>
Henry Kissinger
Diplomaatia
Originaali tiitel:
Henry Kissinger. Diplomacy
A Touchstone Book. Published by Simon & Schuster
New York London Toronto Sydney Tokyo Singapore [1994]
Pealkirja „Diplomaatia” on kasutatud varemgi.
Nii autor kui kirjastaja jagavad tunnustust kadunud sir Harold Nicolsoni raamatule (Harcourt, Brace & Company, 1939), mis oli haardeulatuse, eesmärgi ja ideestiku poolest küll hoopis teistsugune.
Toimetanud Edvin Hiedel
Korrektuuri lugenud Reet Ruusmann
Kaane kujundanud Kristjan Mändmaa
© „Järelsõna. Henry Kissinger. Ja Henno Rajandi.” Jüri Luik, 2000, 2017
Indeksi koostanud Lia Rajandi ja Kaja Tael
Copyright © 1994 by Henry A. Kissinger
© Tõlge eesti keelde. Henno Rajandi ja Kaja Tael, 2000, 2017
ISBN 978-9985-3-4219-0
e-ISBN 9789985349816
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2017
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
Ameerika Ühendriikide välisteenistuse meestele ja naistele, kelle ametioskustele ja pühendumusele Ameerika diplomaatia tugineb
ILLUSTRATSIOONIDE LOETELU
Lk. 2 Woodrow Wilson esineb Pariisi rahukonverentsil, 25. jaanuar 1919.
Lk. 6 Washingtoni jumalagajätukiri, detail käsikirjast. Teksti sees: George Washington. Gravüür Gilbert Stuarti portree alusel.
Lk. 13 ÜRO Peaassamblee.
Lk. 28 Vasakul: Theodore Roosevelt, august 1905. Paremal: Woodrow Wilson, juuli 1919.
Lk. 62 Vasakul: Oranje Willem. Paremal: kardinal Richelieu.
Lk. 90 Viini kongress, 1815.
Lk. 122 Vasakul: Otto von Bismarck. Paremal: Napoleon III.
Lk. 167 Benjamin Disraeli.
Lk. 205 Keiser Wilhelm II ja tsaar Nikolai II.
Lk. 248 Vasakult paremale: Paul von Hindenburg, keiser Wilhelm II ja Erich Ludendorff, 1917.
Lk. 269 Vasakult paremale: David Lloyd George, Vittorio Emmanuele Orlando, Georges Clemenceau ja Woodrow Wilson Versailles‘s, 1919.
Lk. 305 Vasakult paremale: Clemenceau, Wilson, parun Sidney Sonnino ja Lloyd George pärast Versailles’ rahulepingu allakirjutamist, 28. juuni 1919.
Lk. 329 Hans Luther, Aristide Briand ja Gustav Stresemann (paremal) koos Saksamaa Rahvasteliidu delegaatidega.
Lk. 355 Adolf Hitler ja Benito Mussolini Münchenis, 1937.
Lk. 406 Jossif Stalin ja tema abid Ülemnõukogu esimesel istungjärgul. Saadikud vasakult: Nikolai Bulganin, Andrei Ždanov, Stalin, Kliment Vorošilov ja Nikita Hruštšov, 26. jaanuar 1938.
Lk. 428 Vjatšeslav Molotov kirjutab alla Vene-Saksa mittekallale-tungilepingule, august 1939. Tagaplaanil Joachim von Ribbentrop ja Stalin.
Lk. 451 Franklin Roosevelt ja Winston Churchill Atlandi harta kohtumisel, august 1941.
Lk. 480 Churchill, Roosevelt ja Stalin Jaltas, veebruar 1945.
Lk. 515 Vasakul: Churchill, Truman ja Stalin Potsdamis, 1945. Paremal: Clement Attlee, Truman ja Stalin Potsdamis, august 1945.
Lk. 543 John Foster Dulles kõrgete ametiisikutega pärast Austria riigilepingu allakirjutamist, mai 1955.
Lk. 575 Dulles Korea rindel, juuni 1950.
Lk. 598 Dwight D. Eisenhower ja Churchill Londonis, 1959.
Lk. 633 Hruštšov ja Gamal Abdel Nasser Moskvas, 1958.
Lk. 667 Ungari tänavavõitlejad Budapesti ülestõusu ajal, oktoober 1956.
Lk. 688 John F. Kennedy ja Hruštšov Viinis, juuni 1961.
Lk. 719 Vasakul: Kennedy ja Harold Macmillan Bermudal, detsember 1961. Paremal: Charles de Gaulle ja Konrad Adenauer Bonnis.
Lk. 750 Prantsuse jalavägi Dien Bien Phus, aprill 1954.
Lk. 777 Lyndon B. Johnson, detsember 1965.
Lk. 814 Henry Kissinger ja Le Duc Tho Pariisis, jaanuar 1973.
Lk. 849 Leonid Brežnev ja Richard Nixon, juuni 1973.
Lk. 885 Gerald Ford Anatoli Dobrõnini (vasakul) ja Leonid Brežneviga (paremal) Vladivostokis, november 1974.
Lk. 920 Mihhail Gorbatšov ja Ronald Reagan Genfis, november 1985.
Lk. 971 Ühendriikide, Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Hiina, Venemaa ja Jaapani lipp.
KAARTIDE LOETELU
Lk. 394 Prantsusmaa vallutused 1648–1801
Lk. 395 Saksamaa vallutused 1919–1939
Lk. 396 William III Suur Allianss 1701–1713
Lk. 397 Liidud 1950-ndatel aastatel
Lk. 398 Viini kongressi järgne Euroopa, 1815
Lk. 400 Euroopa Esimese maailmasõja eelõhtul, 1914
Lk. 402 Külma sõja aegne maailm 1945–1989
Lk. 404 Külma sõja järgne maailm
ESIMENE PEATÜKK
UUS MAAILMAKORD
Tundub peaaegu, nagu oleks olemas mingi loodusseadus, mis igal sajandil nihutab esile ühe riigi, millel jätkub tahtekindlust ja vaimseid ning kõlbelisi stiimuleid, et kujundada kogu rahvusvahelist süsteemi vastavalt oma väärtushinnangutele. Seitsmeteistkümnendal sajandil võttis Prantsusmaa kardinal Richelieu juhtimisel kasutusele uusaegse rahvusvaheliste suhete kontseptsiooni, mis lähtus rahvusriigi põhimõttest ja käsitas rahvuslikke huvisid kõrgeima eesmärgina. Kaheksateistkümnendal sajandil töötas Suurbritannia välja jõudude tasakaalu printsiibi, mis domineeris Euroopa diplomaatias järgmised kakssada aastat. Üheksateistkümnendal sajandil lasi Metternichi Austria käiku Euroopa kontserdi ideoloogia, mille omakorda lammutas Bismarcki Saksamaa, kujundades Euroopa diplomaatia ümber külmavereliseks jõupoliitika mänguks.
Kahekümnendal sajandil pole ükski riik avaldanud rahvusvahelistele suhetele nii otsustavat ja samas ka nii ambivalentset mõju kui Ameerika Ühendriigid. Ükski ühiskond pole nii kindlasõnaliselt hukka mõistnud teiste riikide siseasjadesse vahelesegamist ja samas nii kirglikult väitnud, et tema