mul aega on.ˮ
„Ma pole öelnud, et puhkus on. Töölt vaba nädal lihtsalt. Aga kus me siis siin oleme?ˮ napsas ta siiski visatud õngekonksust kinni.
„Sanatoorium Tervis on siinsamas. Võtame toa.ˮ
„Toad, tahtsid öelda?ˮ
„Minugipoolest.ˮ
Sanatooriumis vabu tube polnud. Teadja inimesena uuris mees tuusiku võimalust. Selgus, et oli täitsa olemas üks tuusik kahele ─ invatoaga.
„Mis tähendab invatoaga?ˮ ehmus Meelika. Selgus, et kõik on tavapärane, ainult uksed on laiemad ja tualetis on WC-pott tugiraamiga. Kergendusest puhkenud naeruga marssis Meelika nagu kelgunööri otsas Joonasele järele.
„Kaunitar, sa teadsid juba hommikul, et täna läheb peoks ja asi saab teoks..ˮ
„Misasja?ˮ oli Meelika jahmunud. „Ma olen su klient. Ära aja tööd ja oma eraelu segamini!ˮ
„Kullake, räägi mida tahad, aga sa tead väga hästi, et täna laseme end lõdvaks.ˮ
„Jää vait! Ma olen enne ka hotellides ööbinud. Ma ei ütle, et olen nunn, aga tean, mis millega kokku käib. Minu maja ehitus nüüd küll läbi sinu voodi käima ei hakka. Sa oled ikka väga heal arvamusel endast. Aina ebameeldivamaks sa iga sekundiga muutud. Miks sa nii käitud?ˮ
„Toome poest midagi närimiseks ka või? Õhtu alles noor, tahaks midagi. Lõhet või …ˮ lõikas jälle Joonas Meelika jutu läbi. Meelika järgnes alistunult.
Kui hull see töökaaslase mehe sõber ikka olla saab, ju paneb teda lihtsalt proovile.
„Mida võtame, konjakit jood?ˮ küsis Joonas.
Meelika avas suu, et joogist keelduda ja meenutada teisele, et mindi lõhet ostma, ent Joonas jõudis ette:
„Ma arvan, et võtame tänaseks puhuks midagi kanget ja puhast. Sul kergem, mul kergem.ˮ
„Tead, lõpeta juba see seksijutt…ˮ
„Kes seksist räägib? Mina räägin pohmakast!ˮ
„Väga vaimukas!ˮ kõverdas Meelika huuli, aga kuhu tal ikka minna oli.
Hirmuäratavalt suurte poekottidega läksid nad hotelli tagasi. Administraator võttis lugemisprillid ninalt ja, saates neid pika elunäinud pilguga, hüüdis järele:
„Meil on toitlustamine ka hinna sees, ja saun ja bassein ja massaaž, hommikul kell kaheksa olge palun söögisaalis!ˮ
Joonas lõi vaheukse tagantkätt jalaga kinni.
– 5 -
Meelika oli õppinud leppima paljude asjadega, ent üks, mis tal alati harja punaseks ajas, oli ebaviisakus. Joonase käitumist võis pidada lausa jämedaks. Administraatori ees oli Meelikal piinlik. Tegi ju tema oma tööd püüdlikult, kuigi oleks võinud edasi raamatut lugeda.
Hotellituba oli avar. Kahe voodi vahel olid öökapid, vastasseinas laud kandiku, veeklaaside ning telefoniaparaadiga. Meelika lihtsalt istus ja vaatas, kuidas mees nagu mängeldes kattis neile laua ja silma hakkas veel see, et enne joogi välja valamist pesi ja kuivatas ta klaasid üle.
„Arvan, et selleks on siin tugiraamid, kui ma ei jaksa peale selle kraami ära söömist õieti liikuda enam,ˮ eputas Meelika, et vähegi seltskondlikkust välja näidata.
„Kaunitar, selle kõhu ikka enne teeme sulle ette!ˮ
„Ma rääkisin, et lähen paksuks.ˮ
„Ära edvista, sul on missimõõdud ja sa tead seda väga hästi, mitte nagu mõnel teisel naisel – kõik kolm mõõtu üheksakümmend.ˮ
Meelika jäi lihtsalt vait. Joonas ulatas konjakiklaasi:
„Võtan selle terviseks, et alustatud teekond edukalt lõpuni jõuaks!ˮ ütles Joonas.
„Kas hakkad testamenti tegema, et otsi kokku võtad?ˮ mängis Meelika taipamatut.
