tõstis pöidla. Manny koputas mulle kiivrile.
Kolm, kaks, üks.
Langesime tühjusse.
Ma kartsin. Ei kartnud. Olin paanikas. Ei olnud.
Üks on kindel – kunagi varem polnud ma end nii elusana tundnud.
„Kümme meetrit …” luges Manny.
Vaatasin alla.
Jäälõhe oli liiga pime, et seal midagi näha oleks. Suunasin kaamera sinna ja filmisin edasi.
„Üks meeter.”
Manny toetas jalad jäälõhe servale.
„Stopp.”
Vints seiskus.
Manny lülitas oma kiivri külge kinnitatud lambi põlema. Valgusvihk kompas pimedust. Nägime teda kohe. Naine kandis neoonoranži jopet. Ta toetus vastu jääseina. Naine tõstis käe.
„Kolmkümmend meetrit, Moses” ütles Manny. „Aeglaselt, lase mind alla.”
Vints hakkas jälle surisema.
Ortlesi sillerdav pinnas kadus mu silmist ja ma ei näinud enam midagi; Manny kontrollis meie laskumist. Pilgutasin korduvalt silmi, et pimedusega harjuda.
„Viis meetrit,” ütles Manny.
„Kolm.”
All jäälõhes helendas kummaliselt. Päikesevalgus murdus ja tekitas tuhandeid sillerdusi, mille vikerkaarevärviline sära pimestas silmi.
Jäälõhe kahe ja poole meetri laiust põhja kattis vesi. Nagu Christoph oli öelnud, hulpisid veepinnal erinevas suuruses jääkamakad. Täpselt nagu granita klaasis.
„Stopp.”
Manny haakis oma ronimisvöö lahti, seejärel ka minu oma.
Seisin põlvini jääkülmas vees.
„Proua, kas te olete üksi?”
Paistis, et naine ei saanud tema küsimusest aru.
„Jalg.”
Kokutas ta.
„Ta on šokis,” selgitas Manny. „Liigu nii kaugele, kui saad. Katsume ruttu teha.”
Liibusin vastu jäälõhe seina. Nägin aurupilvi, mis mu suust väljusid. Lootsin, et need kaadrisse ei jää.
Turist vaatas kõigepealt Mannyt, siis oma jalga. „Valus.”
„Näete seda helikopterit? Selle pardal on arst, kes annab teile vajaliku koguse valuvaigisteid.”
Naine raputas oiates pead.
Manny kinnitas end vintsi trossi külge ja sikutas seda, et ka naise ronimisvöö selle külge haakida.
„Moses, vints.”
Tross tõmbas nad õhku.
Naine karjatas täiest kõrist. Surusin endas alla soovi kõrvad kätega katta. Vastasel juhul oleks kaamera vette kukkunud ja siis oleks Mike mu tõesti ära tapnud.
Aeglaselt ja piinarikkalt.
Manny tõus oli täiuslik nagu õpikus. Vintsi tross sarnanes sirgjoonega tušijoonisel.
Vaatasin, kuidas Manny koos naisega järjest kõrgemale ja kõrgemale tõusis, kuni nad jäälõhe serva taha kadusid.
Jäin üksi.
5
Mida näitavad sellest hetkest Sony kaadrid?
Jäälõhe seinad. Varjudemäng, mis vaheldub pilkase pimedusega. Kaamera valgusvihk liigub kord ühele, kord teisele poole, kohati nagu aegluubis, kohati hüsteeriliselt. Helendavad kuubikud hulbivad mu jalge ümber. Minu näo peegeldus jääl. Algul naeratav, siis valvas, nagu üritaksin kellegi salajast vestlust pealt kuulata. Lõpuks metsik, lõksu sattunud looma silmad, külmast sinised huuled kõverduvad hammastel irveks, mis ei kuulu mulle. See on keskaegne surnumask.
Kõige taustaks: Ortlesi hääl. Jää ragin. Mäemassiiv, mis on pidevas liikumises, nagu on seda olnud viimased kakssada tuhat aastat, sisiseb.
Koletise hääl.
