ebaõiglane.
„Sa oled juba kaks nädalat koolis käinud,” ütles ema mulle hommikusöögi ajal, kui olin tulnud lagedale veel ühe palvega poppi teha. „Plaaster on juba maha rebitud.” Kuid mul pole ainsatki plaastrit. Parema meelega valiksin kaks sinist silma, murtud luud, sisemise verejooksu, igavesed armid. Võib-olla üleüldse siitilmast lahkumise. Selle asemel: mitte ainustki kriimustust. Kõige hullem võimalik ime.
„Sa lähed tööle?” küsisin ma, sest mulle tundus, et kui minul on raskusi kooliminekuga, peaks ka tema jaoks olema raske panna jälle selga kostüüm, jalga kontsakingad ja rongijaama sõita. Loomulikult oli ema kursis, mis päev täna on. Alguses, kui me lõpuks haiglast koju jõudsime, oli ta pidevalt pisarais, samal ajal kui minul olid silmad kuivad, ma ise tuim. Esimestel päevadel, kui tema nuttis, istusin mina vaikselt, põlved vastu rinda surutud, keha raputamas värinad, kuigi ma olin miljoni teki sisse pakitud. Ja ometi pole ma ka kuu aega hiljem üles sulanud.
Erinevalt minust on ema suutnud end kokku võtta ja näib muutuvat tagasi kellekski, kelle ma ära tunnen. Ega sellest eriti aru ei saa, kui näed teda nädalavahetusel, kui tal on jalas joogapüksid ja ketsid ja juuksed kummiga patsi tõmmatud, või pärast õnnetust, kui ta oli kildudeks purunenud ja hall ja enesesse sulgunud, aga tööelus on ema kõva tegija. Ta on Disruptive Communicationsi nimelise internetiturundusagentuuri tegevjuht. Mõnikord olen sattunud kuulma, kuidas ta oma töötajate peale karjub ja kasutab sõnu, mille eest mind koduaresti pandaks. Aeg-ajalt ilmub tema foto majandusajakirjade esikaanel, kus ilutsevad pealkirjad nagu „Viirusturunduse kirju tulevik”. Tema lasi teha selle laulvate koerte ja kassidega video, millel, kui ma seda viimati vaatasin, oli kuusteist miljonit vaatamist, ja selle suurepärase hommikusöögihelveste pop-up-reklaami, millel olid eri rassist gei-isad. Enne seda, kui ta sisenes lesepõlve masendavasse maailma, oli ta vägagi kõva mutt.
„Loomulikult lähen ma tööle. Miks ma ei peaks?” küsis ema. Ja seda öelnud, võttis ta mu helvestekausi, kuigi ma polnud veel lõpetanud, ja kukutas selle kraanikaussi säärase hooga, et see kildudeks purunes.
Ta läks minema, seljas „tööülikond” – must kašmiirkampsun, kitsas seelik ja kõrge kontsaga kingad. Kaalusin, kas peaksin kraanikausist killud kokku korjama. Võib-olla laskma ühel neist endale kogemata-meelega lausa sisse lõigata. Ainult natukene. Mind huvitas, kas ma seda üldse tunneksingi. Kuid siis mõistsin, et ehkki mu elus on uus etapp, milles isa surm igale väiksemalegi asjale sügavama mõõtme annab, näiteks sellele, et ma meestesärgiga koolis käin, oleks see lihtsalt liiga metafooriline. Isegi minu jaoks. Nii et jätsin selle segaduse emale koristada.
3. peatükk
David
Pärast lõunasööki koos Kit Lowelliga võtan kõrvaklapid peast. Tavaliselt hoian neid vahetundide ajal peas, nii et kui ma koridorides jalutan, on mind ümbritsevad hääled ähmased ja summutatud. See jutuvada ja liikumine teeb mu rahutuks ja ajab segadusse, mistõttu on väike komistamine palju tõenäolisem. Kõige lühem tee ühest punktist teise on, kui järgida nendevahelist sirget joont, ja ometi tormavad poisid koridoris sihitult siia-sinna, täis arusaamatut agressiivsust. Nad suskavad rusikatega üksteist selga, krahmavad teise kaelapidi kaenlasse, endal naeratus näol, viskavad täiesti jõust viit. Miks nad tahavad pidevalt üksteist puudutada? Kuigi tüdrukud ei tõmble nii palju kui poisid, jäävad ka nemad ootamatult seisma ja liiguvad siis edasi, ilmuvad eikusagilt, kallistavad alalõpmata, ehkki nad nägid teineteist ka eelmisel vahetunnil.
Kuulan nende jutte, sest mind huvitab, kas keegi räägib Kiti isast. Guugeldasin tema nime ja leidsin ta järelehüüde, mis avaldati Daily Courieris sektsioonis A16, kolm nädalat ja neli päeva tagasi. Ainult kolm lühikest lauset, mis, kuigi ma hindan selle mõttetihedust, jättis välja mõned olulised üksikasjad, nagu näiteks lutsukommid ja kogu selle „toreda mehe” osa.
