selline täpsus igasuguse piiri, kuid Elodiele meeldis just selline tee, mis on tõmmanud täpipealt kolm ja pool minutit.
Oodates, kuni liivaterakesed läbi klaastoru pudenevad, läksid Elodie mõtted taas Pippa sõnumile. Ta nägi seda telefonis, kui põikas korraks üle tänava, et lõunaks võileib osta: kutse moešõule, Elodie silmis sama vähe ahvatlev nagu järjekord arstikabineti ukse taga. Õnneks olid tal juba teised plaanid – käia ära isa juures Hampsteadis ja tuua ära videod, mille isa oli tema jaoks kõrvale pannud – ja see säästis teda vajadusest hakata keeldumiseks põhjust välja mõtlema.
Pippale polnud kerge ära öelda. Ta oli Elodie parim sõber ning seda juba Pineoaksi algkooli kolmandast klassist saadik. Mõttes tänas Elodie päris tihti preili Perryt, et õpetaja need kaks kõrvuti istuma paigutas: isa poolt kuidagi pähe munsterdatud kõverike patside ja vale vormiriietusega uue tüdruku Elodie ning avala naeratuse ja põselohukestega Pippa, kelle käed ei püsinud eales paigal, kui ta parajasti midagi rääkis.
Sestsaadik olid nad lahutamatud. Algkoolis, keskkoolis ja isegi veel pärast seda, kui Elodie läks Oxfordi ja Pippa Central Saint Martinsisse. Nüüd nägid nad teineteist harvemini, aga eks seda ju oligi arvata; kunstimaailm oli askeldusterohke ja seltskondlik paik ning Pippalt voolas Elodie telefoni pideva jõena kutseid, sedamööda kuis ta ühelt galerii või installatsiooni avaürituselt teisele kulges.
Arhiivimaailm oli seevastu kõigutamatult mittesagiv.
Tähendab, mittesagiv oli see sädeleva meelelaadiga Pippa silmis. Elodie tööpäevad olid pikad ja teiste inimestega tuli päris sageli tegeleda, ainult et need polnud sellised inimesed, kes elaksid või hingaksid. Firma Stratton ja Cadwell oli saanud alguse siis, kui maailm alles hakkas tasapisi kokku tõmbuma ja telefoni leiutamine polnud kirjavahetuse usaldusväärsust veel kahandanud. Seega astus Elodie iga päev suhtlusse ammusurnud inimeste pruunilaiguliste ja tolmuste asjadega, rääkisid erakirjad siis suareest Idaekspressis või Loodeväila otsinguile asunud Victoria ajastu seiklejate ootamatust kohtumisest.
Selline ajastuteülene suhtlemine tegi Elodie väga õnnelikuks. Tõsi, sõpru polnud tal kuigi palju, vähemalt mitte neid, kes oleksid lihast ja verest, ent see teda ei heidutanud. Nii väsitav oli kogu see naeratamine ja jutustamine, oletamine, mis ilm tulla võiks, ja igalt koosviibimiselt, olgu seltskond kui väike tahes, lahkus ta õõnsa tundega, otsekui oleks sinna kogemata maha unustanud enda elutähtsad kihid, mida ei saa enam elu seeski tagasi.
Elodie eemaldas teekotikese, pigistas kraanikaussi kuivaks ja lisas kruusi poolesekundilise piimasortsu.
Teekruusi viis ta oma kirjutuslauale, kus parajasti alustasid tasahiljukesi oma igapäevast teekonda pärastlõunapäikese valgusprismad; ning sedaaegu, kui teeaurukrussid meelalt ülespoole keerlesid ja peopesad soojenesid, võttis Elodie mõttes läbi kõik tänased tööülesanded. Registrist James Stratton juuniori aruandele 1893. aasta reisist Aafrika läänerannikule oli pool juba valmis; Stratton, Cadwell & Co. järgmisse kuukirja oli tarvis artikkel kirjutada; ja härra Pendleton oli toonud ülelugemiseks näitusekataloogi, millele oli vaja korrektuur teha, enne kui see trükki läheb.
Ent Elodie oli terve päev otsa sõnade ja sõnajärje üle otsuseid langetanud ning aju oli juba lühises. Pilk langes vahaja pinnaga pappkastile kirjutuslaua all põrandal. See kast seisis seal alates esmaspäeva pärastlõunast, kui ülakorruse kontoriruumide veeavarii tõttu oli tulnud silmapilk evakueerida vana riidehoiuruum, madala laega arhitektuuriapsakas, kuhu Elodie polnud selles majas töötatud kümne aasta jooksul enda mäletamist mööda kordagi sisse astunud. Kast oli välja ilmunud kõrge antiikkummuti põhjast tolmuste brokaateesriiete kuhila alt, kaanel käsitsi kirjutatud silt „Pööningu kirjutuslauasahtli sisu, 1966 – kirja panemata”.
Arhiivimaterjalide avastamine kasutamata riidehoiust, saati siis veel asjaolu, et ilmselgelt oli nende kohaletoimetamisest möödas aastakümneid, tegi rahutuks, ja härra Pendleton reageeris ootuspärase plahvatuslikkusega. Ta oli paras tähenärija, nii et pärastpoole arvasid Elodie ja Margot ühel meelel, et küll on õnn, et inimene, kes iganes pidi tol 1966. aastal saadetise vastuvõtmise eest hea seisma, ei tööta enam ammu tema alluvuses.
Hullemat ajastust olnuks raske leida: hiljuti oli firmasse läkitatud juhtimisnõustaja, et „ülemääraseid kulusid kärpida”, ja sellest hetkest saadik kihutas härra Pendleton ringi nagu peata kana. Halb oli juba seegi, et tungiti tema füüsilisse keskkonda, kuid selline solvang, et küsimärgi alla pannakse tema pädevus, ületas igasuguse piiri. „Sama, kui inimene tuleks teilt käekella laenama, et teile õiget aega öelda,” oli ta nõustaja ja töötajate hommikuse koosoleku järel jäiselt poetanud.
Kasti ülimalt kohatu väljailmumine tõukas ta suisa ajurabanduse äärele, seega astus Elodie – kellele meeldisid ühtviisi vähe nii ebakõlad kui ka korralagedus – vahele, kinnitas, et ajab asja korda, upitas kasti kibekähku sülle ja toimetas silma alt ära.
Sestsaadik oli ta kasti hoolega varjul hoidnud, et mitte järjekordset raevupurset valla päästa, ent nüüd, vaikses tööruumis üksi, laskus ta vaibale põlvili ja sikutas kasti peidukohast välja …
Äkki ilmunud nõelatorkesuurused valgustäpid olid tõeline vapustus, ja ranits, sügavale kasti surutud nagu ta oli, hingas välja. Selja taga oli pikk teekond, arusaadav, et ranits oli tülpinud. Servad õhukeseks kulunud, pandlad tuhmunud ja kahetsusväärselt kopitanud lehk soppidesse sööbinud. Tolmust aga moodustus kunagi nii peenele nahkpinnale püsiv ja pooleldi läbipaistev paatina, nii et praeguseks oli ranitsast saanud sedasorti märss, mille edasist saatust vaetakse väljasirutatud käes hoides ja mõtlikult pead kallutades. Liiga vana, et kasutust leida, ent samas õhkus ranitsast ajaloolist väärikust, mis ei lubanud teda mingil juhul minema visata.
Oli aeg, kui seda ranitsat armastati, kui imetleti tema elegantsi – mis veelgi olulisem, tema funktsiooni. Teatud ajal ja teatud inimesele oli see ranits olnud hädavajalik, kunagi hinnati selliseid atribuute kõrgelt. Hiljem aga oli läinud sedasi, et ranits peideti silma alt ära ja temast ei tehtud enam väljagi, võeti ehk vahepeal välja ja põlati taas ära, läks kaotsi, leiti üles ja unustati.
Nüüd aga kergitati üksteise järel kõiki asju, mis olid aastakümneid ranitsa turjal lasunud, ja viimaks ilmus selles tööruumis kesk tasaseid torustikukõlksatusi ja elektrisuminat välja ka ranits. Taustaks hajusavõitu kollane valgus, paberilõhn ja valged sõrmkindad.
Sõrmkinnaste teises otsas oli naine: noor, hirvelikult saledate jäsemete ja hapra kaelaga, mis toetas nägu, mida raamisid lühikesed mustad juuksed. Naine hoidis ranitsat endast eemal, kuid mitte jälestusest.
Tema puudutus oli õrn. Suu tõmbus huvist prunti ja kergelt vidukil hallid silmad läksid pärani, kui naine käsitsi tehtud õmblusi, peent India puuvillniiti ja täpselt ühesuurusi pisteid lähemalt uuris.
Naise pöial silitas nimetähti esiklapil, luitunud ja kurbi, ja ranitsat läbis heameelejudin. Mingil kombel vihjas selle noore naise tähelepanu võimalusele, et too ootamatult pikaks osutunud teekond võiks peagi lõppeda.
Tee mind lahti, sundis ranits. Vaata sisse.
Ükskord ammu oli ranits olnud tuliuus ja särav. Härra Simmsi töö, tehtud tellimise peale Bond Streetil kuningliku volikirjaga manufaktuuris W. Simms & Poeg. Ülimalt pompoossed kullatud nimetähed olid käsitsi valmistatud ja kinni kuumutatud; viimane kui hõbedane neet ja pannal valiti omal ajal välja, vaadati üle ja hõõruti läikima; kvaliteetsest nahast kotitükid olid hoolega juurde lõigatud ja kokku õmmeldud, uhkusega õlitatud ja särama poleeritud. Naabermajas töötavast parfümeeriavabrikust uhkasid majasiseseid lümfiteid pidi idamaised vürtsid – nelk ja sandlipuu ja safran –, vääristades ranitsat kaugete maade hõnguga.
Tee mind lahti …
Valgete kinnastega naine avas tuhmi hõbepandla ja ranits hoidis hinge kinni.
Tee mind lahti, tee mind lahti, tee mind lahti …
Naine lükkas nahkse rihma eemale, ja esimest korda üle rohkem kui saja aasta jõudis ranitsa pimedatesse soppidesse valgus.
Ühtlasi tabas teda lausa rünnakuna terve tulv mälestusi