et lahkliha ongi selleks, et tita umbes nagu rakett su seest välja ei lendaks, aga miks ei võiks nii olla? Et ta tulebki natuke nagu rakett? Kui on sealt emakakaelast läbi pääsenud, muidugi.) Mind seni ei ole rahustanud kellegi teise sünnituslood (eriti need, mis on eriti kergelt kulgenud – sest neid pean ma õnnelikeks eranditeks), siis tema oma rahustas.
Mul on kodus üldse väga palju kirjandust, mida ma natukesekaupa loen. Ühest küljest ei taha ma end närvi ajada, vaid võtta asja rahulikult, aga ma olen avastanud, et peale nende paari erandi ma võtangi asja üsna rahulikult. Muidugi võib viltu minna sada asja, aga ma ei pea ju neid sadat asja ette teadma. Piisab, kui ma aru saan, kui midagi hakkab viltu minema, eks? Ja siis saab probleemiga tegeleda – siis, kui ta käes on.
Kõige rohkem tahaks ma muidugi näha, milline Põrnikas lõpuks välja näeb. Meil on juba plaan olemas juhuks, kui ta tuleb eriti õnnetu välja – no juhul, kui ta pärib meie mõlema kõige halvemad küljed. Näiteks minu kirvenäo, oma isa lähestikku asetsevad silmad, ükskõik kumma meie nina, minu õhukesed huuled, oma isa kõrvad. Muidugi ei selgu see enne kui mõne aasta jooksul, sest titad on kõik ühte nägu (ma loodan, et ma siiski hakkan enda oma teistest eristama, oleks päris kole, kui ei hakkaks), aga igal juhul, kui nii läheb, siis me õpetame talle juba noorest peast MMAd ja muid kunste, et ta saaks kõigile kere peale anda, kes tema üle nalja viskavad.
Üldse mõtlesime, et kasvataks lapsest spiooni. Meil on juba olemas vene, inglise ja saksa keele õpetajad, inimesed, kes õpetavad ajalugu, kunstilugu[1.], politoloogiat ja sotsiaalteadusi, nii et me varustame ta juba varakult laia teadmistepagasiga, et temast võiks saada moodsa aja kangelane.
Muidugi oleme ka rahul, kui temast saab näiteks lasteaiakasvataja (kes räägib perfektset saksa keelt) või MMA Eesti meister, kes igapäevatööna paigaldab köögiriiuleid. Ja vähemalt on mul selleks ajaks köögiriiulid, ma juba tean, et pean neid niigi 20 aastat ootama.
Oh, meil on nii palju plaane!
„Me kaalume igasuguseid nimevariante,“ rääkisin eelmisel nädalavahetusel, kui sõpradega väljas istusime.
„Nooh?“
„No näiteks on meil muidugi Rihu,“ ütlesin. „No siis saab öelda, et Rihu tuli Rihannast, kui tüdruk tuleb. Kuigi jumal teab, kas sel ajal üldse enam Rihannat keegi mäletab … No ja siis on meil veel Indur, Oktrev, Noone ja Noonu, Strüftor … Väga palju nimevariante, lõputult! Ja hea on nende nimede juures see, et saab panna nii poisile kui tüdrukule!“
Enamik sõpru hakkas naerma, ainult Tannu vaatas mind suurte kohkunud Tannu-silmadega.
„Kas … Kas sa mõtled tõsiselt või?“
„Aga muidugi!“ teatasin ma pokkerinäoga.
Ja siis see tuli. See hindamatu ilme Tannu näol, kui on näha sügavat hingelist segadust. Ühest küljest ta nagu tahaks öelda, et tegu on täiesti haigete nimedega, aga kuidas sa ikka oma sõbrale ja peatsetele vanematele seda ütled? Tahaks nagu viisakaks jääda … Ilmselt ei öelnud keegi ka Chanderelle Vihmapisar Esimese vanematele, et tegu on tobeda nimega. Pealegi, tobedus on subjektiivne, eks!
Lõpuks ma päästsin Tannu piinadest ja ütlesin, et muidugi ma teen nalja. Oh seda kergendust!
Tegelikult muidugi paneme talle nimeks Spock.
1 Sest miskipärast peavad vähemalt filmides kõik spioonid supertugevad kunstiajaloos olema, sest muidu täiega kohe jääd pättidele vahele! [ ↵ ]
kolmas kiri
4. november
Kallis Põrnikas, Proohor, Noone
Mul on raske uskuda, et sa olemas oled. Pool aega on kuu aja pärast juba läbi ja ma ei saa ikka veel aru, et kuidas sa olemas saad olla. Ma vaatan seda segast ultrahelipilti ja ei saa aru, kuidas see ikkagi nii on. Ja ma olen mures, sest ma ei tunne sinuga sellist sidet, mis võiks ehk juba praeguseks olemas olla.
