Originaali tiitel:
Catherine Ryan Hyde
Take Me with You
2014
Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.
See raamat on ilukirjandus. Nimed, tegelased, asutused, paigad, sündmused ja vahejuhtumid on kas autori kujutlusvõime vili või kasutatakse neid ilukirjanduslikel eesmärkidel.
Kaane kujundanud Reet Helm
Toimetanud Viivi Variksaar
Korrektor Inna Viires
Text copyright © 2014 Catherine Ryan Hyde
This edition is made possible under a license arrangement originating with Amazon Publishing, www.apub.com, in collaboration with Synopsis Literary Agency.
Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Raamatu nr 11409
ISBN (PDF) 978-9949-84-562-0
ISBN (ePub) 978-9949-84-563-7
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
ESIMENE OSA
JUUNI ALGUS
Esimene peatükk
Augusti paigalseis
August Schroeder seisis oma katkise autosuvila tagaukse juures ja vaatas väiksest ruudukujulisest aknast välja. Kui ta oleks välja vaadanud mõnest teisest aknast – tuuleklaas, külgaknad, väike aken köögivalamu kohal −, oleks ta näinud automehaaniku töökoja sisemust. August tahtis näha taevast. Ta oli siia taha tulnud, et näha taevast. Mitte tööriistakaste ja riiuleid uute rehvidega ja hüdraulilisi tõstukeid.
Ta astus uksest välja, laskus kahest metallastmest alla ja sammus mehaaniku töökotta. Ta jäi seisma avatud kapoti ette, kust mehaanik teda nägi. Mees ajas end sirgu, toetades selja alaosa käega. Ta pühkis käed punase lapi sisse. Tõmbas räpase varrukaga üle lauba.
Ta oli tavatult pikk, too mehaanik. Võib-olla ligi kaks meetrit või pikemgi. Tema jäsemed olid justkui välja veninud – kondised ja kõhetud. Heledad juuksed olid kuklal pikad, krussis ja sassis ning ulatusid mehe sinise töösärgi krae vahele.
Wes. Mehe nimi oli Wes. August oli selle hoolega ära õppinud, sest nii palju tema saatusest oli selle mehaaniku kätes. Nendevahelise distantsi kõrvaldamine nii palju kui see võimalik oli, näis targana.
„Kuidas läheb?“ küsis August.
„Ma olen graafikus. Kui te seda silmas peate.“
August ohkas. Ta võttis kolmest ladustamata rehvist koosneval kuhilal istet. „Ma isegi ei tea, mida ma silmas pean. Küllap arendan lihtsalt vestlust.“
Wes tõmbas rinnataskust paki sigarette, raputas ühe neist välja ja võttis huultega suhu. „Mida te päev otsa teinud olete?“
„Suurt ei midagi. Lihtsalt seedisin asjaolu, et Yellowstone jääb ära.“
Wes süütas sigareti. Kissitas läbi suitsu Augustile otsa vaadata. „Te ütlesite mulle, et olete terve suve vaba. Mulle paistab, et teil on ikka veel kõvasti aega.“
„Aega jah. Aega mul jagub. Selles pole küsimus. Rahas on küsimus. Mu eelarvest läheb igal suvel lihtsalt hulk raha bensiinile. Yellowstone on nelja osariigi kaugusel.“
„Kas olete igal aastal terve suve ratastel?“
„Olen küll.“
„Te olete õpetaja?“
„Jah.“
„Mida te õpetate?“
„Loodusaineid keskkoolis.“
„Loodusaineid,“ sõnas Wes. Justkui kirjeldaks ta läikivat uut autot, mida vaevalt keegi suudaks endale lubada. „Mul läks loodusainetes ikka hästi. Nii et... võib-olla jääb Yellowstone järgmiseks aastaks.“
„Jah,“ lausus August. „Küllap vist.“ Aga kui ta mõtles jälle loobumisest reisi sellest osast, mida Phillip oleks armastanud, mille nad oleksid pidanud koos läbima, tuli valu tagasi, käristas Augusti kaheks. Uueks ja vanaks. Too valu oli nüüd nii tuttav. August peaaegu tervitas seda. Ta oli seda peaaegu igatsenud.
