Liiga hea, et olla tõsi. Kristan Higgins

asi, mida ärgates tegin, oli see, et veeretasin end voodist välja ja kõõritasin läbi pohmelli naabermaja ukse poole. Kõik oli vaikne. Ei ainsatki elumärki. Süütunne tuikas ühes rütmis valutava peaga, kui meenutasin rabatud ilmet sissemurdja – või mitte-sissemurdja – näol. Pean politseijaoskonda helistama ja uurima, mis juhtus. Võib-olla peaksin hoiatama ka advokaadist isa. Õieti tegeles ta küll maksuseadustega, aga ikkagi. Margaret on kriminaalõiguse kaitseadvokaat. Tema oleks ehk parem valik.

      Põrgut küll. Soovisin, et poleks seda kutti löönud. Noh, õnnetusi juhtub. Ta ju ikkagi hiilis südaöösel ümber maja, eks? Mida ta siis ootas? Et ma ta kohvile kutsuksin? Pealegi, võib-olla ta valetas. Võib-olla oli „elan kõrvalmajas” lihtsalt tema luiskelugu. Võib-olla olin just äsja kogukonnale teene teinud. Kuid inimestele kepiga virutamine oli minu jaoks siiski uus asi. Lootsin, et ta ei saanud liiga kõvasti viga. Ega ole vihane.

      Nähes kleiti, mida ma eelmise õhtu sekelduste tõttu rippuma polnud pannud, meenus mulle Kitty pulm. Andrew ja Natalie koos. Wyatt, mu kujuteldav poiss-sõber. Muigasin. Järjekordne väljamõeldud poiss-sõber. Ma tegin seda jälle.

      Võib-olla jäi teile mulje, et Natalie oli… noh, mitte just hellitatud, aga et teda kaitsti. Teil on õigus. Ta oli üleüldiselt jumaldatud nii meie vanemate kui ka Margsi silmis, kes oma armastust kergesti ei jaganud, ning, jah, isegi Mémé silmis. Kuid eriti jumaldasin teda mina. Tegelikult oli mu esimene selge mälestus siin elus Nataliest. Oli mu neljas sünnipäev ja Mémé suitsetas köögis sigaretti, teeseldes, et hoiab meil silma peal sel ajal, kui kook ahjus küpseb, ning vanilje soe aroom segunes meeldivalt tema Kool Lightsiga.

      Mu lapsepõlve köök paistis tohutu suurena ning oli täis imelisi, ootamatuid aardeid, kuid mu lemmikpaigaks oli sahver; pikk ja pime ruum maast laeni ulatuvate riiulitega. Sageli läksin sinna sisse, panin enda järel ukse kinni ning sõin meeldivas vaikuses kotist šokolaadikrõpse. See oli nagu omaette väike maja, täis soodaveepudeleid ja koeratoitu. Meie kokkerspanjel Marny tuli koos minuga sisse ja liputas oma väikest sabajuppi, kui söötsin talle krõpsuseid, pistes ka ise vahel mõne suhu. Mõnikord tegi ema ukse lahti ja kiljatas ehmatusest, kui leidis mind koos koeraga mikseri kõrvalt kükitamast. Seal oli alati nii turvaline tunne.

      Igatahes minu neljandal sünnipäeval Mémé suitsetas ja mina redutasin Marnyga Cheeriose karpi jagades sahvris, kui kuulsin, et tagauks avanes. Ema ja isa tulid sisse. Käis äge sebimine… Ema oli mõne päeva ära olnud ja siis kuulsin, et ta hüüab mu nime.

      „Gracie, kus sa oled! Palju õnne sünnipäevaks, kullake! Meil on siin keegi, kes tahab sinuga kohtuda!”

      „Kus see sünnipäevalaps siis on?” kõmistas isa. „Kas ta oma kingitusi ei tahagi?”

      Korraga jõudis mu teadvusse, kui väga olin ema järele igatsenud, ning tormasin sahvrist välja, mööda Mémé kõhnadest veenimügarikega jalgadest ema poole, kes istus köögilaua ääres, mantel ikka veel seljas. Ta hoidis süles pehmesse roosasse tekki mähitud imikut.

      „Mu sünnipäevakink!” kiljusin rõõmsalt.

      Viimaks selgitasid täiskasvanud, et lapsuke pole mitte ainult mulle, vaid ka Margaretile ja kõigile teistele. Minu kingituseks oli tegelikult mänguloom, koer. (Perekonnapärimuse järgi panin samal päeval hiljem mängukoera lapse hälli, rõõmustades vanemaid oma heldusega.) Kuid ma ei saanud kunagi üle tundest, et Natalie Rose on minu oma kindlasti palju rohkem kui Margareti oma. Margaret, kes oli tollal seitsmene ja kohutavalt peen, kasutas seda muidugi ära, et oma õekohustustest pääseda. „Grace, su laps vajab sind,” hõikas ta, kui ema palus abi, et Nataliele lusikaga jogurtit suhu panna või mähet vahetada. Mul polnud selle vastu midagi. Mulle meeldis olla eriline õde, suur õde pärast kõiki neid aastaid, mil Margaret mind käsutas või minust välja ei teinud. Mu sünnipäev kujunes minu sündimise päevast pigem nagu minu ja Natalie asjaks, meie suhte alguseks. Nüüd oli mu sünnipäev veelgi tähtsam. See oli päev, mil sain Natalie.

      Natalie valmistas pidevalt rõõmu. Ta oli hämmastav lapsuke ning muutus kasvades üha ilusamaks. Ta juuksed olid siidised ja blondid, silmad jahmatavalt taevasinised, põsed pehmed nagu tulbi kroonlehed ning ripsmed nii pikad, et puudutasid siidiseid kulme. Tema esimeseks sõnaks oli „Gissy”, mis meie kõigi teada oli katse öelda minu nime.