kogu töö kiiresti seisma jäi, aga osaliselt sellepärast, et Rosemary uskumuste kohaselt teisel korrusel tõesti kummitas. (Nagu vaim reaalselt võiks kummitada ainult pooles majas ja lasta viisakusest elanikel allkorrusel rahulikult tšillida ilma igasuguste „Paranähtusteta”. Halloo!)
- Seinad olid paljad, kui mitte arvestada kinniteibitud lüliteid ja aknakatteid, mis ööseks ette tõmmati. Ei ühtki pilti. Ei ühtki plakatit. Kohe kindlasti mitte ühtki peeglit. Mitte kunagi.
- Köögis olevad jänesed.
- Kuri kukk nimega Fred, kes järgnes Rosemary Solarile kõikjale ja oli vähemalt Rosemary jutu järgi otse leedu folkloorist välja karanud kratt.
Elutoas mängis tõepoolest vaikselt Green Day. Varastes neljakümnendates Rosemary Solar istus teleka ees diivanil ja vaatas ootamatu matuse slaidiesitlust, mille ta oli mitu aastat tagasi koostanud juhuks, kui üks tema lastest peaks ootamatult surema. Pruunid juuksed langesid tema õlgadele ja ta kõlises, kui liigutas, kõhnad randmed ja sõrmed hõbesõrmuste ning õnnetoovate talismanidega kaetud. Tema riiete külge õmmeldud mündid – mis olid läikiva niidiga seeliku alläärde, varrukatele ja iga tasku sisse kinnitatud – tilisesid nagu tuulekellad.
Järgnevaid asju pidas Esther oma ema juures kõige olulisemateks aspektideks:
- Noorena oli Rosemary olnud roller derby2 äss hüüdnimega Emane Elajas. Estheri lemmikfotol temast oli kostüümi kandev ema rulluisurajal ja nägi Eugene’iga peaaegu identne välja: samad tumedad juuksed; samad pruunid silmad; sama hele nahk, mida ei varjutanud tedretähnid, mis katsid Estherit. See oli uskumatu sarnasus.
- Rosemary oli ka varem abielus olnud, kaheksateistaastaselt ja mehega, kes jättis talle mälestuseks peenikese C-kujulise armi, mis jooksis läbi tema vasaku kulmu. Mehe nime või saatust ei mainitud kunagi. Estherile meeldis ette kujutada, et teda tabas aeglane ja piinarikas surm varsti pärast seda, kui Rosemary ta maha jättis; võib-olla sõid metsikud koerad ta ära või kees ta suures õlivaadis aeglaselt surnuks.
- Aednikuharidusega Rosemaryl oli võime panna taimed kasvama vaid ühe puudutusega. Lilled näisid tema läheduses õitsele puhkevat ja tema poole painduvat, kui ta neist möödus. Õues seisvad tammepuud olid teda kuulda võtnud, kui ta neile sosistas ja neil kasvada palus.
- Tema juures oli alati olnud midagi maagilist.
See viimane punkt oli asi, mida Esther Rosemary juures kõige rohkem armastas. Ta oli tundnud seda lapsest saati – isegi kui usk haldjatesse ja jõuluvanasse ja Sigatüükast saabuvatesse kirjadesse kustus, tunnetas ta ikka mingisugust pulseerivat jõudu, mida õhkus tema emast.
Esther mõtles sellest maagiast kui väädist. Nähtamatust hõbeniidist, mis oli sidunud nende südamed kokku, ükskõik kui kaugel nad teineteisest viibisid. See oli see, mis oli toonud Rosemary tema magamistuppa, kui Esther õudusunenägusid nägi. See oli see, mis oli pannud peavalu või hambavalu või kõhuvalu taanduma, kui ema oma käe talle laubale asetas.
Aga siis oli tulnud needus, nagu alati. Peter sai insuldi ja taandus keldrisse. Tekkisid rahamured. Rosemary hakkas hasartmänge mängima ja kuna ta üritas meeleheitlikult mitte kaotada, võttis hirm ebaõnne ees tema üle aeglaselt võimust. Ema ja tütart koos hoidnud väät närbus, kuivas ja suri. Esther armastas oma ema ikka sama palju, aga maagia oli hakanud kaduma ning Rosemary oli aeglaselt, aga kindlalt muutunud läbinisti ja õõvastavalt tavaliseks.
Ja siin maailmas ei olnud just palju asju, mis oleksid kohutavamad kui tavalisus.
Rosemary hüppas diivanilt püsti ja haaras Estheri kägistavasse kallistusse, ühe kaenla all mitte just rõõmus Fred. Teda ümbritsev õhk lõhnas salvei ja seedripuu järele. Ta riietest õhkas puju ja nelgi aroome. Hingeõhus oli õrnalt tunda kirbumünti. Kõik need ravimtaimed olid mõeldud ebaõnne peletamiseks. Rosemary Solar lõhnas nagu nõid, kelleks enamik naabreid teda ka pidas, ja võib-olla meeldis ka talle iseendast niimoodi mõelda, aga Esther teadis, kuidas asjad tegelikult on.
