seisis seal ma armastan sind – natuke ka käi persset. Lola sõnul oli see täiuslik armastuskiri.
Ma ei peitnud seda mõne raamatu vahele, mida ta kunagi ei loe, ega jätnud asja juhuse hooleks. Ma pistsin selle T. S. Elioti raamatu „Prufrock ja teisi tähelepanekuid” vahele. Jätta kiri tema lemmikraamatusse oli juba niigi ohtlik, kuid mina panin selle nende samade lehekülgede vahele, kus asus tema lemmikluuletus: „J. Alfred Prufrocki armulaul”.
Otsustasin, et kui selle juba ette võtan, teen täiega, seega hiilisin vaikselt üles Henry tuppa. Ta oli endiselt Amyga väljas, kuid tema raamat oli voodil, lugemisjärg volditud lehenurgaga märgistatud. Pistsin raamatu vahele kirjakese:
Vaata täna „Prufrocki” vahele – Rachel
Ronisime Lolaga jälle WC-akna kaudu välja; naersime, kui õhu kätte jõudsime. Päev oli olnud palav, kuid nüüd kattis tänavat vihmavesi. „Ongi lõpp,” ütlesin, aga ma ei pidanud silmas maailmalõppu. Kujutlesin enda ja Henry lõppu, hetke, kui ta kirja loeb ja kõik muutub. Meist saavad ühed teised Rachel ja Henry. Nägin teisel pool tänavat suudlevat paarikest, need olid John ja Clara koolist, ja tundsin, kuidas vihm mu nahal sisiseb.
Võtsime takso ja viisime Lola ära esimesena. Selleks ajaks, kui koju jõudsin, vahtisin juba kompulsiivselt oma telefoni. Kujutlesin Henry häält ja seda, kuidas see kõlab nüüd, kui ta on minu tunnetest teadlik. Uinusin oodates.
Lola ajas mind kolme paiku üles, küsis, kas Henry on helistanud, mida ta polnud teinud. Selleks ajaks, kui me hommikul üheksa ajal minema hakkasime, ei olnud ta ei helistanud ega läbi tulnud. Kell kümme, kui olime teel Sea Ridge’i, saatis ta mulle sõnumi: Vabandust magasin sisse!! Helistan varsti.
Henry ei kasuta hüüumärke, mõtlesin neid vahtides. Talle ei meeldi need, kui need ei kata just kogu lehekülge, ja sel juhul näevad need välja nagu vihm. Eriti vihkas ta seda, kui kasutati korraga kaht hüüumärki, ning sel hetkel sain ma aru, miks. Kaks tähendab, et sa pingutad üle. Kaks tähendab, et asi on võlts.
Amy armastab hüüumärke. Lugesin kord üht tema kirjutatud lühijuttu ja ta kasutas neid iga kord, kui keegi midagi ütles. See sõnum oli tema kirjutatud. Kujutlesin, kuidas ta üle Henry õla minu kirja loeb ja talle ütleb, kuidas poiss vastama peaks: „Ära tee sest välja. Ta läheb niikuinii ära.”
Kõigis oma kirjades ei maininud Henry minu kirja kordagi, ega ka seda, mida ma talle tol ööl olin usaldanud. Kirjad olid täis Amyt. Ma ei teinud ühestki neist välja.
Henry ei tea Cali kohta. Kui ta oleks sellest kuulnud, poleks ükski vägi teda matuselt eemale hoidnud. Aga ma ei ole talle sellest rääkinud ja ema ka ei ole. Rose ei saa seda öelda välja ilma, et nutma hakkaks, ja teiste juuresolekul ei nuta ta kunagi. Calil polnud Facebooki. Tal oli konto, aga see ei huvitanud teda.
Tim Hooper, tema parim sõber Gracetownis, kolis paar kuud enne Cali surma Lääne-Austraaliasse, seega kirjutasin talle kirja. Mul polnud vaja talle öelda, et ta midagi selle kohta sotisaalmeediasse ei paneks. Mul polnud vaja talle öelda, et ei suutnud taluda mõtet sellest, et Cali surmast võiks saada mingi kõmulugu, mille alla inimesed kommentaare jätavad. Tim teadis seda isegi.
„Henry ütles ikka, et me oleme nii lähedased, et võiksime vestelda ka telepaatia teel,” ütlen Woofile ja ööle enda ümber. Loen vaid kirja algust, enne kui selle kokku voldin, hiiglasliku augu kaevan ja liiva alla matan.
Armas Rachel
Kuna sa üldse ei kirjuta, jääb mul üle vaid eeldada, et oled mu unustanud. Tahan taas viidata verevandele, mille andsime 3. klassis.
kasutatud raamatud on täis saladusi
Henry
Ärkan reede hommikul selle peale, et minu õde George seisab ilukirjanduse diivani kõrval, kuhu ma eile õhtul magama jäin ja kus plaanin magada terve nädala.
