krapsakam kui enne?“
„No ja ta oleks vastanud, et energiat on, aga mind ikka ei taha.“
„Sul oli hirm, et Elo väsimus on ikkagi ainult ettekääne?“
„Jah.“
Aga räägime natuke laiemalt, mis on see, mis tekitab Elos soovi Joonasega intiimne olla ja mis mitte. Elole väga meeldib, kui Joonas suudab mingi väikse asjaga tema elu kergemaks teha või näidata, et ta arvestab naisega. Aga ta mühkab koju tulles moka otsast tere, maandub arvuti ette ning tõuseb sealt ainult selleks, et süüa ja vetsus käia – ja see kurvastab Elot tõeliselt, sest tema ei saa seda endale lubada. Närvi ajab ka see, kui mehel tuleb vastu ööd järsku lastega müramise tuhin peale ja siis on lapsed nii pöörased, et magamaminek lükkub hilisele ajale, mil Elo on juba ise peaaegu kustunud. Ta naerab, et ei suuda mõista, kuidas pärast mingit tüli võib Joonas viie minuti pärast tulla ja küsida, kas seksi saab; kuidas ta suudab äsja toimunud vaidluse kuidagi täiesti välja lülitada. Elol läheb ikka tükk aega, enne kui mees talle jälle meeldima hakkab, ja veel rohkem selleni, kui ta mingit külgetõmmet tunneb.
Nii nagu paljudel naistel, annab Elo suguiha ennast tunda kord-kaks kuus, ülejäänud kordadel laseb ta ennast mehe kirega kaasa viia ja see on okei. Kui aga juhtuvad asjad, mis nende vahele justkui seina ehitavad, siis on mehe lähenemiskatse pigem ebameeldiv. Nii võib sama puudutus olla nii erootiline kui ka vastumeelne. Joonas tõdeb, et Elo ei peaks midagi väga tegema, et mehel tekiks soov temaga voodisse minna, ning ta ei oska välja mõelda ühtegi põhjust, miks naisele ei öelda. Ta on natuke heitunud mõttest, et peab terve päeva pingutama, Elo soove õhust kinni püüdma ja neid täitma selleks, et teha seda, mis on loomulik paarisuhte osa. Küsin Joonaselt, mis oleks tema jaoks õiglane. Joonas vastab, et kui tema rohkem kodus aitab, siis tahab Elo ehk rohkem tema lemmikmeelelahutust harrastada. Tundub mõistlik. Järgmisel ja ehk ka viimasel korral teen ettepaneku rääkida sellest, mis veel nende suhte kvaliteeti mõjutab.
Päevikukatked
Elo
Kui ma tegin kodus palju asju üksi, olin seksiks liiga väsinud ja mulle sobis see ettekääne. Ma ei pidanud edasi mõtlema, kas võib veel olla mingeid põhjuseid, miks me nii harva vahekorras oleme. Natuke kergendavalt mõjus terapeudi jutt, et mul ei peagi olema tohutu kihk; et samm seksi suunas on ka see, kui mul on valmisolek seksida, kui Joonas mulle läheneb. Tihtipeale ongi nii, et ma ise ei viitsiks, aga kui juba algus on tehtud, siis kokkuvõttes ma ikkagi naudin ja olen rahul. Hea on natuke vabamalt võtta, et ma ei pea ennast sundima ja olema seksihimur kiisu: piisab, kui ma partneriga kaasa lähen.
Joonas
Õnneks on asjad minu vaatevinklist nüüd paremuse poole pööranud. Ma tõesti loodan, et kõige kriitilisem aeg on möödas. Ja mul ei tule muide lahkuminekumõtteid pähe, kui ma kasvõi kolm korda kuus saan Eloga lähedane olla. Aga siis tõesti nii, et ta innustub ise ka ja unustab kogu ümbritseva. On väga mõnus tunnetada, kuidas mu naine mind naudib.
3. Intiimne vestlus
Intiimses vestluses väljendab paar oma mõtteid ja tundeid mineviku, oleviku ja tuleviku kohta turvalises keskkonnas, kartmata, et pärast neid naeruvääristatakse või et sellele järgneb mingi karistus. Keskmise naise jaoks on intiimne vestlus suhtevajadustest teisel kohal ning mehe jaoks sageli mitte kõrgemal kui kuuendal. Sageli on mehe jaoks rääkimine seotud naise tundmaõppimisega ja kui see on saavutatud, kaob ka soov jätkuvalt „lobiseda“, eriti suhetest ja sellest, kuidas üks või teine ennast tunneb.
Ma ei imesta, kui mehed kardavad, et selle teema avamine ei tõota head, vaid pigem tulevad siis etteheited ning neil jääb tunne, et nad teevadki kõike valesti ja nende pärast on naine rahulolematu. Millega aga ei arvestata, on see, et kui see ongi tõsi, siis ega rahulolematus sellest ei kao, kui seda ignoreeritakse, vaid pigem süveneb hoopis. Ja mis siis, kui näiteks naisel on töö juures kolleeg, kes tunneb vägagi huvi selle vastu, kuidas tal läheb, ning käitub hoolivalt jne? Kas see kõik ennustab paarisuhtele pikka ja õnnelikku tulevikku?