„Tead tüdruk, selle toostiga ma seda küll ei mõelnud. Ma ei mõelnud isegi sinu rajalt maha võtmist, see paratamatu asi ei vaja isegi toosti mitte. Sinu kodu ehitamist pidasin silmas. Esimene samm on tehtud, nüüd paneme seitsmepenikoormasaapad jalga ja astume joonelt soolaleivapeoni välja.ˮ
„Miks sa arvad, et soolaleivapidu tuleb? Äkki teen hoopis suhkrusaiapeo?ˮ
„Jah, sa teed lausa meepotipeo. Ise oled keskel ja naudid, kuidas mehed su ümber sumisevad ─ see sulle meeldiks.ˮ
Joonas takseeris Meelikat vidukil silmadega. Meelika tõmbas automaatselt põlved koomale.
„Mis sa neist põlvedest pingutad? Tead ju küll, kuidas laste nukud käituvad, kui nad pikali pannakse.ˮ
„Need on blondide anekdoodid. Minu puhul see ei kehti.ˮ
„Mis on su juuste loomulik toon?ˮ küsis mees küsimuse, mis on Meelikat terve elu ärritanud.
„Seesama tume ongi. Juba väikese lapsena oli mul eestlase kohta ebaloomulikult tume pea.ˮ
„Kas sa oled kogu aeg Tallinnas elanud?ˮ läks Joonas joonaselikult teemaga mujale. „Ma nagu oleksin sind kusagil kohanud. Trukkinud pole, aga näinud kindlasti.ˮ
„Ole vait oma trukkimisega! Sugumürsk oled või?ˮ
„Ei ole, aga mul on tulnud elus palju naisi tundma õppida. Kui olin noor, siis meeldisid vanemad naised, nooremad ei andnud kätte. Ma ei olnud eriti pikkade killast. Vanemaks saades läksid pruudid nooremaks.ˮ
„Naine on sul noor või?ˮ
„Ei ole, aga tal on praegu teine noorus, lõpetab Tartus ülikooli.ˮ
„On sul ilus naine?ˮ
„On küll. Me oleme head sõbrad.ˮ
„Mismoodi, sõbrad?ˮ
„Voodit me ei jaga, naine ütleb, et sobime sõpradena paremini.ˮ
„Imelik …ˮ
„Kas sa siis oled kogu aeg pealinna plika olnud? Mulle tundub, et olen sind Kesk-Eestis näinud,ˮ ei raugenud Joonase huvi.
„Olen tõesti Kesk-Eestist. Tulin Tallinnasse tehnikumi. Maal oli ka hea, aga mulle jäi seal elu igavaks. Järgnev päev ei erinenud eelmisest millegi poolest ja see tekitas konnatiigi tunde. Igal juhul kippusin ma kirevamasse keskkonda elama ja selle nimel valisin kooli pealinnast.ˮ
„Midagi sellist ma arvasingi,ˮ noogutas Joonas mõistvalt.
„Räägi parem endast. Sina vist pole koolis käinudki. Lapsena ehitasid onne ja nüüd majamoodi asju.ˮ
Meelika tundis, et konjak hakkab mõjuma ja läks oma voodini ning kuulas meest distantsilt. Joonas ei teinud tema pilkest väljagi:
„Mis seal rääkida, Valgas oli meil oma maja. Kasvasin teadmisega, et uppuja päästmine on uppuja enda asi. Nagu mainisin, olin väikest kasvu, aga ei jäänud alla ka suurematele. Korvpalli ma ei mänginud, aga käisin maadluses.ˮ
Meelika jälgis vidukil silmadega meest. Täpselt samamoodi, nagu see oli teda varem vaadanud. Kõigepealt analüüsis ta Joonase pead. Peakuju oli ilus, selline suuremat sorti, hästi tihedad juuksed andsid talle kantpea, kuid mitte päti välimuse. Juuksuris kulus tal ilmselt palju raha, sest ta karvkate andnuks heale saapaharjale silmad ette. Et ilusam oleks, helendas meelekohtadel veidi hõbedatki. Kael oli Joonasel jäme, nina veidi lömmis, ilmselt oli see rusikat tunda saanud. Pole ka ime, sest mehe suuvärk oli tõesti väljakutsuv.
„Mis sa kaunitar nüüd jõllitad, kärbes on nina peale kükitanud või?ˮ kuristas Joonas naerda ja jätkas:
„Tead, isegi jaanalind ei suuda nii palju mustust teha kui naised. Mul oli hiljuti üks noor pruut, tirisin ta narkopesast välja, ei olnud tal korralikke riideidki seljas, ulualusest rääkimata. Oli joodikust ema eest linna põgenenud. Vaatamata meie suurele vanusevahele ei häbenenud ta kunagi kohvi juues või tänaval käies mul kaelast kinni hoida, näitas meid kui Hollywoodi kuuma paari. Maitse