Mõrv koidikul. Betty Rowlands

poolenisti raamatute taha peitunud. Ta sõi võileiba ja õuna edasi ja küsis: „Kohvi soovid?“

      „Tänan, ei.“

      Barney kühveldas tassi lahustuvat kohvi. Melissa pidi just oma klassi otsima minema, kui uks lahti lendas ja sisenes korratu heleda juuksepahmakaga ja tugeva kehaehitusega noormees. Ta kaenla alla oli surutud kuhi raamatuid, millel ta toolile pudeneda lasi.

      „Tere,“ ütles mees Barneyle ja kergitas Melissa suunas kulmu.

      „Saa tuttavaks, Doug Wilson, ülikoolilinnaku Casanova,“ teatas Barney. „See on Melissa ehk Mel Craig, kuulus krimikirjanik.“

      Doug lõi näost särama. Mehel olid suured hõredad hambad ja temast lausa õhkus sensuaalsust. Ta ei paistnud Barney tutvustust sugugi pahaks panevat, vaid pigem selle üle uhkust tundvat.

      „Tere tulemast seksmaniakkide teaduskonda!“ ütles ta innukalt Melissa kätt raputades. Naise hämmeldunud ilmset nähes venis ta naeratus laiemaks. „Käivad kuulujutud, et maakonna haridusinspektor ja tema töötajad üritavad endiselt kaugõppe- ja kutsevälise hariduse teaduskonna nimele mingit viisakat lühendit välja mõelda,“ selgitas mees. „Vahepeal kasutame enda varianti, aga suured ülemused ei paista sellest vaimustuses olevat.“

      „Ma usun, et teaduskonna juhataja kindlasti mitte,“ arvas Melissa, meenutades lõbustatult nimetatud härrasmehe naljavaest vastust paarile Fordide peol lendu lastud täiesti süütule kerglasele märkusele.

      „Rodney palkas Melissa Stowbridge’i kodanikele kärtsu ja mürtsu täis tekstide kirjutamist õpetama,“ selgitas Barney.

      „Mitte üksnes kärtsu ja mürtsu,“ parandas Melissa. „Nad võivad kirjutada, mida tahavad. Rodney antud juhiste kohaselt pean ma, tsiteerin, „olema neile abiks elementaarsete kirjaliku eneseväljendamise oskuste ja nende latentse loomingulisuse arendamisel“.“

      „Muidugi eeldusel, et neil on mingid vastavad alged olemas,“ arvas Doug optimistlikult.

      „Muide, kuidas sa temaga tutvusid?“ uuris Barney.

      „Ta kolis koos abikaasaga mõne aja eest meie külla. Ma kohtusin nendega peol.“

      Dougi kulmud kerkisid ja kadusid ta juuksepahmaka alla. „Raju Randy peol? See jooksutab mõistuse kokku.“

      Melissa vaatas omakorda mehele kergitatud kulmudega otsa.

      „Kui ta nimi oleks Sidney, siis me kutsuksime teda Särtsu-Sidneyks,“ andis Doug võrdlemisi hämara selgituse. „Meile meeldib oma heatahtlikule nöökimisele alliteratsiooniga vürtsi anda,“ jätkas mees, kuigi Melissa ei saanud endiselt millestki aru, „niisiis kutsume teda Rajuks Randyks, kuna ta on huumorimeeleta, soota ja ilmselt ka täiesti veretu kuju. Kui ta endale sisse peaks lõikama, siis hakkab haav tõenäoliselt mineraalvett jooksma. Minu jaoks tuleb üllatusena, et ta abielus on. Milline ta naine on?“

      „Meeldiv, aga väga vaikne,“ ütles Melissa, meenutades kohmakat, umbes tema enda vanust naist, kelle riided olid moes umbes kakskümmend aastat tagasi ja kelle imeliste mereroheliste silmade pilk pidevalt imetlusega abikaasa suunas vilksas. „Naine paistab teda jumaldavat,“ lisas Melissa.

      „Ma ei suuda ette kujutada, kuidas mõni naine Raju Randyt jumaldada võiks,“ tähendas Doug. „Huvitav, mida naine teeks, kui teada saaks, milline kompu ta sekretär on!“ Mehe silmadest säras vastu varjamatu lihahimu. „Kas sa oled juba meie hurmava Angyga kohtunud?“

      „Ma rääkisin telefoniga ühe tõeliselt sireenihäälse tüdrukuga.“

      „See oligi Angy!“ Doug tõi kuuldavale hirnatusi ja ta käed vormisid õhus kujuteldavat naisekeha. Melissa märkas silmanurgast Barney pahakspanevat ilmet, kuid Doug patras edasi, otsekui ei paneks ta õhkkonna jahenemist tähelegi.

      „Iga viimane kui mees ülikoolilinnakus tahaks tüdrukuga magada, aga ma võin kihla vedada, et vana Randy pole ta dekoltee suunas ainsatki huvitatud pilku läkitanud. Küll nii külmal inimesel võib kurb elu olla,“ mõtiskles mees, ise juba niigi ülekoormatud lauale portfellist pabereid juurde kummutades. „Keegi peaks üritama temas lihalike naudingute vastu huvi äratada. Ma arvan, et soovitan Angyl seda teha. Sellest peaks tema jaoks paras väljakutse kujunema!“

      Barney virutas toidukarbi kaane kinni ja hakkas sahtleid suvaliselt lahti sikutama ja taas kinni lööma. Mees haaras portfelli, võttis kohvikruusi kätte ja suundus ukse poole. „Sa ei tee midagi sellist!“ nähvas ta. „Ja oleks kena, kui sa pisut lugupidavamalt käituksid.“

      „Olgu, olgu, ma tegin ainult nalja!“ Doug pöördus ukse paugatuse järel Melissa poole vaatama ja pilgutas naisele silma. „Tal käivad aeg-ajalt sellised hood peal,“ selgitas mees. „Klammerdub oma vanade viktoriaanlike väärtuste külge ja muud sellist värki. Ta olla kunagi „naiselikkuse ülevusest“ rääkinud!“ Mehe üks suunurk kerkis heatahtlikult üleolevaks muigeks.

      „Väga värskendav on mõne sellise inimesega tutvuda,“ tähendas Melissa rõhutatult.

      „Ah, nojah, eks ta ole …“ Mees ei pidanud vajalikuks lauset lõpetada, seda tegi ta üleolev muie: küllap sinu vanuses hinnatakse niisugust jama! Valjusti ütles ta nipsakalt: „Kas ma märkan su säravates silmades pahameelt?“

      „Ei kommenteeri,“ vastas naine, püüdes mitte väga järsult mõjuda.

      Doug kehitas õlgu, võttis kaustast mõned paberid, suundus koopiamasina poole ja lülitas selle sisse. Ta seisis, selg naise poole, ja vaatas, kuidas masin koopiaid alusele lennutab.

      „Mida sa õpetad?“ küsis Melissa.

      „Inglise keelt välismaalastele.“

      „Küllap see on rahuldust pakkuv töö,“ oletas naine viisakalt.

      Mees kehitas õlgu. „Enamasti ajab pigem hulluks.“

      Melissa astus ukse poole. „Ma arvan, et lähen ja otsin oma klassi üles.“

      Doug torkas veel mõned paberid masinasse. „Soovin edu!“ ütles ta.