mõtteid eesti keelde.
• Mul on parasiitsõnu. „Tead …“, „et, et …“, „tegelikult …“, „nagu …“ korduvad suust suhu ja saatest saatesse.
Muresid tuleb ette ka pärast saadet.
Neist kõige tüüpilisemad on „oleks pidanud hoopis seda ütlema!“ või „miks ma ei reageerinud tema rünnakule teistmoodi!“ Huvitaval kombel meenub ilusaid mõtteid ja ütlusi pärast saadet lausa hulgi.
Üllatav on, et paljud ei taha oma osalusega saateid vaadata, isegi õppimiseks mitte. Üldiselt seda avalikult ei tunnistata.
Enamasti on see hirm negatiivse emotsiooni ees, sest suur osa inimesi suhtub oma esinemistesse väga kriitiliselt. Kuulusin ise ka nende hulka, aga aja jooksul oskasin muuta selle miinuse plussiks. Saadete läbivaatamine ja vigade otsimine võib olla arengustiimul.
Küsimused, mida esitatakse sageli
Korduma kippuvad küsimused väljendavad inimeste muret suhetes meediaga ja neile vastamine ongi üks selle raamatu eesmärke.
1. Kas ajakirjandus on tõde?
2. Mind kutsuti saatesse. Kas minna või mitte minna?
3. Kuidas kõige paremini pildile pääseda?
4. Kas minna meelelahutussaatesse? Aga naljasaatesse?
5. Negatiivne reklaam on ju ka reklaam. Kas see ikka on nii?
6. Kas oma blogi on kohustuslik?
7. Kas sobib eelnevalt uurida, mida minult küsitakse?
8. Ajakirjanik küsib hoopis midagi muud. Mida siis teha?
9. Aga kui ta küsib midagi sellist, millele ma pole mõelnud?
10. Mida ma pean intervjuu ajal vaatama, kas kaamera punast nuppu?
11. Olen harjunud rääkimise ajal käsi liigutama. On see televisioonis lubatud?
12. Mida peaksin selga panema?
13. Kas mehed peavad grimmi tegema?
14. Mul läheb närveerides kael punaseks. Mida teha?
15. Ma olen lapsest saadik närveerides kokutama hakanud. Mida teha?
16. Kuidas ma aru saan, milline kaamera mind võtab?
17. Kas paberit võib kasutada?
18. Kui salvestuse ajal läheb vastus nässu, kas võin siis uuesti vastata?
19. Mida tähendab off the record?
20. Kas ma võin mikrofoni enda kätte võtta? Aga kui ajakirjanik ei anna?
21. Kuidas intervjuuks valmistuda?
22. Ajakirjanik ütles minu (minu firma, minu erakonna, minu pere) kohta meedias väga halvasti. Mida teha?
23. Mind laimati Facebookis. Kas kaevata kohtusse?
24. Kas kõik ajakirjanikud ajavad ainult klikke taga?
25. Kas 50 grammi konjakit rahustuseks on hea mõte?
26. Mis pistmist on infosõjal meediaga?
Küsimuste nimekirja võiks jätkata lehekülgede kaupa. Võib jääda mulje, et meedia on üks äraütlemata keeruline asi. Asjatundjale näitavad need küsimused hoopis, et kardetakse ja muretsetakse asjade pärast, mida saab hõlpsalt kõrvaldada süsteemse treeninguga.
Treeningu soojenduseks sobib järgnev harjutus.
Harjutus
Kujuta ette, et järsku jookseb su juurde ülemuse sekretär, käes lilled ja kommikarp ning teatab: „Mine õnnitle X-i tema 50. sünnipäeva puhul! Ülemus ise ei saa tulla.“
Harjutuse objektiks vali mõni kolleeg ja kujutle, et sind kuulab 20 inimest. Tore oleks olla vaimukas, sest X on lahe inimene. Kõne pikkus kuni kaks minutit.