Manny laskub murelikult minu poole. Kuulen korduvalt oma nime.
Jumala röögatus, mis viib Manny endaga.
Sekundite kulgemine, mis kaotab mõtte. Verdtarretav teadmine, et jääliustiku aeg pole inimlik aeg. See on võõras, vaenulik aeg.
Pimedus.
Vajusin pimedusse, mis neelab endasse terveid maailmu. Triivisin põhjatus ruumis. Üksainus otsatu ja igavene tontlikult kumav öö.
Neli tähte: „pime”. Neli tähte: „külm”.
Lõpuks, pääsemine.
Liiga palav, oli Moses öelnud. Liiga palav tähendas laviini. Jumala röögatust. Laviini, mis viis Manny endaga. Koos temaga haaras Koletis vintsi trossi otsas kaasa ka EC135, lohistades seda mööda maad ja lömastades selle, nagu lömastatakse tüütut putukat. Miks Moses vintsi trossi läbi ei lõiganud? Kui ta seda oleks teinud, oleks Manny surnud, aga laviin poleks saanud helikopterit endaga kaasa tõmmata. Seda küsisid politseinikud, seda küsisid ajakirjanikud. Aga mitte päästjad, kes mulle järele tulid. Nemad teadsid. Kõik on Reeglites kirjas.
Vintsi trossi ei lõigata läbi, sest mägedes ei jäeta kedagi maha. Mitte ühelgi põhjusel. Nii see on ja nii peab olema.
Mosesest, Ismaelest, Mannyst, Christophist ja naisturistist ei jäänud midagi järele. Palavuse ja tuule mõjul tekkinud lumelaviini tohutu jõud oli nad endasse haaranud, muutes nende kehasid tundmatuseni. EC135 oli vaid punane karkass kaugemal all orus.
Kuid õnnetus Ortlesi mäel ei tähendanud veel Dolomiitide Mäepäästeteenistuse lõppu, nagu see ei tähistanud ka minu loo lõppu.
Nagu ma teile juba ütlesin, viis tähte.
„Algus.”
Kakssada kaheksakümmend miljonit aastat tagasi
1
Allusin ravile hästi. Vähem kui nädala pärast sain haiglast välja. Mõned õmblused, paar tsüklit tilguteid alanud alajahtumise raviks ja oligi kõik. Hullemad haavad olid mu hinges. Minu ravikaardile kirjutati „TSH”. Traumajärgne stressihäire.
Bolzanos asuva San Maurizio nimelise haigla arst kirjutas mulle välja antidepressandid ja unerohud, manitses mind neid regulaarselt tarvitama ja surus mul hüvastijätuks kätt, lausudes: „Hoolitsege enda eest.” Ta vaatas mulle silma ja lisas, et lähitulevikus võib mul esineda luupainajaid ja kergeid paanikahoogusid, millega võivad kaasneda ootamatud mälupildid nagu sõjaveteranidel filmides.
Kergeid paanikahoogusid?
Oli hetki, mil Koletise hääl (mu mälupildid olid helilised, hallutsinatsioone mul tänu jumalale ei esinenud) oli nii vali, et olin sunnitud nagu väike laps nuuksudes põrandale kägarasse tõmbuma. Sellele vaatamata olin endale vandunud, et saan ilma antidepressantideta hakkama ja unerohtu võtan ainult viimases hädas. Ka kõige kogenematum psühholoog oleks taibanud, mida ma tegelikult tegin. Ma tahtsin kannatada. Tahtsin kannatada, sest ma pidin kannatama. Pidin? Loomulikult, olin süüdi kõige kohutavamas süüteos.
Olin ellu jäänud.
Mind tuli karistada.
Alles hiljem sain aru, et ma ei karistanud sellega mitte ainult iseennast. Tegin haiget ka Annelisele, kes jäi paari päevaga mitu aastat vanemaks ja nuttis, kui ma sõgedana mööda tube ringi tuiasin. Aga veel rohkem tegin haiget Clarale. Ta muutus vaikseks ja sulgus pikkadeks tundideks oma tuppa, kus ta