kõiki. Sa osaled selles samuti iga oma hingetõmbega, sisse hingates saades sellest osa, välja hingates andes sellele oma osa. Sa ei saa elada hingamata, keegi ei saa, ja seetõttu kõik ongi ühenduses läbi õhu, läbi selle, mida nagu ei ole.
Hingates jõuavad meieni ka lõhnad ja see pole sugugi tähtsusetu. Kõik lõhnad, mida me tunneme, on kellegi saadetud, kuskil tekkinud, levima hakanud, sealhulgas ka need, mida me võibolla ei tunne, aga mis meid ometi ühel või teisel viisil mõjutavad. Me oleme täiesti kaitsetud selle ees, mida me sisse hingame, meil pole vähimatki ettekujutust sellest, kuidas see meid mõjutab, kuidas see muudab meie elu ja otsustusi, meie käitumist, liigutusi, kuidas peaaegu tajumatu lõhn võib sundida meid midagi tahtma, midagi tegema, kuskile liikuma, kuskilt ära minema.
Aga ka vastupidi. Kõige sellega, mida me välja hingame, anname ise maailmale märku sellest, mis meiega toimub, mis meis on. Kõik meis toimuv voolab meie veres ja jõuab meie kopsudesse ning hingatakse sealt ka välja. Me ei saa seda kuidagi varjata. Koerad ja ka väga paljud teised loomad tunnevad ja mõistavad just seeläbi meie hingeelu. Meie lähedased hingavad sisse seda, mida meie oleme välja hinganud, me oleme nendega seoses, me oleme ühenduses, õhuookean on meie kõigi ühine kodu.
Ning ega siis ainult lõhnad. Õhu kaudu, sellesama tühjuse kaudu, mida nagu ei olekski, levivad ju ka hääled. Ja mitte ainult metsamüha või ojavulin, vaid ka päris selged ja meile mõistetava tähendusega märgid, kellegi öeldud ja meie kuuldud sõnad ja laused, mis võivad meid panna reageerima vägagi äkiliselt.
Sellessamas tühjuses levib ka valgus, mis laseb meil näha kõike seda, mis seda tühjust täidab, laseb näha ka kirjamärke, mis moodustavad sõnu ja lauseid, millel on meie jaoks tähendus, mis võivad meid jällegi panna reageerima.
Sealtsamast tühjusest tulevad ka puudutused. Me tunneme kogu aeg oma nahal rõivaid ja riided, aga sealt tulevad ka kallistused, käepigistused, õlalepatsutused, suudlused, kõrvakiilud, jalahoobid, erinevad maitsed, erinevad erutused, külmavärinad, kõdi, iha ja palju muudki.
Kõik see tuleb sealt, mida ei ole, vahest, tühjusest, mida võiks ka vahel märgata ja tähele panna. Võibolla kõik ongi tühi.
Milleks tõde?
Kõik inimesed ei pea kõiki asju teadma, armastas ikka ütelda üks mu hea sõber ja kaaslane ning see tuleb ikka meelde, kui keegi räägib aususest, avameelsusest, hinge puistamisest, jäägitust usaldusest ja muust taolisest. Tõe rääkimisega võib palju rohkem kannatusi põhjustada kui rääkimata jätmisega. Mõnest asjast vaikimine või isegi leebe vale võib olla palju asjakohasem ja viisakam.
Me teame tuhandeid asju, mis tegelikult ei ole kellegi teise-kolmanda asi ega tohigi olla. Kellegi sünnisaladus, lapsendamine, kunagise intiimpartneri isikupärased omadused, kellegi raske haigus vms. Mõnikord usaldatakse sulle tõepoolest saladusi ning võetakse lubadus, et sa sellest kellelegi ei räägiks. Sama lugu.
Aga oh, kuidas tahaks mõnikord selliseid asju jagada, kellegagi arutada ja muidugi võtta lubadus, et too sellest omakorda kellelegi ei räägiks. Kerge taibata, kuidas saladused niimoodi levivad.
Meedia on seda mentaliteeti muidugi suuresti võimendanud, iga vähegi tuntuma isiku eraelu kistakse pahupidi, kõigile vaatamiseks-arvustamiseks-tänitamiseks. Üsna jube. Ja seda veel õigustatakse, et inimesed ju tahavad teada...
Nojah, võibolla tahavadki, aga kas tingimata peavad? On vist üldse vähe asju, mida tingimata peab teadma.
Parem elada ja lasta teisi olla teadmatuses kui koormata ennast ja teisi ülearuste teadmistega. Telgitaguste paljastamine, eesriiete ära rebimine, tõe alastikiskumine võib ju hästi müüa, aga mida see annab ja kuhu see viib? Teadagi, kuhu: kahtlustamisele, usaldamatusele, ebakindlusele.
Teadmisi on vaja selleks, et neid kasutada. Kasutud teadmised vaid koormavad, segavad ja teevad haiget. Ainsad normaalsed inimesed on need, kellest me eriti midagi ei tea. Mida vähem sa inimestest tead, seda lihtsam ja kergem on sul nendega suhelda.