Sul on kolm minutit aega valmistuda, pane kell käima ja ära peta ennast, alusta täpselt kolme minuti pärast. Tee seda harjutust üksi ja räägi kõva häälega.
Olen teinud seda harjutust paljudega. See pole sugugi lihtne, enamik jookseb lati alt läbi. Arvatakse, et „annan lilled ära ja ütlen seitse sõna, mis see siis ära ei ole …“ Tihti on jutt ebahuvitav, trafaretne, isiklike pöördumiste ja näideteta, naljast rääkimata. Tore kolleeg sinu õnnitluskõnes enam nii tore ei paista.
Kui võtta ülesannet tõsiselt, valmistuda korralikult ja tekst hästi läbi mõelda, siis on tulemus sootuks teine. Kui oled julge, siis esine oma kõnega kellegi ees.
Sama harjutust kolmandat korda tehes oled juba teine inimene. Võidab juubilar ja võidad sina, sest kolleegid ütlevad pärast: „Küll sa rääkisid hästi!“ Nüüd tead: hea treening aitab ületada paljusid hirme.
OMA LUGU TULEB ENDAL LUUA!
Kui ei teata sinu olemasolust, siis ei märgata ka sinu kadumist.
SOFI OKSANEN
Märksõnad
KAS AJAKIRJANDUS ON TÕDE?
KES SA OLED?
OMA FILM
OMA FORMAAT
SINU TABURETI KOLM JALGA
Kogemus
Sügisel 2017 tegime koos Gerd Kanteriga koolitust noortele sportlastele, rääkisime ka meediasuhtlusest. Eksperimendi korras palusin Gerdil viivuks saalist lahkuda. Siis seletasin kuulajatele, kuidas kujunes tema lugu ja kuidas seda kasutatakse. Tagasi tulnud, ootas olümpiavõitjat keeruline ülesanne. Alustasin CNN-i reporterina ingliskeelset intervjuud Eestist, Eesti spordist ja tema enda karjäärist.
Väga kahju, et see ei juhtunud päriselt. Ootamatu intervjuu oli väga hea, hoolimata võõrast keelest. Pärast analüüsides oli selge, et ta oli kasutanud kõiki „oma formaadi“ põhimõtteid, mis töötasime välja juba meie koostöö alguses. See oli õpetlik ka kuulajatele. Nad mõistsid, et selleski valdkonnas on vaja treeningut ja korralikult harjutades on võimalik saavutada häid tulemusi.
Miks on oma lugu vaja?
On inimesi, kes teatavad uhkelt: „Mina ennast muutma ei hakka, olen selline, nagu olen!“ See sobiks hästi, kui inimene elaks maailmas üksi.
Põhimõtteliselt sarnaneb vajadus oma loo järele vajadusega hoolitseda välimuse eest. Igaühel on nii riietuses kui ka värvide valikus oma stiil, aeg-ajalt muudetakse soengut, aga alati heidetakse enne kodust väljumist pilk peeglisse, et kõik oleks korras. Kui elaksid maailmas üksi, siis seda kõike vaja poleks.
Teised inimesed mõjutavad meie saatust. Seda mõju kontrollid sa ise või kontrollivad seda teised.
Selle raamatu ideoloogia järgi tuleb avalikkusväljund hoida oma kontrolli all. Parim meetod selleks on teadlik imagokujundus.
Omaaegne poliitika-, spordi- ja paljude muude asjade tegelane, värvikas isiksus Ants Paju sõnastas sama asja teistmoodi: „Iga inimene peab otsima enda jaoks turvalist meediavälja!“
Et see oleks turvaline, tuleb pingutada eelkõige iseendal.
Kas ajakirjandus on tõde?
Eelkõige vanemates inimestes tekitab hämmingut, kui lehes on seisukohti, mis ei sobi kokku nende elukogemuse ega teadmistega. Trükisõna ju ei valeta! Usk kirjasõnasse on Eestis olnud alati väga tugev. Kui nüüd põrgatakse kokku päris hullude lugudega, eeskätt sotsiaalmeedias, siis muidugi ajab närvi.