannatlikkust, mille eesmärk oli mind kiiresti järjele aidata. Olin ma ju koolitatud raadioajakirjanik, mis ei tähenda, et ma oleksin valmis teleajakirjanik. Selleks sain ma Brüsselis.
Kümme aastat pärast Brüsselis teleajakirjanikuks saamist pidi minust üleöö saama Euroopa Parlamendi liige. Enne pidulikku