n>
Sadie
Courtney Summers
Inglise keelest tõlkinud Eve Laur
SADIE.
Copyright © 2018 by Courtney Summers.
All rights reserved.
Tõlge eesti keelde © Eve Laur ja Rahva Raamat AS 2019
Toimetaja René Tendermann
Korrektor Mari Klein
Kaane illustratsioon © Agata Wierzbicka
Kaanekujundus: Kerri Resnick
Kaane töötlus: Jan Garshnek
E-raamat OÜ Flagella
ISBN (trükis) 978-9949-664-70-2
ISBN (e-pub) 978-9949-664-71-9
Minu vanaemadele Marion LaValleele ja Lucy Summersile
nende vankumatu armastuse ja toetuse eest
DANNY GILCHRIST:
Linnas on ilus päev. Päike paistab, taevas pole pilveraasugi. Sõin tubli lõuna Central Parkis, ostsin ühe kana-shawarma Shawarma Stopist, mida kuulajad soovitasid meile tungivalt pärast meie minevanädalast saadet NYCi kõige paremini hoitud saladustest. Suur aitäh teile! See oli nii hea, et võib-olla söön seda veel õhtukski. Te kuulate New Yorgi WNRK raadiot, mina olen Danny Gilchrist ja saade on „Alati valvel”.
Täna teeme midagi uut – midagi suurt. Täna paneme sarja „Alati valvel” kavakohase episoodi kõrvale ja laseme eetrisse uue sarja „Tüdrukud” esimese osa. Kui tahate rohkem kuulda, saate meie kodulehelt alla laadida kõik kaheksa osa – just-just, terve hooaja korraga. Me oleme täiesti kindlad, et te tahate seda edasi kuulata.
Sari „Tüdrukud”, mille autor ja saatejuht on meie kauaaegne produtsent West McGray, vaatleb seda, mis juhtub, kui koletu kuriteo uurimise käigus tuleb päevavalgele ääretult võigas saladus. See räägib perekonnast, õdedest ja Ameerika väikelinnade jutustamata elulugudest. See räägib sellest, mida oleme valmis tegema, et kaitsta oma lähedasi… ja kui kallist hinda peame maksma, kui me seda teha ei suuda.
Ja see saab alguse, nagu paljud teisedki lood, ühest surnud tüdrukust.
TÜDRUKUD
1. EPISOOD
[TÜDRUKUTE TUNNUSLUGU]
WEST McCRAY:
Tere tulemast! Cold Creek, Colorado. Rahvaarv: kaheksasada.
Kui teete Google’i pildiotsingu, võite näha linnakese peatänavat, tolle tillukese maailma vaevu tuksuvat südant, kus iga teine maja on tühi või on sel uksed-aknad laudadega kinni löödud. Vähesed õnnelikud Cold Creeki elanikud – need, kellel on tulus tööots – töötavad kohalikus toidukaupluses, bensiinijaamas ja veel paaris peatänavaäärses äris. Ülejäänud peavad endale ja lastele peatoidust hankima naaberasulatest või kaugemaltki; lähimad koolid on Parkdale’is, mis asub neljakümneminutilise sõidu kaugusel. Sinna võetakse õpilasi veel kolmest linnakesest.
Kui minna peatänavast kaugemale, jaguneb Cold Creek kulunud ja pragunenud „Monopoli”-majadeks, millel enam mängulauale asja ei ole. Sealt veel edasi tulevad söötis põllumaad. Linnast viib välja maantee, kust laiali hargnevad kruusateed viivad kas tühjusse, räämas majakobarate või veel hullemas seisus haagismajade asumi juurde. Suviti toob toidubuss lastele tasuta lõunat, ja seda kuni kooliaasta alguseni, koolis saavad nad õnneks kaks korda päevas tasuta süüa.
Siin valitseb vaikus, mis lausa ehmatab, kui oled elanud terve elu suurlinnas nagu mina. Cold Creeki ümbruses laiub kaunis rikkumata lauskmaa, mille kohal kõrgub piiritu taevas. Päikeseloojangud on siin imekaunid: jõulised kuldsed ja oranžid, roosad ja lillad toonid, pilvelõhkujatest rikkumata looduslik ilu. Üüratu avarus on aukartust äratav, peaaegu jumalik. Raske on kujutleda, et keegi võiks end siin lõksus olevana tunda.
Aga nii enamjagu kohalikke end just tunneb.
