Põhjala odüsseia. Jack London

tion>

      I.

      Veorihmade nagina ning juhtpenide kuljuste tilina saatel laulsid kelgud oma lõpmatut kaebelaulu, ent mehed ning koerad olid väsinud ja neid polnud kuuldagi. Nad tulid kaugelt ning tee oli raske: jalased liikusid vaevaliselt kontkõvaks külmunud põdralihakoorma all ja äsjasadanud tuhkjas lumi hoidis kelkusid kinni peaaegu inimliku kangekaelsusega. Hakkas juba hämarduma, kuid sel õhtul ei tulnud laagrisse jääda. Lumi langes vaikselt läbi tardunud õhu, mitte helvetena, vaid udupeente pakasekristallidena. Oli väga soe — ainult paarkümmend kraadi alla külmumispunkti — ja sellest ei teinud keegi väljagi. Meyers ja Bettles olid üles lükanud oma kõrvalapid, kuna Malemute Kid tõmbas käest isegi käpikud.

      Koerad olid juba keskpäeval väsimusest nõrkemas, kuid nüüd muutusid nad erksamaks. Terasemate seas võis märgata ilmset närvitsemist — nende rahutus tõmblemises rihmade vahel, tõtlevas ennatuses ja kõrvade kikitamises. Nad vihastusid aeglasemate üle ja sundisid neid kiiremale sammule, napsates vahete-vahel vargsi nende tagumiste koibade järele. Puretud nakkusid purejate jooksuinnust ja aitasid omakord levitada nakkust. Lõppeks saatis esimese kelgu juhtpeni oma vendadele terava rõõmuhuilge ja surus end veelgi madalamale lumme, pressides rinnaga rakmetesse. Teised järgnesid ta eeskujule. Kiiresti tõmmati koomale sedelgarihmad ja kinnitati juhtmed; kelgud hakkasid kiiremini liikuma ja meestel tuli nobedasti jalgu tõsta, et mitte jalaste alla jääda. Päevane roidumus oli äkki nagu pühitud ja nad ergutasid koeri julgustavate huigetega. Loomad klähvisid rõõmsalt vastu ja jooksid hoogsas galopis läbi tiheneva pimeduse.

      „Hip! Ho!“ karjusid mehed aeg-ajalt, kui nende kelgud teelt kõrvale põrkasid, sõites ainult ühel jalasel, küllakil nagu purjepaadid valju ilmaga.

      Siis järgnes sada jardi lõppspurti valgustatud pärgamentakna poole, mis kõneles selget keelt kodusest hütist, mühavast jukoniahjust ja auravatest teetassidest. Kuid mugav kodu oli juba võõrastest vallutatud. Kolm korda kakskümmend metsikut peni larisesid väljakutsuvalt ja sama palju karvaseid kogusid sööstsid ülepeakaela esimese kelgu koerte kallale. Maja uks tõugati valla ju õue astus mees loodepolitsei sarlakpunases tuunikas. Ta sumas põlvini lumes hullunud metsaliste keskel, mõistes õiglast kohut rahuliku erapooletusega ning piitsa varre jämeda otsaga. Siis surusid mehed teineteisel kätt, ja nii öeldi Malemute Kidile teretulemast ta enda hütis võhivõõra inimese poolt.

      Õieti oleks pidanud teda vastu võtma Stanley Prince, kellel lasus vastutus jukoniahju ja eelmainitud kuuma tee eest, kuid praegu oli ta ametis külalistega. Neid oli seal tosina ümber,— kirju meestejõuk, millist teist vaevalt võib leida kuninganna teenistuses tema seaduste valvajatena ning tema posti vedajatena. Nad olid igaüks iserahvusest, kuid ühised elutingimused olid kujundanud neist teatud ühtlase tüübi — kuivetanud, soonelise mehetüübi, matkadest karastatud musklitega, päikesest põletatud nägudega ja segamatu hingerahuga, mis peegeldus nende elurõõmsates, selgetes silmadeski. Nad kihutasid kuninganna koertel, sisendasid hirmu ta vaenlaste südametesse, sõid ta kehva kosti ja olid õnnelikud. Nad olid näinud elu, olid korda saatnud tegusid ja läbi elanud romaane, olgugi et nad polnud selles teadlikud.

