oli temast kõige selle käigus saanud ka kurjategija, sest kas Tiberius sundis teda või ei – ja pagan võtaks, muidugi ta sundis –, oli tema olnud üks neist, kes lõi selle DNA koodi, mida mees pidas oma viimase aja parimaks müügiartikliks. Nüüd pidi naine vastutama selle eest, et too ei saaks seda väljatöötatud ohtlikku viirust mitte kellelegi müüa ega kellegi peal kasutada.
Juhtinud paadi pimedusse, kus jälitajate hääled jäid kaugele tema taha, tärkas ta rinnus õrn lootuskiir, tuues pisarad kurku. Ta hakkas uskuma seda, mida ta enne tegelikult uskunud ei olnud, ükskõik, mida ta endale sisendanud oli – et tal ongi tegelikult võimalik sellest segadusest välja pääseda ning et tema ja Celeste’iga saab kõik korda.
Siis plärtsatas miski valjult tema taga, kuuldus sisinat ja helikopteri tiivikumüra tugevnemist. Ta pöördus ja tardus hirmust. Kopter oli täpselt tema taga ja siis märkas ta vees tumedat varju, mis kiiluvee vahutades tema suunas liikus. Torpeedo.
Tiberius oli nähtavasti otsustanud, et ta on pigem kohustus.
Ei, mõtles Sydney. See on võimatu. Siis suunati kopteri otsingutuled paadile ja seda ümbritsevale veele, valgustades tema poole kihutavat surmavat raketti ja tõestades, et see pole sugugi võimatu. Ta sureb, kui ta ennast liigutama ei hakka ja liigutada tuli otsekohe.
Karjatades viskus Sydney merre. Šokk, mille soolane jääkülm vesi temas tekitas, surus kopsud õhust tühjaks, aga tal ei olnud lisahingetõmbeks aega. Pikemalt mõtlemata ta sukeldus ning ujus paadist kaugemale ja sügavamale, liigutades käsi ja jalgu nii kiiresti kui vähegi suutis.
Hetke pärast muutus kogu maailm oranžiks ja kõmisev lööklaine lajatas vastu ta keha, veeretades teda siia-sinna, kolkides ta hingetuks, muutes ta oimetuks ja pannes kõrvad pilli lööma.
Ta lebas liikumatult, kaotanud täiesti suunatunnetuse, kuuldes ainsa helina peas ja kontides oma südametukseid.
Talle tundus ähmaselt, et ta tõuseb pinnale ja miski temas ütles, et see on halb. Aga ta ei olnud võimeline ei käsi ega jalgu oma käsule allutama. Ta suutis vaid triivida, tundes, et ta vajab õhku ja et vesi tema ümber muutub soojemaks või muutus tema ise külmemaks, ta ei saanud enam aru.
See ei ole hea, mõtles ta, aga ta ei jõudnud sellest mõttest kaugemale.
Äkki lõikas paadimootori vali mürin läbi tema vapustuse ja ta tuli jõnksatades teadvusele. Tiberiuse valvurid olid kohale jõudnud! Paanika lahvatas temast läbi, ajades šokist saadud letargia minema ning ta rabeles metsikult selles suunas, kus tema arvates võis veepind olla. Sekundite pärast murdis ta pinnale ja tõmbas kopsud hingeldades õhku täis. Ja siis ta ujus, vehkides käte ja jalgadega kõigest jõust, et mootorimürinast kaugemale ujuda, süda kõrvus tagumas ja kannustajaks paanika.
Ta kuulis enda taga plärtsatust, kui vähemalt üks valvuritest vette hüppas, et teda kätte saada.
„Ei!” Sydney ujus veel kiiremini, adrenaliin sundis teda tagant, samal ajal kui ta lihased hirmust ja väsimusest ning teda ümbritseva vee tuimestavast külmusest värisesid.
Sydney pea tuikas ja ta tundis teravat valu oma silma kohal, kuhu arvatavasti mõni vette paiskunud paadirusudest teda haavanud oli. Ujudes põrkas ta kõikjal hulpivate paaditükkide vastu ja õhk tema ümber lõhnas bensiini ja suitsu järele. Ta oleks tahtnud köhida, aga ei võinud ühtki hingetõmmet raisata, sest ta ujus kõigest väest. Ta pidi põgenema saama, ta pidi…
Kellegi käsi haaras ta pahkluust, hoidis sellest kõvasti kinni ja tõmbas teda allapoole.
Sydneyt haaras paanika, ta karjus, siis neelas vett ja hakkas tugevasti läkastama. Ta peksles kõigest jõust, võideldes vaevaga pinnale rabeledes oma vangistaja vastu ja ahmis õhku, püüdes vabaneda veest kopsudes ja õhku saada. Maailm ta ümber hakkas tiirlema ja seejärel tõmbus see Sydney ümber kokku, kui tema vangistaja haaras jala asemel ta kõrist, klammerdus ühe käega ümber ta rindkere ja hakkas vaba käega tugevaid tõmbeid tehes ja jõuliselt jalgadega tõugates ujuma.
„Lase mind lahti!” Sydney püüdis võidelda, ajades mehe rütmi sassi ja tõmmates neid mõlemaid sügavamale, aga mees ei võidelnud vastu. Ta lihtsalt ootas, kuni nad jälle pinnale tõusid, siis haaras uuesti naise kõrist ja pigistas nii kaua, kuni naise maailm muutus halliks ja tiirles nööpnõelapea suuruseks.
Pooleldi teadvusetuna ja vaevalt hingates lebas ta lõdvana mehe vastas ka pärast seda, kui mees oli oma haaret lõdvendanud. Kaotus vasardas naise teadvuses kõrvuti kindla teadmisega, mida Tiberius temaga nüüd ette võtab.
Tiberius mitte lihtsalt ei tapa teda. Ta sunnib naist teda aitama, et müüa kohutavat võimalust kohutavatele inimestele. Ja siis tapab ta nad mõlemad, nii tema kui Celeste’i väga aeglaselt. Seda oli ta lubanud teha, kui naine teda petab ning tal ei olnud mingit põhjust mehe sõnades kahelda. Ta sureb ja sureb hirmsasse surma.
Selle mõistmine sundis teda tegema viimast meeleheitlikku katset põgeneda. Teades, et talle on jäänud vaid üksainus võimalus, ootas ta, kuni ta vangistaja jõudis kõrge valge paadi libeda küljeni ja hüüdis teistele, et nad allapoole kummarduksid ja naise vastu võtaksid. Samal hetkel, kui mees ta teistele üle andis, leidis naine endas viimase energiaraasu ja ründas, rabeledes ja kriimustades kahte meest, kes temast kinni hoidsid. Need hüüdsid talle midagi, aga ta oli sõnade mõistmiseks liiga endast väljas.
Sydney karjus ja karjus, kuni ta hääl oli kähe ning siis, kui nad teda rahustasid, haarates tema kätest ja jalgadest ning hoolimata metsikust rabelemisest temast kõvasti kinni hoidsid, vaibus ta hääl nuuksatusteks. Kui ta keha viimaks lõdvestus, vinnasid nad ta üles ja üle paadiääre ning asetasid ta vihmast libedale paaditekile.
Mõne hetke pärast maandus tema kõrval tekil ka mees, kes talle järele oli hüpanud, veest tilkudes ja tugevalt hingeldades.
Sydney keeras end kaitsvalt kerra, oodates, et karmid käed tulevad ta käsi kinni siduma, et ta minema ei pääseks, kuni nad ta tagasi saarele tema eluruumidesse või – mis palju hullem – otse Tiberiuse juurde veavad.
Aga nööri asemel heideti talle hoopis raske villane tekk, mis peatas lõikavalt külma õhu torkimise märjal nahal.
Ta nuuksatas ja haaras tekist, tõmmates selle endale üle pea. Paari minuti pärast, kui teki soojus hakkas mõjuma ja mehed polnud ikka veel midagi ette võtnud, piilus ta välja, kiskudes tekki endale ümber ja püüdis vihmast libedal tekil ennast püsti ajada.
Sydney hambad plagisesid ja ta tumedad õlgadeni juuksed olid kleepunud otsmikule, kattes ta silmad. Ta lükkas juuksesalgud näolt ja kui vaateväli selgines, leidis ta end vaid meetri-paari kaugusel mehest, kes ta ookeanist välja oli tõmmanud.
Mees toetus vastu parda külge paari meetri kaugusel temast ja oli kaetud samasuguse halli jämedakoelise tekiga nagu temagi. Ta märjad juuksed olid lühikesed ja tumedad, nägu nurgeline ja korrapärane, sinised silmad hindavad. Isegi läbimärjana õhkus temast teatud otsusekindlust.
Sydney ei tundnud teda ära, aga see ei tähendanud midagi. Ta oli väheseid Tiberiuse valvureid näost näkku näinud, aga kuulnud paljude teiste samme. Mis talle aga siiski kummaline tundus, oli see, et mees vaatles teda täieliku rahuga, millesse oli segatud mõningast kahtlust. Ta tundus ootavat, et naine ise rääkima hakkab, mis ei paistnud olevat loogiline.
Siis peatusid naise silmad tekil mehe ümber, millele oli midagi mõne sentimeetri suuruste tähtedega kirjutatud: Ameerika Ühendriikide Ranna...
Kiri katkes, kui mees sikutas teki ühe poole teise alla, aga sellest piisas, et naise rinnas tärkaks meeletu lootus.
Nad ei olnud teda ikkagi kinni võtnud.
Ta oli hoopis päästetud!
Sydney ahmis õhku ja vaatas kahe teise mehe poole, kes sealsamas lähedal seisid. Need olid tursked, lokkis juustega mehed, kelle näod olid nii sarnased, nagu oleks nad vennad ning nende jakiselgadel olid rannavalve embleemid.
Kui ta vaatas uuesti mehe poole, kes oli ta päästnud, noogutas too tervituseks, aga ei naeratanud. „Ma olen eriagent