On selge, et ma ei saa meie lahkuminekuga hakkama, ja mul ei ole mingit kavatsustki sellega ka tulevikus hakkama saada. Minu plaan on jääda seniks diivanile lebama, tõusta sealt ainult vetsus käimiseks ja võib-olla mõneks juhuslikuks soojaks võileivaks, kuni Amy mu juurde tagasi tuleb. Ta tuleb alati mu juurde tagasi. See on vaid aja küsimus.
Eile õhtul kogusin enne diivanile heitmist kokku kõik raamatud, mida ma arvasin, et mul võib vaja minna, ning need on nüüd hunnikutes mu ümber – veidi Patrick Nessi, üks Ernest Cline, veidi Neil Gaimanit, Flannery O’Connorit, John Greeni, Nick Hornbyt, veidi Kelly Linki ja, kui neist ka ei aita, Douglas Adams.
„Tõuse. Üles,” ütleb George, mind õrnalt põlvega tonksates, mis on tema versioon kallistusest. Ma armastan oma õde, aga nagu ülejäänud maailm, ei saa ka mina temast päriselt aru ja oleks vist täpne öelda, et ma kardan teda, õige pisut.
Ta on seitseteist ja läheb sel aastal 12. klassi. Talle meeldib õppimine, aga ta vihkab kooli. Ta sai 7. klassis stipendiumi teisel pool jõge asuvasse erakooli ja ema sunnib teda sinna jääma, kuigi tema käiks parema meelega Gracetowni keskkoolis.
Ta kannab tohututes kogustes musta, enamasti T-särke kirjadega Read või Motherfuckers. Vahel tundub mulle, et talle meeldib postapokalüptiline kirjandus just sellepärast nii väga, et mõte võimalikust maailmalõpust teeb teda siiralt õnnelikuks.
„Kas meil on plaanis lähiajal tõusta ka?” küsib ta, ning ma vastan eitavalt, selliseid plaane pole. Ma selgitan talle oma plaani, milleks on horisontaalis oodata, kuni elu paremaks läheb.
Tal on käes pruun paberkott, mis on rasvast pehmeks muutunud, ja ma olen üsna kindel, et selle sees on suhkru-kaneelisõõrik. „Hetkel ei ole mul midagi, mille pärast tõusta,” ütlen, kui koti järele küünitan.
„Kellelgi ei ole midagi, mille pärast tõusta. Elu on mõttetu, aga kõik ajavad end sellegipoolest üles. See on inimrassi eripära,” ütleb ta ja ulatab mulle sõõriku kõrvale kohvitopsi.
„Mulle ei meeldi see inimrassi eripära.”
„Kellelegi ei meeldi see inimrassi eripära,” ütleb ta.
Söön sõõriku ära, vajun diivanile pikali ja jään lage vahtima. „Mul on tagastamatu lennupilet ümbermaailmareisile.”
„Mine siis ja vaata maailma,” ütleb George, kui isa mööda kõnnib.
„Tõuse üles, Henry,” ütleb ta. „Sa juba käärid. Ütle talle, et ta käärib, George.”
„Sa käärid,” ütleb George ja lükkab mu kõrvale, et ise ka istuma mahuks. Ta tõstab mu jalad üles ja asetab need endale sülle.
„Ma ei saa aru,” ütleb isa. „Lastena olite mõlemad nii rõõmsameelsed.”
„Mina pole iial rõõmsameelne olnud,” ütleb George.
„Tõsi, aga Henry oli.”
„Enam ei ole. Tegelikul on lausa võimatu ette kujutada, kuidas võiks mu elu kunagi veel sitem olla kui praegu,” ütlen, ja George tõstab üles raamatu, mida ta parasjagu loeb. McCormacki „Tee”.
„Okei. Muidugi. See võiks olla veel sitem, kui oleks tulemas mingi maailmalõppu tähistav sündmus ja inimesed hakkaksid üksteist sööma. Aga see on hoopis teine sitaskaala. Tavalisel, keskmise inimese tundeskaalal märgib minu elu kõige sitemat sitta.”
„Küll tulevad teised tüdrukud, Henry,” ütleb isa.
„Miks kõik seda muudkui korrutavad? Ma ei taha teisi tüdrukuid. Ma tahan seda tüdrukut. Mitte mõnd teist. Seda.”
„Amy ei armasta sind.”
George ütleb seda leebelt – nagu suruks ta mulle kaastundlikult klaasikildu silma.
Amy armastab mind. Ta armastas mind. Ta tahtis veeta minuga määramatu aja ja see tähendab põhimõtteliselt sama, mis