Üleannetusi täis päev. Triloogia III raamat. Kasey Michaels

pärimist. Võib-olla oleksid nad paremini vastu pidanud, kui oleks enne abiellumist rohkem rääkinud. Võib-olla...

      „Sa ei kavatsegi järele jätta, mis? Sa küsid edasi, kuni ma ütlen seda, mida sa minu meelest kuulda tahad?”

      „Umbes selline plaan mul on jah, kullake,” vastas Court ja järgnes naisele elutuppa. „Kas see toimib?”

      Jade pööras ümber ja vaatas mehele otsa. Teda ehmatas, kui lähedal Court talle seisis.

      „Ma tahtsin väiksemana arstiks saada, sobib?”

      Court vaatas naisele loetamatult ilmel otsa. „Milliseks arstiks?”

      Jade ohkas. „Mis mõttes milliseks? Lihtsalt arstiks. Olgu, olgu, ma mõtlesin lastearsti,” ütles ta vaikselt. „Kuueaastaselt sain jõuluks arstikomplekti ja harjutasin nukkude peal. Ja Jolie ning Jessica peal, kui nad lubasid. See oli alati mu unistus, aga siis lasi ema jalga ja mina pidin oma prioriteedid ümber reastama. Nüüd olen peaaegu kolmekümnene, liiga vana arstiõpinguteks, spetsialiseerumiseks ja residentuuriks. See oli lihtsalt üks unistus ja ma olen sellest üle saanud. Oled nüüd rahul?”

      „Ei saaks öelda, et olen,” ütles Court, sirutas käe ja silitas naise põske. „Lastearstiks. Sest sa armastad meditsiini ja sa armastad lapsi. Kullake, see teeb sulle ikka veel haiget, kas pole? Pärast kõiki neid aastaid teeb see ikka veel haiget?”

      Jade tahtis ennast mehe vastu suruda, tunda Courti tugevate käte toetavat kaisutust ja natuke vaevavast valust endast välja lasta. Teddy pärast. Kõige pärast, mis ta kaotanud olid. „Ma ütlesin sulle, Court. Arstiamet oli ainult lapsik unistus. Ma olen liiga praktiline inimene, et unistustes elada. Ma pidin... ma tahtsin Teddyt aidata.”

      „Sest tal oli sind vaja. Ta sõltus sinust ja sa lasid tal oma unistuse röövida.”