On arusaadav, et me püüame vältida ebamugavaid olukordi, aga kui me ei tunneta ära, millised neist on tegelikult olulised õppetunnid, võime lõpuks valusate tagajärgedeni jõuda. Loomulikult on aga mõlemal poolel vaja õppida rääkima nii, et see poleks süüdistav, vaid abi küsiv. Näiteks see, kui mees, kes kunagi ei nuta, avaldab oma suure hirmu tuleviku ees, endal pisar silmanurgas, võib tekitada suurt lähedust. See ei tähenda, et ta ei tule selle hirmuga toime, aga selle usaldamine naisele on suur kingitus, mille eest naine peaks meest tunnustama teda empaatiliselt kuulates.
Teraapia näide 5
Paula (42) on suure ettevõtte turundusjuht ning tal on ka oma meeskond. Talle väga meeldib see töö. Hobiks on talvel suusatamine, muul ajal jooksmine. Taavi (40) on palgatööl arhitektina, lisaks joonistab ta maju ka töövälisel ajal n-ö vabakutselisena. Nad on 15 aastat koos olnud ja neil on kümneaastane tütar Miia.
Kohe, kui ma esimest korda Paulat ja Taavit näen, saan aru, et nende vahel on suur pinge. Nad on närvilised ja kärsitud. Kui küsin Paulalt, mis tema jaoks probleem on, siis ta nähvab, et tema probleem istub sealsamas, viidates Taavile. Taavi tõuseb selle peale püsti, teatades, et ta läheb nüüd ära, ja Paula vastab, et ega ta muud ei oodanudki kui seda, et mees jälle minema kõnnib, kui peaks kordki inimese moodi rääkima. Taavi põrutab vastu, et ta tõesti ei soovi jälle sellist vestlust, kus tema on kõiges süüdi ja kus tema arvamus mitte kedagi ei huvita.
Mainin neile rahulikult, et mul on hea meel võimaluse üle ise näha, kuidas nende tülid välja näevad, sest see on hoopis parem variant kui kirjeldus. Taavi seisab ukse juures. Ütlen neile peegelduseks: „Saan aru, et teil on raske omavahel rääkida, sest tüli tekib kergesti; see on juba nii kaua kestnud, et on tekkinud lootusetuse tunne ja käegalöömise meeleolu.“
Paula hüüatab: „No kaua võib! Ma saan kogu aeg sõimata või jäetakse mind lihtsalt üksi.“
Taavi paneb vastu: „Sina aga vaikid nädal aega jutti – sama hästi võiksin ma mingi kummutiga koos elada.“
Peatan nad ja tõden, et tülitsemine tuleb neil hästi välja, aga püüaks kohe teha midagi tavapärasest teisiti ja alustuseks võiks proovida mitte midagi vastu öelda sellele, mida üks ütleb. „Kas olete nõus?“ Taavi seisab ikka uksel. Paula ütleb suhteliselt kurjalt, et tulgu ja istugu nüüd maha, aga ma luban mehel seal seista, kui ta seda soovib. Paula kurdab natuke rahunenult, et ta ei saa Taaviga rääkida, sest igast asjast tuleb tüli ja see on ta lihtsalt nii ära kurnanud, et enam ei jaksa. Naine võitleb pisaratega, aga on näha, et ta ei taha Taavile neid näidata – ta on mehe nähes pigem vihane kui kurb. Taavi põhimõtteliselt kinnitab, et nende rohked eriarvamused on jah suur probleem. Kumbki ei anna järele, mistõttu asjad jäävad alati kuidagi õhku ning iga järgmine kord tulevad vanad teemad ka uuesti jutuks. Lõpuks ei saagi aru, mida parasjagu lahendada püütakse, kõik on segamini. Asi on läinud nii absurdseks, et nad suudavad tülli minna isegi sellepärast, mis kaste kotlettide juurde paremini sobiks, kas soe jahukaste või hapukoore-majoneesi külmkaste. Lisaks näeb Miia seda kõike pealt ja see ei ole hea. Olen nõus ja kiidan neid, et nad on teinud ühise otsuse ning vastuvõtule tulnud.
Jutu käigus selgub, et Paula jaoks on probleem olnud juba enam-vähem suhte algusest peale see, et ta tahab Taaviga rääkida, aga see ei tule kuidagi välja; Taavi ei räägi vastu või alati on mingi jama. See probleem on pidevalt kasvanud ja viimased neli aastat eriti hull olnud. Taavi on natuke üllatunud moega selle jutu peale, sest tema jaoks on see probleemiks olnud viimane aasta. „Mis siis teie elus veel toimus?“ Paula mainis, et tema ema Katrin (74) kolis nende juurde elama, sest isa suri ja ta ei tahtnud enam maal üksi elada. Taavi lisas, et Paula hea sõbranna läks oma mehest lahku umbes aasta tagasi.
„Kas te tülitsesite rohkem enne või pärast lapse sündi?“
Mõlemad: „Pärast.“
„Kas tülitsesite rohkem enne või pärast ema kolimist teie juurde?“
Mõlemad: