suuna sinnapoole, kust oli näinud linnuparve õhku tõusmas, ega lasknud hirmul end teelt eksitada. Teda teati kui naist, kes ei kaotanud kunagi pead, ja täna oli päev nagu iga teinegi, kuid ta eiras joostes enda heaolu, pööramata tähelepanu naha või riiete külge klammerduvatele põldmurakaväätidele ja komistades korduvalt, tormates mäest alla, oma elu sisuks olevat meest otsima.
Tal oli vaja teada vaid seda, et mehega on kõik korras, kuid ta ei kulutanud hüüdmisele energiat. Kui kuuldud lask oli tulnud salaküti relvast, et tahtnud ta eksikombel millegi soovimatu tunnistajaks saades asja veel hullemaks teha, niisiis jooksis ta edasi, pööramata tähelepanu juustest paela rebinud põldmurakaväädile. Naine oli joostes ettevaatamatu ja kukkus korduvalt käpuli, ühel korral lausa niimoodi kõhuli, et tal jäi hing kinni. Alles oma huultele veerevaid pisaraid tundes sai ta aru, et nutab.
Kõigepealt nägi ta läbi puude latvade Stantoni punaseruudulisele särgile langevat päikesekiirt. Naine peatus poolelt sammult ja hüüdis mehe nime.
„Stanton! Stanton!”
Ta ootas, et mees kergitab kohe pead ja ütleb, et ta murdis hetk tagasi jala või siis lihtsalt kukkus. Kuid maas lamavast mehest paari meetri kaugusele jõudes peatus naine äkki, nagu oleks keegi oma käe tõrjuvalt vastu ta rinda surunud.
Mees oli surnud.
Selle teadmise andsid talle kuuliauk mehe särgiseljas ja maapinnale ta alla kogunenud veri. Naine vajus šokist põlvili ja hakkas neljakäpakil mehe poole liikuma, suutmata tõusta. Pulsi puudumine kinnitas seda, mida ta juba teadis, kuid sellele vaatamata vedas naine sõrmedega läbi mehe juuste, pikkade sassis salkude, ja nuuksus, kui kiharad ta sõrmede ümber haakusid. Pisarad aina voolasid, kui ta end tahapoole kallutas, puude vahelt mingit märki salakütist otsis ja hüüdis: „Kas sa oled veel seal, närakas? Kas sa oled selline argpüks, kes kardab välja tulla ja oma tegu tunnistada?”
Siis jäi talle silma Stantoni veidra nurga all välja sirutatud parem käsivars ja ta pilk liikus mullale kraabitud sõnale osutava sõrmeni.
Helid hääbusid. Mõtted lakkasid liikumast.
Naise vaimusilma eest sähvisid läbi tuhanded kujutluspildid enam kui kolmekümnest aastast koos mehega ning neile järgnesid šokk ja seejärel uskumatus.
„Ei! Ei, ei, ei, nad ei teinud seda! Nad ei söandaks! Miks? Miks just nüüd?”
Järsku oli ta taas jalgel, süda raevunult pekslemas. Siis heitis naine pea kuklasse ja tõi kuuldavale kriiske. Olles kriiskamist alustanud, ei suutnud ta seda enam lõpetada. Ühest kriiskest kasvas välja teine ja tal oli raske hingata.
Kuskil läheduses kuulsid teda koerad, nad tajusid ta kriisetest kostvat ahastust ja hakkasid ulguma. Neid kuulsid omakorda teised koerad – nii kõrgematel kui madalamatel mäekülgedel – ja ühinesid kooriga, kuni viimaks ulgusid nad kõik, mõistes oma loomalike meeltega seda, mis polnud inimeste teadvusesse veel jõudnud.
Mägedesse oli saabunud surm.
Samuel Youngbloodil olid šoti esivanematele omased tugevad luud ja näojooned ning ta nägi oma pikkade juuste ja lihtsate rõivastega välja nagu mägilane, kuid välimus oli petlik. Mees teenis elatist väikeettevõtetesse investeerides ja päevatehinguid tehes, aga tänase ilusa ilmaga oli ruumis viibimine tõeline piin, niisiis oli ta päevaks aja maha võtnud.
Ta valmistus just õue niitma, kui ta jahikoerad ulguma hakkasid. Mees vaatas nende aediku poole ja kortsutas kulmu. Nad mitte üksnes ei ulgunud, vaid käitusid väga närviliselt, mis oli äärmiselt ebaharilik.
Ta naine Bella astus majatagusele terrassile ja tõstis aediku poole kiigates käe silmade ette päikesevarjuks.
„Mis neil koertel häda on?” küsis naine.
„Ma ei tea, aga asi pole ainult meie koertes. Kuula. Kas kuuled?”
Naine kallutas pea viltu ja ta laup tõmbus kipra.
„Kõik koerad mäel uluvad,” tähendas Bella.
„Midagi on pahasti,” ütles Samuel. „Too mu püss.”
„Mida sa teha kavatsed?” küsis naine.
„Võtan Suure Punase ja uurin välja, mis juhtunud on.”
Naine jooksis majja ja mees suundus koerte aediku poole. Ta haaras jalutusrihma, kinnitas selle oma parima jäljekoera kaelarihma külge ja läks siis tagasi maja juurde.
Bella väljus majast, kaasas püss ja mehe telefon, just siis, kui too parasjagu juukseid kuklasse kokku sidus.
„Ma tean, et siin ei ole erilist levi, aga sul võib seda tarvis minna,” ütles naine, ulatas mehele püssi ja pistis telefoni ta särgitaskusse. „Ma armastan sind, Samuel. Ole ettevaatlik.”
„Mina armastan sind samuti, kullake. Minuga ei juhtu midagi.” Siis andis ta jalutusrihma nii pikalt vabaks kui võimalik ja tugevdas haaret, sellal kui Suur Punane juhtimise enda kätte võttis ja teda mäest üles sikutama hakkas.
Michael Youngblood oli sel hommikul juba varakult oma venna Aidani juurde läinud, et aidata tal koduarvutisse uut tarkvara installeerida. Aidan oli veebikujundaja. Michael oli suures firmas IT-spetsialist ja töötas täpselt nagu Aidan ja nende teine vend Samuel kodukontoris. Kõik kolm meest tundsid oma šoti juurte üle uhkust ja lasid juustel pikaks kasvada.
Hetkel, mil koerte kauge ulgumine nende kõrvu kostma hakkas, olid mehed endiselt Aidani kabinetis. Nad ei jõudnud veel midagi öelda, kui maja taga aedikus olevad koerad vastu ulguma hakkasid.
„Mida põrgut?” küsis Aidan, tõusis arvuti tagant püsti ja väljus majast, Michael tema kannul.
Mehed kuulsid uksest õue astudes kauge ulgumise heli.
„Armas taevas, paistab, et ulub iga viimne kui koer mäel,” pomises Michael.
Aidan astus terrassilt alla ja läks hoovi, otsides märke suitsust või millestki ebatavalisest, kuid nägi üksnes puid. Ta oli just tuppa minemas, et emale helistada, kui taipas korraga, et ulgumisele lisaks kostab veel teinegi heli.
Ta süda jättis löögi vahele.
„Michael? Ma kuulen naise karjumist.”
Michael kortsutas kulmu. „Kas sa saad aru, millisest suunast see kostab?”
„Ei. Ma pean koera võtma. Ütle Lesliele, et toogu mu püss,” ütles Aidan ja seadis sammud aediku poole, sellal kui Michael tagasi majja jooksis.
Aidan pidas jahikoeri nagu Samuelgi – häid jäljeajajaid, kes oskasid lõhna peal püsida. Ta polnud kindel, kas koer nad probleemi põhjuse juurde juhatab, aga seda pidid nad peagi teada saama.
Mõne minuti pärast olid nad Michaeliga juba metsas ja järgnesid mööda mäekülge alla liikuvale Aidani koerale Molliele. Mees ei teadnud, kas koer valis suuna teiste koerte ulgumise või karjumise järgi, aga igatahes jooksis loom, nagu jaksas. Rihma otsas olemata oleks ta minema jooksnud ja mehed maha jätnud.
Samuel kuulis naise karjeid umbes kümme minutit pärast otsimise alustamist. Nüüd oli talle selge, et Suur Punane järgnes pigem karjumisele kui ulgumisele, sest mida kaugemale nad jooksid, seda valjemaks muutus naise hääl.
Komistades lagendikule jõudes ja seal oma ema ning seejärel maas lamavat isa surnukeha nähes tundus mehele, et ta näeb und. Aga siis hakkas Suur Punane ulguma. Sel hetkel sidus mees koera rihmaga puu külge ja jooksis ema poole.
„Ema! Ema!”
Naise karjed lakkasid niipea, kui ta oma poja häält kuulis. Siis taipas naine, mis juhtuda võib, ja hüppas üle Stantoni surnukeha enne, kui poeg jõudis astuda Stantoni mullapinnale kraabitud sõnale.
„Ära tule!” hüüatas naine, toetas seejärel lauba Samueli rinnale ja hakkas vappuma. „Ta on surnud, Samuel, ta on surnud. Keegi tulistas teda selga.”
Mees vaatas uskumatult oma maas lamavat isa, üritades endale