Ei pea kõiki asju teadma, kõigest aru saama ega kogu aeg kõigega kursis olema. Nagunii pole see võimalik, nagunii on see illusioon, ettekujutus, ajutine ja mööduv. Ikka jääb midagi teadmata, varjatuks ning see kõik nagunii muutub kogu aeg. Kasu pole niisugustest teadmistest eriti midagi.
Tegelikult on väga vähe seesuguseid asju, mida tõesti peab teadma, millest tuleb aru saada ja millega peab arvestama. Sa ei pea teadma, mitu sakki on õllepudeli korgil või mis on Burkina Faso pealinn või mitu ongströmi on kaadmiumi kollane joon. Need on täiesti kasutud teadmised.
Niisamuti pole oluline see, millest sa pead hoolima või mille pärast muret tundma. Ammugi pole oluline, mida just sinul peaks olema vaja saada, tahta või saavutada. Sa ei pea uurima, kes sa tegelikult oled, mis on sinu saatus või kes sa võisid olla eelmises elus, mis on sinu erilised omadused või kuhu sa tegelikult peaksid kuuluma. Need on usu küsimused, ettekujutused, soovid ja tahtmised; need kõik tulenevad enese tähtsustamisest, tahtmisest olla keegi eriline, vajalik ja õige. Saab elada, ei pea muretsema. On üks elu, elamiseks.
Aga olgu. Kindlasti on inimesi, kel on vaja ka lisaks mingeid salateadmisi, uskumist, et kõik pole üldsegi nii, nagu paistab, et tegelikult on kõige taga vandenõud ja salasobingud ja et tegelikult meiega ainult manipuleeritakse, meile valetatakse. Nii võib ju ennast päris hästi närvi ajada.
Mis on tõde? küsis juba Pilatus. (Jh 18:38)
Jah, mõnikord sulle valetatakse, aga sa kuulad selle ära, naeratad, ja võibolla valetad vastu. Mõlemad teavad, et see pole tõsi, aga ometi lepitakse sellega ja elatakse rõõmsalt edasi. Nii on kombeks, see on viisakus, mis midagi ei maksa. Jääb see, mis öeldi, mis paistab, jääb naeratus. Tõde võib ju olla kuskil eemal, kuid seda ei uurita, selle teadmisest pole kasu ja nagunii pole võimalik kõike teada, kõigest aru saada.
Mõnikord räägitakse juba lausa tõejärgse ajastu saabumisest. Miks ka mitte. Võibolla kunagi vaatame tõekuulutajaid ja lõplike tõdede otsijaid samasuguse muigega, nagu vaataksime muinasjuttudesse uskujaid.
Sa ei pea midagi, sul pole vaja midagi. Kõike ei saa teada, kõigest ei peagi aru saama, kõike ei jõua ja ei peagi jõudma. Pigem võib järk-järgult vabaneda ülearustest asjadest, soovidest ja mõtetest. Võib unustada kasutud teadmised ja kunagised tõekspidamised. Võib võtta vabalt. Sul ei pea üldse midagi ega kedagi olema, sa ei pea üldse keegi olema.
Kuhu vaatad, sinna sõidad
Mäletad küll, kuidas kunagi jalgrattaga sõitma hakkasid. Vänderdab too riistapuu esialgu kõvasti, enne kui suudad temaga enam-vähem otse sõitma hakata. Aga siis tuleb uus häda – sõidab tema kogu aeg ikka aukudesse ja kivide otsa, kuhu sa üldse ei taha, et ta sõidaks.
Ja miks? Sest sa ei taha nende otsa sõita, sa kardad neid ja sellepärast sa vahid neid. Aga kuhu vaatad, sinna sõidadki.
Me kõik kardame vahetevahel, mõnikord ka sagedamini. Meile tihtipeale ei meeldi paljud asjad. Samal ajal aga meile ka meeldivad paljud asjad, me tahame paljusid asju, me ihaldame, soovime, usume, loodame. Ja kurvastame, sest neid meeldivaid asju me ei saa, nad ei jõua meieni, kipuvad tulema hoopis need halvad asjad, mida me kardame.
Ja miks? Sest me vaatame rohkem neid asju, mis meile ei meeldi, mida me kardame, mis meid ärritavad ning me sõidame neile otsa. Sa sõidad sinna, kuhu sa vaatad, nii lihtne see ongi. Millest sa mõtled, seda sa saad; mida sa kardad, see ka tuleb.
Tervendaja juurde tuleb see, kes pole terve, kes on katki või vähemalt arvab, et on katki. Kui juba tunnistad, et pole terve, siis ei olegi. Targa juurde tuleb see, kes pole tark, kes on rumal või vähemalt arvab, et on rumal. Kui juba tunnistad, et pole tark, siis polegi. Kes saaks katkist terveks teha või rumalat targaks? Ega saagi. Saab teda ainult aidata selgusele, et polegi katki, polegi rumal.
Ega Jeesus siis halvatut tervendanud, oh ei, ta ütles vaid:
Võta