„Kuid see oli selleaastase reisi kogu mõte. See oli tegelikult... üsna tähtis asi. Aga teil pole igatahes vaja seda kõike teada ja see on mõneti isiklik. Ma lihtsalt ei saa seda endale lubada ja nii asjalood lihtsalt on.“
August vaatas Wesile otsa ja nägi ta näos midagi, aga ei teadnud, mis see oli. Miski, mida mehaanik endale hoidis. Mida ta võiks öelda või siis mitte. Valikute kaalumine.
„Ma vannun, et ei tüssa teid selle remondiga,“ lausus Wes, aga see polnud see.
„Ma tean, et ei tüssa,“ ütles August.
„Tänan usalduse eest.“
„See pole päriselt usaldus. Ma ei tunne teid üldse. Ma tunnen teid vähem kui päeva. Põhjus, miks tean, et teie hinnad on õiglased, on see, et mu isal oli autoparandustöökoda. Ma töötasin suviti seal. Ma pole küll päriselt mehaanik, aga tean üsna palju sellest tööst. Ma tean asjadest, mis kipuvad viltu minema, ja tean, mitu tundi tööd kulub nende parandamiseks. Ma saaksin aru, kui te mulle külma teeksite.“
Umbes tund aega hiljem seisis August jälle püsti ja vaatas tagaukse juurest välja, jälgides kaht poissi mängimas. Üks oli ehk üheteistkümne- või kaheteistkümneaastane, pikk ja kiitsakas. Ta meenutas Augustile noort hobust – pikajalgset sälgu, kel õnnestus kuidagi ühendada kohmakus kummalise nõtkusega. Poisi juuksed olid helepruunid ja pulstis. Väiksem poiss oli temaga võrreldes päris tilluke, võib-olla seitsmene. Iga tema liigutus näis ebalev. Kogu ta olemuses oli midagi kõhklevat, mis torkas Augustile silma.
Poisid kõksisid palli hiiglasuurel umbrohtunud maatükil, nad olid töökojale küllalt lähedal, nii et August oletas, et nad kuulusid mehaanikule, kelle kätesse tema oli sattunud. Tema arvates olid nad vennad, sest nii suure vanusevahega poisid ei kipu muidu koos mängima. Pealegi nägid nad välja nagu vennad. Nad nägid välja nagu sama ainese kaks näidist.
Sel ajal kui August poisse jälgis, pitsitas tema kurku tuttav valutorge, mis liikus kõrvetades kopsude vahele. See oli seal paigal tema sisemuses, teadis ta nüüd. See polnud kunagi olnud ta peas. See oli alati olnud tõeline, kuid August oli elanud kõik need aastad seda teadmata. Nüüd tundusid need aastad mõttetute ja raisatutena.
Woody vingerdas kiunudes Augusti vasaku sääre kõrval. Tagaukses oli ka alumine aken. Woody nägi poisse mängimas ja tahtis välja. Tema väike kärbitud saba pigem värises kui vonkles. See hääl, mida Woody tegi, meenutas Augustile aiavooliku viunuvat vihinat, kui suletud otsak takistab veevoolu.
August sirutas käe alla ja sügas Woodyt väikeste abaluude vahelt, tema sõrmeotsad kadusid valge traatja karva sisse. Koer tõi kuuldavale kiunatuse, peaaegu nagu kogemata. Justkui ta oleks pingutanud, et seda tagasi hoida, ent nüüd sai see temast võitu.
„Olgu,“ sõnas August. „Miks ka mitte?“
Ta tegi tagaukse lahti.
Nad olid maanteest tükk maad eemal. Kiirteest isegi veel kaugemal. Nüüd, kui uks oli lahti, kuulis August kaugusest kiirteed. Nojah, mitte kiirteed ennast, sellel sõitvaid autosid. Nende sõidu kauget mürinat. Ka see heli lõikas talle südamesse. Sest tema polnud kiirteel nende autodega koos. Ta oleks pidanud teel olema. Ta poleks pidanud siin olema. Samas jälle ei parandanud sõna „oleks“ midagi. Kindla peale ei remontinud see mootorit.
August