on aegade algusest aidanud inimesel ähvardava ohu, näiteks ründava metsloomaga toime tulla.
Tänapäeval ei pea me põgenema metslooma eest, küll aga tuleb meil suurema või väiksema ärevusega toime tulla eksamil vastates, auditooriumi ees esinedes, konfliktides oma seisukohti väljendades, võõras keskkonnas või seltskonnas viibides ja paljudes muudes sarnastes olukordades. Enamasti on tegu terve ärevuse ehk ettevaatlikkusega – oleme valvsad ja ootamatuste korral valmis reageerima.
Probleemiks saab ärevus siis, kui see hakkab igapäevast elu segama. Näiteks tekib hirm olukorras, kus reaalse ohu võimalus on imeväike – paljudele on tuttav hirm, et lennuk kukub alla või lift jääb korruste vahele kinni. Meie ellujäämist ei ohusta otseselt ka näljahäda või sõjalised konfliktid mõnes kauges riigis või koolitulistamised ookeani taga, ometi hoiavad taolised negatiivsed uudised paljudel inimestel stressihormoonide taseme organismis kõrgel.
Ka siis, kui oht eksisteerib ainult meie peas, vallandub stressireaktsioon ja ajapikku saab organism ära kurnatud.
Kui ärevusseisund kestab pikka aega või on sümptomid väga intensiivsed, annavad füüsiline ja vaimne tervis järele. Kael ja selg on krooniliselt pinges, tekivad seedehädad, unehäired ja probleemid seksuaalelus. Kui keha on pidevalt valmis „võitle või põgene“ reaktsiooniks, on immuunsüsteemi aktiivsus organismi energiavarude säilitamiseks tugevalt alla surutud ja nii oleme vastuvõtlikud viirustele. Lisaks tervisele kannatab enesehinnang, kaob elujõud ja võib välja kujuneda krooniline muretsemine, depressioon või tugevad paanikahood.
Pidev ärevusseisund paneb inimest kogu elule vaatama justkui läbi moonutava filtri: seni jõukohased väljakutsed tunduvad ühtäkki liiga rasked, uued olukorrad kätkevad endas liiga suurt riski, lähedased jonnivad, kolleegid töötavad vastu ja juht on liiga nõudlik. On aeg otsida abi: külastada perearsti, et välistada südame- ja kilpnäärmehaigused ning leida psühhoterapeut, kes oskab kuulata ja mõistab.
Sa ei pea ootama, kuni ärevus su päriselt enda alla matab. Kui tunned end siin raamatus ära, siis on iga hetk just õige hetk võtta midagi ette, et leida endas jälle üles kerge olek, vaba hingamine, elurõõm ja loovus. Selle nimel tasub vaeva näha!
PEATÜKK 3
PÕGENEMINE JA VÄLTIMINE EI AITA
Ärevad inimesed küll teavad, et kehalised sümptomid on vaid hirmu väljendus, kuid kui ärevushoog on juba käes, kujutlevad nad ikka, kuidas kätevärin või peapööritus toob kaasa infarkti. Kuna selline mõte on väga hirmutav, teeb ärev inimene mida iganes, et paha enesetunde eest põgeneda.
Kuidas me põgeneme? Variante on tuhandeid! Kõige tavapärasem on muidugi taolisi olukordi üldse vältida – lifte mitte kasutada, vaid kõndida trepist; lükata magistritöö kaitsmist lõputult edasi, et ei peaks komisjoni ees suud lahti tegema; saata toidupoodi enda asemel abikaasa; jääda „haigeks“, kui tuleb tähtsal töökoosolekul teiste ees aru anda. Põgeneda on võimalik ka nii, et sa ei lahku ruumist, kuid põrnitsed üksisilmi aknast välja või hoiad seina äärde ega osale suhtluses.
Märksa peidetumad põgenemise viisid on ohjeldamatu treenimine, pikad tööpäevad, sotsiaalmeedias surfamine, õhtused jäätiseportsud televiisori ees, suitsetamine, alkoholi või narkootikumi tarbimine, lõputu askeldamine, lobisemine, naljatlemine jms. Kõik need tegevused annavad petliku tunde, et me ei pea tegema seda, mis on hirmutav. Kuid pea liiva alla peitmise toime on vaid ajutine.
LEPI JA ÄRA VÕITLE
Ärev inimene on kogu aeg pinges, kontrollib oma asendit, liigutusi ja sõnu ning on ettevaatlik, et tema kehv enesetunne välja ei paistaks. Sügavamal tasandil kutsub taoline käitumine esile süütunde ja pettumuse iseendas. Ka keha ei pea sellisele pingele vastu ning annab ühe või teise sümptomiga kriisist märku. Sümptom omakorda kasvatab ärevust veelgi. See, mille vastu sa võitled, jääb kestma, ütleb Hiina vanasõna.