„Ma olin nii mures,” ütles Rosemary tütre niiskeid juukseid ta näolt kõrvale lükates. „Kus sa olnud oled? Miks sa telefoni vastu ei võtnud?”
Esther nautis ema puudutust, tema muret, ja soovis tema embusesse sulada ning lasta Rosemaryl end lohutada nagu siis, kui ta laps oli. Aga ema käte lahtunud valuvaigistavatest omadustest ei piisanud, et heastada järjekordset altvedamist, mistõttu lükkas ta ema endast eemale.
„Kui sa oleksid mulle järele tulnud, nagu lubasid, ei oleks mind võib-olla koduteel vägivaldselt paljaks röövitud.” Jonah’ taskuvargust oli raske otseselt röövimiseks nimetada, aga Rosemary ei pidanud seda teadma. Mõnikord meeldis Estherile temas süütunnet tekitada.
„Sind rööviti?”
„Vägivaldselt. Sa oleksid pidanud mulle järele tulema.”
Rosemaryl oli piinatud ilme. „Ma nägin musta kassi.”
See polnud esimene kord, kui Esther tundis seda kummalist torkivat tõukamise-tõmbamise tunnet, mis oli defineerinud nende suhet juba viimased paar aastat. Ühelt poolt tõmbas see tunne teda lähemale, tekitas temas tahtmise Rosemary põske paitada ja talle kinnitada, et kõik saab korda. Teisalt aga koges ta ka eemaletõukavat tunnet, tumedat ollust, millest valgus tema kõhtu hapet, sest kogu see olukord polnud aus. See polnud aus, et tema ema oli selliseks muutunud. See polnud aus, et kõik Solarid olid otsekui needusega määratud elama sellises naeruväärses hirmus.
„Mine ütle isale, et sinuga on kõik korras,” ütles Rosemary lõpuks.
Esther läks köögis asuva majapidamislifti juurde, võttis pastapliiatsi ja märkmiku, mis lifti sees elasid, ning kirjutas: Minuga on kõik korras – palun ignoreeri kogu eelnevat kirjavahetust, mis andis alust arvata vastupidist. Ma igatsen sind. Armastusega Esther. Seejärel rullis ta kirja kokku, pani selle lifti ja tõmbas kangist, mis tillukese lifti keldrisse sõidutas. Kunagi kasutati seda võib-olla boileri jaoks mõeldud küttepuude transportimiseks; nüüd kasutati seda ainult kommunikatsioonivahendina.
„Tere, Esther!” kajas šahtist minuti pärast Peter Solari hääl. „Rõõm kuulda, et sa pole enam kadunud.”
„Tere, isa!” hüüdis ta vastu. „Mida sa sel nädalal vaatad?”
„Mul on hetkel käsil „Mork & Mindy”. Ei vaadanud seda, kui see esimest korda jooksis. Päris naljakas kraam.”
„Tore kuulda.”
„Armastan sind, kullake.”
„Mina sind ka.” Esther sulges liftiukse ja suundus oma magamistoa poole; koridoris põlevad sajad küünlad sisisesid, kui tema juustest ja riietelt langevad tilgad neid pritsisid. Tema tuba meenutas natuke neid maailmalõpufilmidest tuttavaid pommivarjendeid, kuhu on kogutud kõiksugu kunsti Louvre’ist ja Rijksmuseumist ja Smithsonianist, et päästa inimkonna pärandist, mida veel päästa annab. Enamik mööblist kuulus kunagi tema vanavanematele: must metallist voodiraam, tiigipuust kirjutuslaud, nikerdustega kirst, mille tema vanaisa oli kusagilt Aasiast toonud, Pärsia vaibad, mis katsid suuremat osa põrandast. Kõik, mida Estheril oli õnnestunud vanavanemate armsast väikesest kodust päästa. Erinevalt ülejäänud majast, mis oli paljas ja kõle, kui mitte arvestada teibitud lüliteid ja küünlaid, olid tema toa seinad kaetud raamitud maalide ja India seinavaipadega, ning pikitud raamaturiiulitega, nii et punast tapeeti nende all polnud enam õieti nähagi.
Ja kostüümid. Igal pool olid kostüümid. Kostüümid, mis mahtusid vaevu riidekappi. Eri valmimisjärgus kostüümid, mis rippusid laest. Nööpnõeltega kolmele vintage rätsepamannekeenile kinnitatud kostüümid; hiiglaslikud rõngasseelikud ja sädelevad mustad kleidid ja metsarohelised naharibad, mis olid nii pehmed, et tundusid käte vahel nagu sulatatud šokolaad. Paabulinnusuled ja pärlikeed ja messingist taskukellad, mis näitasid kõik eri aega. Singeri õmblusmasin – tema surnud vanaema oma –, mille peale olid laotatud lõigete ootel sameti- ja siiditükid. Iga voodiposti külge oli riputatud kümmekond maski. Terve kummut oli meigiasjade päralt – potsikud täis