Ikka kena, kui sind märgatakse.
Ta eemaldab kõrvatropid, mis tal magades kõrvas on, ja suundub vannituppa.
Foto kahest tüdrukukesest on endale pisikese kraanikausi kohal riiulil uue kodu leidnud, ja kui habe saab aetud, peab ta natuke vahet ja võtab pildi kätte. Selle ilme eest, mis tal fotot vaadates näole sugeneb, tuleks talle kõik viimseni andeks anda.
Eile õhtul kuulsin teda jälle tolle Sarah’ga rääkimas. Enam polnud mees nii kannatlik nagu varem, ütles: „See oli kaua aega tagasi, sellest ajast saadik on palju vett merre voolanud,” ja tasandas siis hääle aeglaseks ja rahulikuks, nii et see oli miskipärast isegi hullem kui karjumine: „Sar, aga tüdrukud ei teagi, kes ma olen.”
Nähtavasti läks tal korda seda Sarah’t milleski veenda, sest nad leppisid kokku, et lähevad neljapäeval õhtust sööma.
Pärast seda telefonikõnet paistis ta häiritud, justkui poleks osanud sellist võitu oodata. Läks ühe õllepudeliga välja ja istus puidust piknikulaua äärde, mille kunstiajaloolaste ühing sinna Hafodstedi oja äärsele rohtukasvanud raiesmikule metsõunapuu kõrvale üles oli seadnud.
Laupäeviti on kogu see plats täis külastajaid, kes püüavad hoolega tasakaalus hoida kandikuid, millel on tee ja lusikakoogid ja võileivad, ostetud kohvikust, mis tegutseb nüüd vanas küünis, kus koolitüdrukud varem kontserte andsid. Nädala sees aga on vaikne ja seetõttu paistab ta praegu õige üksildane kuju, õlad ühtaegu pingul ja kühmus, kui ta seal õlut rüüpab ja kaugusse terashalli jõe poole vaatab.
Ta meenutas mulle Leonardit ühel suvel päris kaua aega tagasi, kui Lucy oli sealmaal, et tahtis maja haldamise ajalooühingule üle anda. Leonardil oli kombeks istuda just samas kohas, müts ühele silmale veetud ja alaline sigaret huule küljes. Kohvri asemel oli tal reisikott, korralikult pakitud, kaasas kõik, mida tal enda arvates vaja võis minna. Leonard oli olnud sõdur, mis seletas paljutki.
Minu noormees siirdub nüüd kööki, et hommikuse teetassi tarvis vesi keema panna. Ta liigub liiga rutakalt, komistab ühele pikale pingile ja kirub endamisi, aga mitte eriti kurjalt, rüüpab siis lurinal paar suurt sõõmu ning unustab ülejäänu aknalauale kruusi sisse seisma ja jahtuma, kuni ta duši all käib.
Ma tahan teada, miks ta siin on, mida ta selle labidaga teeb ja kas fotodel on tema ülesandega mingi seos. Kui ta uuesti välja läheb, labidas ja pruun fotoaparaadikott kaasas, siis olen ootel. Aga ma pole viimasel ajal enam nii kannatlik, ei lepi üksnes jälgimisega.
Kusagil on midagi muutunud. Ma tunnen seda, nii nagu ma varemalt olin võimeline ennustama, millal ilm muutub. Tunnen seda otsekui õhurõhu muutumist.
Tunnen, et olen ühenduses.
Just nagu oleks keegi või miski kusagil lülitile vajutanud, ja ehkki ma ei tea, mis tulemas on, jõuab see omasoodu kätte.
KAHEKSAS PEATÜKK
Suvi 2017
Ema loor peas, istus Elodie oma korteri aknalaual ja vaatas, kuidas jõgi tasakesi mere poole voogab. Oli üks neid harvu täiuslikult ilusaid pärastlõunaid, kui õhus heljub puhta puuvillkanga ja niidetud muru lõhna ja laisklevas valguses vilgub tuhat lapsepõlvemälestust. Ent Elodie ei mõelnud praegu lapsepõlvest.
Pippat polnud High Streetil veel näha. Tema telefonikõnest oli juba tund aega möödas ja sestsaadik ei leidnud Elodie enam kusagil asu. Sõbratar oli keeldunud telefonis lähemalt rääkimast, ütles vaid niipalju, et asi on tähtis ja et tal on Elodiele midagi üle anda. Pippa toon oli tungiv ja ta oli peaaegu hingetu, ja see oli enam-vähem sama ebaharilik nagu ettepanek laupäeva õhtul Barnesi tulla.
Teisalt aga näis, et sel nädalavahetusel pole ükski asi normaalne. Mitte miski polnud enam normaalne, sestsaadik kui Elodie tööl selle arhiivikasti oli leidnud ning joonistusplokk ja foto lagedale ilmusid.
Valge kleidiga naine. Hommikul eitas Tip järjekindlalt, et ta sellest naisest midagi teab, ja sulgus endasse, kui Elodie edasi uuris. Tip ajas Elodie esimesel võimalusel ateljeest välja, pomisedes, et jääb poe avamisega hilja peale ja et jajah, muidugi tuleb ta pulma.