„Ma ei tohiks ärevusse sattuda! Ma ei jaksa enam!“ Niisugused mõtted, mis äreva inimese peas vahetpidamata ketravad, toovad kaasa sisemise võitluse, mis otse loomulikult kasvatab ärevust veelgi. Lõpeta võitlus! Enam kui kakskümmend aastat ärevushäiretega tegelenud psühholoogiadoktor Edmund J. Bourne soovitab: „Leppige sellega, mida teie keha teeb – ärge võidelge selle vastu. Kui te üritate paanikale vastu hakata, tekitate endale lihtsalt rohkem pinget, see aga vaid suurendab teie ärevust. Kui te võtate omaks täpselt vastupidise hoiaku, suhtute olukorda vabalt ning lubate oma kehale vastavaid reaktsioone (nt südamepekslemine, pigistustunne rinnus, higised peopesad, peapööritus jne), aitab see teil paanika üle elada palju kiiremini ja kergema vaevaga.“1 Kõlab liiga naiivselt?
Esimese asjana tuleb endale tunnistada, et hoolimata pingutustest oleme siiski ebatäiuslikud ja nõrgad. Alles seejärel saab alata paranemine, sest pinges ja pidevalt võitleval organismil pole lihtsalt ressurssi terveneda. Kui lõpetame võitluse ja põgenemise, „vallandab meel kemikaale, mis viivad keha füsioloogilisse puhkeseisundisse, mida kontrollib peamiselt parasümpaatiline närvisüsteem. Selles puhkeseisundis on keha loomulikud enesetervendamismehhanismid valmis kehas tekkinud riket parandama,“ annab lootust meditsiinidoktor ja kirjanik Lissa Rankin.2
OTSI TUGE INIMESELT, KEDA USALDAD
Kliendid ütlevad, et on julenud oma igapäevasest ärevusest rääkida vaid psühholoogile või psühhiaatrile. Abikaasagi ei tea, rääkimata kolleegidest ja sõpradest. Neile rääkimast segab hirm, et ei mõisteta, et peetakse nõrgaks või veidrikuks, et ei võeta enam kampa. Meie edukusele orienteeritud ühiskonnas on ebatäiuslikkust väga keeruline aktsepteerida. Tuleb olla tugev ja kõigega hakkama saada.
Kui oled otsustanud ärevuse probleemiga rinda pista, vali kõigepealt välja inimene, kes tundub sulle turvalise ja usaldusväärsena: psühholoog, terapeut, elukaaslane, parim sõber. Kui vähegi söandad, räägi tööl oma probleemist ülemusele ja ka paarile usaldusväärsele kolleegile. See muudab töökoha sinu jaoks turvalisemaks kohaks. Kui kasvõi paar inimest on su probleemist teadlikud, tunned vähem muret selle pärast, mida inimesed mõelda võiksid, kui sul ärevushoog peale tuleb. Ja kui end tõesti halvasti tunned, saad töölt ajutiselt lahkuda, selle asemel et end nelja seina vahele lõksu panna.
Muidugi tähendab rääkimine riskimist. Alati võib välja ilmuda keegi, kes näitab näpuga või naerab su üle. Sellepärast ongi tark alustada enese avamisega toetavas keskkonnas. Mu kliendid on rääkinud, et enamasti jäävad inimesed sõbralikuks. Suur osa mõistab hästi, sest vaevleb ise sama probleemi käes ja teab, mida ärevus tähendab.
PEATÜKK 4
KAS KÕIK ON LIHTSALT ÜKS KEHAKEEMIA?
Millest on ärevus põhjustatud? Neuroteadlased on aastakümneid uurinud, millised ajupiirkonnad on emotsioonides osalised või nendest mõjutatud ning miks inimesed sarnastes olukordades nii erinevalt reageerivad. „Kas meil üldse ongi mingit osa oma tegutsemise juhtimisel või on kõik lihtsalt üks kehakeemia? Kas meie otsused on vabad või tulenevad serotoniini retseptorite arvust närvirakkudes või aju otsmikusagara rakkude aktiivsusest?“ küsib evolutsioonibioloog Tuul Sepp artiklis „Iseloom seestpoolt vaadatuna“.3 Kas ärevuse puhul saame ise midagi ette võtta või oleme siin vaid oma vigase närvisüsteemi ja kehakeemia ohvrid?
„Millest võiks su ärevus tingitud olla?“ küsin ka Piialt, minu vastas klienditoolis istuvalt neljakümnendates väsinud olekuga naiselt. Piia on nii kaua, kui ta ennast mäletab, keeldunud lifte kasutamast.
„Mu närvid on haiged,“ on vastuseks.
„Mis su närvidel siis viga on?“
„Ei tea. Midagi on valesti: kehakeemia või hormoonid või mingid muud asjad.“
Mõni klient suudab oma „haigete“ närvide üle nalja heita, teine kardab tõsimeeli hulluks