kõhkles. „Kuidas su naisega on?” Leiust rääkimise asemel oleks ta pidanud muidugi esimese asjana seda küsima. Börje abikaasal oli napilt viis aastat tagasi diagnoositud Alzheimeri tõbi. See oli olnud kõige masendavam asi, enne kui ta hooldekodusse koha sai. Börje polnud ööde viisi magada saanud, kui naine ringi kondas, mööblit nihutas, omapäi jalutama läks ega osanud enam koju tulla. Kristoffer oli Vera kadumise juhtumi mitteametlikult üle võtnud, ehkki oli sugulane ja see polnud tema ametikohustus. Mismoodi nendevaheline tööjaotus välja oli näinud, sellest polnud nad tagantjärele kunagi teineteisega rääkinud.
„Mitte kuigi hästi. Alice’i on üha raskem toita. Ta pressib suu kokku ja paneb silmad kinni. Kavatsesin ta homme korraks koju tuua. Albert tuleb koos oma uue tüdruku Denise’iga siia. Tead küll, see, kes Hedda maja päris. Aga täna õhtul istun ma vist üksi.”
Kristoffer noogutas endamisi. Ta oli Denise’iga täna hommikul kokku juhtunud. Tore, et Albert on uue armastuse leidnud. Tema naine oli kolm aastat tagasi insuldi tõttu traagiliselt siitilmast lahkunud, liiga noorelt. „Oled sa kindel, et tahad üksinda istuda? Muidu võiksime ju välja minna ja ühe õlle võtta.”
„Ei, suurel reedel mitte. Nii ei kõlba.”
Kristoffer kavatses küsida, miks mitte, aga jättis asja sinnapaika. Nad lõpetasid kõne, Kristoffer võttis riidest lahti ja pidi just vanni minema, kui mobiil helises. Ta oli selle magamistuppa püksitaskusse jätnud.
„Bark.” Ta kuulis ise, kui vihaselt ta hääl kõlab.
„Tere, Kristoffer, Ingrid siin.”
Kristoffer oigas tasakesi. „Rõõmsaid lihavõttepühi. Või mida öeldakse?” Ingrid oli temast natuke vanem, viiekümne viie ringis, kui ta õigesti mäletas, ja tsiviiltöötaja. Leidus kolleege, kes tsiviiltöötajate peale porisesid. Nood polnud õiged politseinikud, vaid teistsuguse taustaga, nagu käitumisteadlased, majandusinimesed või IT-tehnikud nagu Ingrid. Kuid Kristoffer arvas, et Ingrid teeb suurepärast tööd, kuigi on mõnikord üleliia agar ja põikpäine ning on politsei juhtkonnale nii mõnegi ebameeldiva tõe välja öelnud. Tema hoolitsus ei tundnud ilmselt isegi vabal ajal mingeid piire. Kristoffer kartis kõige hullemat, et Ingrid kavatseb toidupotiga tema juurde tulla, et teda tema üksinduses lohutada. Kui Ingrid viimati siin käis, oli ta elamisele tiiru peale teinud ning koostanud nimekirja tegemist vajavatest töödest, öelnud, et Kristoffer peab aknad ära pesema ja tegema puhtaks köögi õhupuhasti filtri. Kristofferil polnud pähegi tulnud, et õhupuhastil filter on, enne kui see rasvast tilkuma hakkas, ja isegi siis polnud ta seda oluliseks pidanud.
„Kas tahad homme meile lihavõttepühade õhtusöögile tulla? Meile tulevad Ölandilt mõned külalised ja minu meelest passiks see küll.”
„Aitäh, aga mul on tegemist.” Hädavale.
„Ah nii, mis sa siis täna õhtul teed?”
„See on salastatud teave.” Kristoffer muigas endamisi kibedalt.
„Kristoffer, ära istu kodus. See ei tee sulle head.”
Nüüd pidi tänitamisest aitama. „Võib-olla pole sinu asi seda otsustada,” ütles Kristoffer järsult. Too naine käis oma pealetükkivusega praegu niimoodi närvidele, et Kristoffer tahtis tema peale karjuda. See oli hell punkt.
„Ma tulen täna õhtul ja toon sulle natuke lõhet. Lähen Sköllerstasse õe juurde ja tee viib nagunii sinu juurest mööda.”
„Tänan lahkuse eest, aga mind ei ole kodus, ja homme, niipea kui valgeks läheb, lähen Hjälmareni äärde.” Kristoffer oli vannituppa tagasi läinud ja vannimantli õlgadele võtnud, et ennast kõne ajal mitte alasti tunda.
„Oled kindel, et ei taha natukest Janssoni kiusatust[1.]?”
„Surmkindel.”
Ingridi kaastundest pääsemiseks oli Kristoffer kohe pärast vanniskäiku kodunt jalga lasknud ja bussiga linna sõitnud, et Frimurarlogenis – mida rahvasuu Frimiseks kutsus – natuke süüa. Hoone kuulus 19. sajandi lõpust saadik vabamüürlaste ordule ning asus Örebro keskuses Blekholmenil keset Svartå jõge. Lisaks vabamüürlaste koosolekuruumidele oli seal tantsurestoran, peokorrus ja suviti välikohvik.