Lisaks olen ma mures, sest ma peaksin praegu juba hakkama juurde võtma, aga ma kõigun ikka kuskil pooleteise ja kahe kilo vahel ja ma tõesti ei arvanud, et see, et ma kaalust juurde ei võta, hakkab minu jaoks probleem olema. Ilmselt on kõik normaalne ja nii peabki olema ja muretsema ei peaks, aga ma natuke ikka muretsen.
Miski raamat soovitas sinuga rääkida. Aga ma ei oska sinuga rääkida. Ma olen proovinud küll, aga see on imelik ja naljakas ja kuigi ma olen üksinda, teen ma lõpuks ikka näo, et ma rääkisin tegelt kassidega. Sest imelik on rääkida oma tavalises suuruses kõhuga, mille kõhunaha all sa justkui peaksid elama. Ja iga kord, kui ultrahelist on möödas rohkem kui kaks nädalat, hakkan ma muretsema, et sa oled kuhugi ära kadunud. Ma tahaks, et mul oleks kodus ultraheliaparaat, et ma saaks sind aeg-ajalt kontrollida ja su ringisiplemist vaadata. Sest vahepeal on mul tunne, et sa oled reaalne ainult neil hetkedel, kui ma sind ekraanil siplemas näen.
Sest rase olla on igav. Kohutavalt igav! Mitte midagi ei juhtu. Ei ole süda paha, ei taha mingeid imelikke sööke. Kaal ei tõuse. Tissid ka enam ei valuta ja pissil käimisega olen juba harjunud. Ongi kõik. Mulle meenub, et ma ei tohi suitsu teha ja veini juua, ja see on frustreeriv ja ongi kõik. Absoluutselt kõik. Ah jaa, magada tahaks ka kogu aeg, aga kuna ma olen juba loomult hirmus laisk inimene, siis võib selle panna ka iseloomuvea arvele.
Ma tahaks juba, et oleks see aeg, kui ma kasvõi tunneks sind liikumas. Või siis oleks mul ees rohkem kui tavaline kõht, sest mul on sellest tavalisest kõhust juba kopp ees. Oleks see ilus või midagi, siis ma ehk annaks andeks, et see kõik nii kaua aega võtab.
Ma loodan, et sa oled siiski olemas.
Psühho-emme
kus minu hormoonid on?
„Aga tegelikult on see ju kõik ikka põnev ka!“
Istun arstist teisel pool lauda, surun haigutust alla ja vahin hoovi peale pargitud autosid. Ei, mul ei ole siin üldse igav, ma armastan oma arsti, seda nunnut ümmargust doktorit, kes on mind viimased kolm aastat vee peal hoidnud, ma lihtsalt olen nii väsinud ja mõtlen, et ta ilmselt arvab, et olen langenud mingisse koomasse, sest ei suuda raseduse ega kolimise suhtes mingit entusiasmi üles näidata.
„Ei-ei, muidugi on see põnev! Sa saad valesti aru, ma lihtsalt … olen nii väsinud!“ haigutan jälle. Muidugi on põnev! Ma ei pruugi emaduseks valmis olla (kes on?), aga ma tean, et mina olen valmis, lõpuks ometi. Ja ma ei taha jätta maha Tartut ega oma punase köögiga korterit ega lapsepõlvekodu ega isegi mitte oma armast ümmargust arsti, aga ma pean.
„Aga ära mõtle nii, et sa pead. Sa tegelikult ei pea ju, sa tahad.“
„Ei-ei, ma pean! Ma ei taha! Sest kui ma ei lähe, läheb meie suhe katki, sest kaugsuhetesse ma ei usu ja …“
„No aga ega sa ju ei taha, et su suhe katki läheb?“
„Ee … ei taha.“
„No vot. Järelikult sa ei pea Tallinna kolima, vaid sa tahad.“
See on juba teine arst, kes seda räägib. Kah armas, kuigi minuga alles viimased kuud. Vaadake, minu jaoks, kes ma olen hädas nii maniakaalsuse kui ka depressiooniga, on rasedus üks suur risk ja selle tõttu olen ma pideva jälgimise all. Aga keegi ei jälgi mind pingsamalt kui ma ise, otsides igast meeleolulangusest, haigutusest või uneta ööst järgmist ohumärki.
Aga asjadest, mida ma pean … Ma vihkan asju, mida ma pean! Mulle ei meeldi, et ma pean ja pean ja pean, aga elu on täis asju, mida sa kogu aeg pead. Ja isegi need kuradi Kegeli harjutused – kuigi ma olen neid eluaeg teinud, siis nüüd ma pean neid tegema ja nad ajavad mu närvi. Lisaks ma avastasin, et ma olen neid kogu aeg valesti teinud. Saate aru jah? Kuidas üldse on võimalik Kegeli harjutusi valesti teha?! Aga näete, on. Ja mina tegin.
Eile õhtul ei tulnud mul und, kuigi olin nii väsinud. Aga nii väsinud olen ma kogu aeg.
„See ei pruugi sul ära minna,“ rääkis täna arst. „Aga võta