Ent Tipi reaktsiooni ei saanud kaheti mõista. Ta tundis fotol oleva naise ära. Ja ülioluliselt, ehkki Elodie polnud kindel, kuidas, sidus see äratundmine need kaks eset omavahel kokku, sest teadis Tip ju ka visandil kujutatud maja. Kogu nende pere oli seal elanud, kui Tip oli alles poisike.
Pärast ateljeest väljakihutamist oli Elodie otsejoones Strandile tagasi läinud ja töökohast läbi astunud. Vajutas nädalavahetuse koodi nuppudele ja läks uksest sisse. Keldris oli pime ja veel külmem kui tavaliselt, aga Elodie ei jäänud kauaks. Võttis oma laua alt kastist selle raamitud foto ja arhiivist joonistusploki ning lahkus. Sedapuhku ei tundnud ta end üldse süüdi. Mingil moel, mida ta ei osanud veel seletada, kuulusid foto ja joonistusplokk temaga kokku. Ju oli talle siis määratud need leida.
Nüüd võttis ta foto pihku ja naine vaatas talle silma sisse, trotslik pilk, peaaegu et väljakutse. Otsi mind üles, näis see käskivat. Tee kindlaks, kes ma olen. Elodie pööritas raami pihus, vedas sõrmeotsaga piki hõbedase pinna ämblikuvõrguna peeni kriime. Neid oli mõlemal pool, üsna sarnased, just nagu sihilikult kas nööpnõela või muu sama terava esemega sisse kraabitud.
Elodie seadis raami enda ette aknalauale püsti, nii nagu kujutles James Strattonit kord teinud olevat.
Stratton, Radcliffe, naine valges … kõik olid omavahel seotud, aga kuidas?
Elodie ema, Tipi lapsepõlveaegne evakuatsioon, sõber, kes jutustas talle sellest majast Thamesi ääres …
Elodie pilk uitas aknast välja jõekäärule. Ajusopis tuikas ebamäärane teadmine, et sama oli ta teinud mitmeid kordi varemgi. Vaikides ja kindlalt kandis jõgi kõiki soove ja lootusi, vanu saapaid, nuge-kahvleid ja mälestusi. Äkitselt tuligi üks: meenus soe suvepäev, kui ta oli alles väike tüdruk, tuuleke nahka paitamas, ema ja isa ja piknik jõekaldal …
Ta puudutas sõrmeotstega loori vandlikarva lainelist serva, see tundus katsudes nii sile. Võimalik, et ema tegi kolmekümne aasta eest täpselt samuti. Võib-olla siis, kui ta seisis väljas kiriku ukse taga ja valmistus Elodie isa juurde kõndima. Mis laul siis kõlas, kui Lauren Adler pidulikult vahekäiku mööda astus? Elodie ei teadnud, polnud pähe tulnud isalt küsida.
Terve pärastlõuna oli ta vaadanud videoid, pidades korraks vahet vaid Pippa helistamise ajal, ja nüüd ujusid mõtted tšellomeloodiate taktis. „Kukub välja sedasi, nagu oleks emagi kohal,” oli Penelope öelnud.
„Paremuselt teine võimalus, kui ema ise ei saa kohal olla.” Aga ei olnud, üldse ei olnud. Elodie nägi seda alles praegu.
Kui ema elaks, oleks ta praegu juba ligemale kuuekümneaastane naine. Enam poleks ta noor ja kastevärske, tütarlapseliku naeratuse ja naeruga. Juuksed hakkasid hõbehalliks minema, nahk lõtvuma. Elu oleks jõudnud ta kehale ja hinge oma märgid jätta ning videotest hoovav ülekeevus ja emotsionaalsus oleksid taltunud. Inimesed sosistaksid teda nähes endiselt sõnu „geenius” ja „ebatavaline”, ent ei tasandaks häält, et tuua mängu suur tundevõimendaja: „tragöödia”.
Seda siis oligi Pippa silmas pidanud, kui küsis, kas Elodie nõustub pulmas Lauren Adleri videote näitamisega. Pippa polnud ei armukade ega lahkusetu. Ta mõtles vaid sõbratarile ja mõistis märksa varem kui Elodie ise, et selmet luua mulje Elodie kõrval vahekäiku mööda astuvast emast, tekitaks videomuusika tunde, otsekui astuks Lauren Adler, tšello käes, esimesena lavale, heites õige pika ja suure halli varju, mille peidus Elodie talle järgneb.
Uksetelefon sumises ja Elodie kargas püsti, et vastata.
„Halloo?” ütles ta.
„Hei, mina olen.”
Ta surus nuppu, et avada nii alumine turvauks kui ka enda korteri uks. Tuul kandis välisuksest sisse laupäevase pärastlõuna tuttavlikke tänavahääli ning õrna kala ja krõbekartulite hõngu, kui Elodie ootas Pippat, kes juba jooksiski trepist üles tema poole.
Üles jõudes oli Pippa üsna hingetu. „Issand, see trepp ajab kõhu