COLD CREEKI ELANIK [NAINE]:
Cold Creekis elad sa sellepärast, et sa oled siin sündinud, ja kui sa oled siin sündinud, siis ei pääse sa siit tõenäoliselt kunagi minema.
WEST McCRAY:
Päris nii see ei ole. On ette tulnud ka edulugusid, kolledžilõpetajaid, kes on mujale kolinud ja kaugetes linnades tasuva töö leidnud, aga need on pigem erandid kui reegel. Meid on õpetatud pürgima kõrgemale Cold Creeki tavalisest elukvaliteedist, kui meil on õnne sündida peres, kus on mingigi valikuvõimalus.
Pere eest hoolitsemiseks ja nina vee peal hoidmiseks rabatakse siin nii kõvasti tööd teha, et kui inimesed raiskaksid aega tühistele tülidele, skandaalidele ja isiklikule vaenutsemisele, mis rahva ettekujutuses väikelinnaelu iseloomustavad, siis ei jääks nad ellu. See ei tähenda, et siin tülisid, skandaale ega vaenu üldse poleks – Cold Creeki elanikel ei jätku lihtsalt jaksu neist välja teha.
Kuni juhtus see.
Linnapiirist kolme miili kaugusel seisab eelmisest sajandivahetusest pärinev ühe klassitoaga koolimaja, millest on tulekahju järel alles vaid kest. Katus on sisse vajunud ja seinarusud söestunud. Vare seisab õunaaia kõrval, mida ümbritsev loodus aegamisi üle võtab: tärkav võsa, noored puud, põllulilled.
See tundub peaaegu romantiline, justkui ajutine pelgupaik ülejäänud maailma eest. See on parim koht, kus oma mõtetega üksi olla. Vähemalt vanasti oli.
May Beth Foster – kellega te sarja edenedes lähemalt tuttavaks saate – viis mind sinna. Ma ise tahtsin seda kohta näha. May Beth on halliseguste juustega täidlane valge, kuuekümne kaheksa aastane naine. Temas on midagi vanaemalikku, isegi tema hääl on nii kutsuvalt tuttavlik, et teeb südame soojaks. May Beth on Sparkling River Estatesi haagismajade asumi juhataja, Cold Creeki põliselanik, ja kui ta räägib, siis teda ka kuulatakse. Enamasti eeldavad inimesed, et ta räägib tõtt.
MAY BETH FOSTER:
Umbes… siin.
Siit ta surnukeha leitigi.
911 DISPETŠER [TELEFON]:
911 dispetšer. Mis hädaolukord teil on?
WEST McCRAY:
3. oktoobril sõitis neljakümne seitsme aastane Carl Earl Cofieldis asuvasse vabrikusse tööle. See jääb Cold Creekist tunnise autosõidu kaugusele. Mees oli vaevu teele asunud, kui märkas varahommikust silmapiiri rüvetavat musta suitsu.
CARL EARL:
Päev algas nagu iga teinegi. Vähemasti minu meelest. Ju ma tõusin üles, sõin hommikust, andsin ukse peal naisele musi, nagu igal hommikul. Kuigi ausalt öelda ma ei mäleta mitte mõhkugi, mis ma enne seda tegin, kui ma suitsu nägin ja mis siis kõik edasi tuli… nojah.
Tahaks parema meelega ära unustada.
CARL EARL [TELEFON]:
Nojah, minu nimi on Carl Earl ja ma tahan ainult tulekahjust teatada. Milner’s Roadi ääres on üks mahajäetud koolimaja ja see põleb nagu küünal. Cold Creekist umbes kolm miili ida poole. Ma sõitsin lihtsalt mööda ja panin tähele. Pidasin auto kinni, et helistada. Asi on üsna hull.
911 DISPETŠER [TELEFON]:
Olgu, Carl, me saadame kellegi välja.
Kas läheduses on veel inimesi? Kas te näete kedagi, kes võiks abi vajada?
CARL EARL [TELEFON]:
Ei, ainult mina siin, niipaljukest kui ma aru saan, aga ega ma väga lähedal ei ole… Kui ma natuke lähemale läheks ja järgi vaataks…
911 DISPETŠER [TELEFON]:
Härra – Carl – palun hoidke tulest eemale! Olge tubli mees ja ärge minge lähemale, eks?
CARL EARL [TELEFON]:
Ei no jajah, ega ma ei mõelnudki…
CARL EARL:
Eks ma tegin