      Nad tundsid end siin täiesti kodus. Kaks neist lamasid Malemute Kidi koikul ja laulsid samu laule, milliseid laulsid nende prantslastest esiisad päevil, kui nad esimestena tulid loodemaile ja naitusid indiaani naistega. Üle võetud oli ka Bettles’i koiku, — seal istus kolm-neli rõõmsat matkajat; mängides varvastega teki voltides, kuulasid nad ühe oma seltsilise jutustust, kes oli teeninud Wolseley dessantbrigaadis ja osa võtnud Khartoumi lahingust.

      Ja kui ta jutustamisest tüdis, hakkas keegi cowboy pajatama kuninglikkudest hoovidest, lordidest ja leedidest, keda ta oli näinud reisides Buffalo Billiga läbi Euroopa pealinnade. Toa nurgas istus kaks segaverelist, vanad seltsimehed mingist nurjunud sõjakäigust, ja kohendasid veorihmu ning tuletasid meelde aegu, mil loodemaad põlesid mässude tules ja kuningaks oli Louis Riel.

      Toored naljad ristlesid hüti ühest seinast teise ja kaelamurdvatest seiklustest maanteedel ning jõgedel räägiti kui igapäevsetest asjadest, millest maksis juttu teha ainult mõne vahejuhtumuse pärast, kus ei puudunud koomilist ollust. Prince oli võlutud neist kroonimata kangelastest, kes oma silmaga olid näinud kujunevat ajalugu, kes vaatasid suurtele tegudele ning romantikale kui tavalistele nähetele elu rutiinis. Ta laskis oma kallil tubakal ringi käia otse lagastava hoolimatusega, ja mälestused vallandati roostetanud ahelaist ning ainult kasuks temale kutsuti taas ellu ammuununud odysseiad.

      Kui jutt lõppeks vaibus ja rändurid laadisid viimaseid piipe ning põrandale rullisid karuseid magamiskotte, asus Prince oma sõbra kallale, et sellelt hankida veelgi täpsamat informatsiooni.

      — Noh, seda sa tead juba, mis mees see cowboy on, vastas Malemute Kid, lahti nöörides oma mokassiine, — ja ka ta koikukaaslases pole raske ära tunda inglise verd. Mis puutub aga teistesse, siis on nad kõik coureurs du bois laste lapsed ja jumal teab mitmest verest segatud. Need kaks, kes ukse juures magavad, on pesuehtsad segaverelised ehk bois brulés. See juntsu seal… villase rätikuga ümber tagumiku — pane tähele ta kulme ja lõuga — kohe näha, et keegi šotlane on silmi hõõrunud ta ema suitsunud telgis. Ja see nägus poiss, kes omale sinelit pea alla seab, on poolenisti prantslane — sa kuulsid teda jutustamas; ta ei kannata neid kaht indiaanlast, kes ta kõrval lesivad. Sa tead ju, kui segaverelised Rieliga eesotsas mässu tõstsid, jäid täisverelised erapooletuks ja sest saadik pole nad üksteisele palju armastust raisanud.

      — Aga kes võiks olla see sünge näoga mees seal ahju ääres? Ma olen päris kindel, et ta inglise keelt ei kõnele. Õhtu otsa ei avanud ta korrakski suud.

      — Sa eksid. Ta mõistab inglise keelt küllalt hästi. Kas sa ei jälginud ta silmi, kui ta kuulatas? Mina panin seda tähele. Kuid tal pole teistega midagi ühist. Kui nad rääkisid oma žargoonis, võis kohe märgata, et ta neid ei mõista. Päris huvitav jah, mis mees ta õieti on? Katsume välja uurida.

      — Viska mõni halg veel juurde! käskis Malemute Kid, tõstes häält ja vaadates mehele, kellest kõne oli, otse silmi.

      See kuulas jalamaid sõna.

      — Kuski on talle distsipliini sisse tuubitud, tõlgitses Prince tasasel häälel.

      Malemute Kid noogutas peaga, tõmbas jalast sokid, astus ettevaatlikult üle magavate meeste ahju poole ja riputas oma niisked jalanõud nöörile paarikümnele teisele lisaks.

      — Millal loodad Dawsoni jõuda? küsis Kid katseks.