Dr Robert Lowell lahkus meie seast reedel, 15. jaanuaril autoõnnetuse tagajärjel. Ta sündis 21. septembril 1971 Princetonis New Jerseys ja töötas viimased kaksteist aastat Mapleview’s hambaarstina. Teda jäävad leinama abikaasa Mandip ja tütar Katherine.
Seega on minu lühikese otsingu tulemusena teada järgmised faktid: 1. Kiti isa nimi oli Robert, mis on mingil moel loogiline, tuttav sõna ja paaris arv tähti. Ma olen teda alati Hambaarstiks kutsunud, mis nüüd, kui sellele mõtlen, on liiga piiratud. 2. Kiti isa sai surma autoõnnetuses, mis on ekslik, sest suurem osa autoõnnetuse tõttu surmasaanutest ei sure tegelikult oma autos, vaid hiljem, kas kiirabiautos või haiglas. Ma pean täpsed andmed välja uurima.
Kui ma koridori mööda edasi lähen, näen Gabrieli.
Gabriel Forsyth. Lokkis juuksed. Tähnilised silmad. Klouni suu.
Märkimisväärsed kohtumised
1. Seitsmes klass: võttis luba küsimata mu Oreo küpsiseid. Napsas need minu termospolstriga söögikarbist ja jalutas minema.
2. Kümnes klass: käis käest kinni Kit L-iga. (See pole kohtumine minuga, kuid ometi märkimisväärne.)
3. Üheteistkümnes klass: istub füüsikas minu kõrval, sest istekohad pani õpetaja juba esimesel päeval paika. Kui ta nägi, kui kaugel ta Justin Chost istub, ütles ta "Oi pekki, kas tõesti, härra Schmidt?”, mille eest ta sai esimese hoiatuse. Ma ei juhtinud tema tähelepanu tõsiasjale, et istekoht oli suhteliselt hea, arvestades akustikat ja vaadet tahvlile. Miney sõnul oli õige, et ma selle enda teada hoidsin.
Sõbrad
Lakrossimeeskond, tennisemeeskond (mille liikmed mängude hooajalisuse tõttu muidugi kõvasti kattuvad). Tema parim sõber teisest klassist alates on Justin Cho.
Lisamärkused: Miney pani ta Ära Usalda nimekirja.
Ma ei vaata talle otsa. Hoian pilgu maas, keskendun, et minu ees toimuvate peatumiste ja liikumistega järge pidada.
„Jou, mees, Pizza Palace pärast trenni,” ütleb Gabriel. Ketsidele ja kontekstile tuginedes olen ma üheksakümmend üheksa protsenti kindel, et ta räägib Justiniga. Ma ei too siinkohal ära Justini kohta käivat sissekannet, sest olen väsinud Justini kohta tehtud märkmete lugemisest ja ülelugemisest ja mõtlemisest, miks ta mind nii väga vihkab. Lahendamatu võrrand. Meie märkimisväärsete kohtumiste nimekiri on viie lehekülje pikkune. Ta on Ära Usalda Klubi president.
Pizza Palace on Yelpi andmetel Mapleview’ paremuselt teine Itaalia restoran. Enamik eelistab Rocco’st. Kui Gabriel oleks kutsunud mind, mida ta ei teinud, oleksin soovitanud Pizza Pizza Pizzat, mis pakub kella kahest viieni kahte pitsalõiku ühe hinnaga, ja ma usun, et parem hind teeb tasa kerge kvaliteedi languse. Kuid ma saan ometi aru, miks nad valivad Pizza Palace’i, mis pole mingil juhul palee – kõigest väike kohake Main Streetil –, sest olgu Pizza Pizza Pizza toidud kui tahes odavad, tundub selle liiase nime valju häälega välja ütlemine naljakas.
Seda ma parasjagu tegingi, kujutasin ette, et Gabriel ütles „Jou, mees, Pizza Pizza Pizza pärast trenni”, ja mõtlesin, kui naeruväärne see on, kui kõndisin otsa kappide juurde kogunenud tüdrukute pundile. Jessica, Willow (kes on nimelt ainus Willow meie 397-pealises lennus ja meie 1597-pealises koolis) ja Abby. Miney on nende nimed mu märkmikku trükitähtedega üles tähendanud ja vildikaga joone alla tõmmanud: populaarsed mõrrad.
Kui Miney seda nimetust esimest korda kasutas, pidi ta mulle pidama pika loengu sellest, et see ei ole oksüümoron, et keegi võib olla populaarne, mis minu teada tähendab, et sa meeldid inimestele, ja samal ajal ka mõrd, mis minu teada tähendab sootuks vastupidist. Nagu välja tuleb, on populaarsusel keskkooli kontekstis negatiivne korrelatsioon, kus sa tõesti inimestele meeldid, kuid kõrge korrelatsioon, kus inimesed tahavad olla sinu sõbrad. Pärast väga põhjalikku kaalumist on see isegi loogiline, ehkki minu puhul on tegu nii erandi kui ka suurepärase näitega sellest, et korrelatsioon ei pruugi olla põhjuslikkus. Mina olen kõigiga kena, aga ilma ühegi positiivse tulemita: ma ei meeldi inimestele ja nad ei taha olla minu sõbrad.
„Vaata ette,” ütleb Jessica ja pööritab