Bussisõiduks kulus kaksteist minutit. Vihm oli lakanud ja linnale laskus leebe valgus. Kristoffer tuli lossi juures bussist maha ning jäi seisma, tahtmata ennast liigutada. Üle Svartå viival sillal seisis kulunud ülikonnas mees ja mängis nii ilusasti kornetit, et Kristoffer oli täiesti lummatud. Kindlasti on mees oma kodumaal hinnatud muusik, maailmaklassi professionaal, kuid ei suuda sellega ennast ja oma peret üleval pidada. Kaunid tundelised helid muutsid Kristofferi rõõmsaks ja tõid samal ajal pisara silma ning just sel hetkel suutis ta näha end ümbritsevat toredust. Roosakalt, lillakalt ja kuldselt hõõguv õhtupäike peegeldus Svartål, mis mõlemal pool rustikaalset lossi läbi linnasüdame lookles.
Lossist tagapool paistis Strömparterreni[2.] kollane hoone ja peagi avatakse varjulises aias suvekohvik. Tema ees oli Vana teater, mis meenutas mitmekihilist sidrunitorti, ning eemal tornide, tornikeste ja kaarjate akendega Borgen. Hoone oli rohkem muinasjutulossi moodi kui loss ise. Kunagi oli seal olnud pank, siis ajalehe peatoimetus ja praegu hotell. Örebro on tema linn ja, tont võtaks, nii ilus!Kristoffer seisis hingetuna paigal ja kuulas, kuni muusika vaibus. Seejärel läks ta mehe juurde, pistis talle viiesajakroonise pihku ja tänas imelise muusikaelamuse eest. Mõistlik piletihind suurepärase esinemise eest. Muusika suudab sõnade tagant otse hinge jõuda ning Kristofferi süda oli üle tüki aja kergem. Võibolla sellepärast see käsitamatu hiljem juhtuski. Kristoffer polnud üldsegi ette valmistatud kohtumiseks, mis teda samal õhtul pisut hiljem ees ootas.
Tänavalaternad peegeldusid tumedas vees, kui ta üle kõikuva puitsilla Frimurarlogeni poole läks. Kristoffer jättis üleriided garderoobi ning ta juhatati aknaalusesse lauda. Laval mängis ansambel vaikselt vana traditsioonilist džässiklassikat. Kristoffer libistas pilgu üle saali nii, nagu teevad politseinikud, et märgata võimalikke tülitekitajaid. Kutsehaigus, mis oli muutunud sissejuurdunud harjumuseks. See on ellujäämise küsimus, kui märkad võimalikku löömavenda enne, kui pauk käib. Ent enamik restoranikülastajaid tundusid olevat korralikud inimesed. Polnud ühtegi vana tuttavat nägu, kellel silma peal hoida.
Saal oli peaaegu täis, ehkki oli suur reede ja kell polnud veel seitsegi. Kas telekava peletas inimesed kodunt välja? Kristoffer laskis silmadel üle menüü käia, tal oli raske otsustada, viimaks valis ta klassikalise böfi ja Easy Rideri, alkoholivaba õlle, millest oli saanud tema lemmik.
Ta märkas naist alles magustoidu ajal ega suutnud siis temalt pilku pöörata. Kaheses lauas istus kena tumedapäine naine. Kas ta ootab kedagi? Ei, laud oli kaetud vaid ühele. Tegelikult ei olnud see naine rabavalt kaunis, temas oli mingi ilu, mida peab märkama. Juuksed olid lühikesed, tumepruunid ja lokkis. Silmad suured, pruunid ja poolkuukujulised ning suu soojalt ja peibutavalt punast värvi. Kui ta peale huulepulga muud jumestust ka kasutas, siis oli see väga tagasihoidlik. Naisel oli seljas must kleit. Mustad kõrge kontsaga kingad, millega naine oskas nii sundimatult kõndida. Kristoffer pani seda tähele, kui naine tualettruumis käis. Tagasiteel heitis naine talle huvitatud pilgu ning tema naeratas naisele. Naine naeratas põgusalt vastu ja pööras silmad ära. Tema naeratus oli imeline. See võis johtuda muusikast, mis Kristofferi südame soojaks oli teinud, aga mitte ainuüksi sellest. Palju, väga palju aega oli möödas sellest, kui ta mõnda naist ahvatlevaks pidas. Küllap oli siin tegemist Maslow´ ja tema kuulsa vajaduste püramiidiga. Sellel, kes põrgudeemonitega maadleb, pole kellegi ahvatlevaks pidamine just esmatähtsate asjade seas.
Nüüd vaatas naine teda jälle otsekui kogemata oma sõbralike pruunide silmadega ja Kristoffer läks üle kere kuumaks. Kas ta julgeks naise oma lauda kutsuda, et koos tass kohvi juua? Ka naine oli magustoiduni jõudnud. Kristofferil hakkas peaaegu pea ringi käima, tundes, kui väga ta seda tahaks. Kui ta küsiks, mis oleks siis kõige hullem, mis juhtuda võib? Et naine keeldub. Et ta peab teda pealetükkivaks. Ta ei pruugi ju teada, missugused on naise kogemused meestega, kes tahavad midagi pakkuda.
Kristoffer