Punarind. Jo Nesbo

      „See – ja asjaolu, et ta meid iga kord maatasa teeb,” ütles Harry ja kallas endale tassi kodust kohvi, mida Ellen sestsaadik ikka kaasa oli toonud, kui ta pea kaks aastat tagasi end kabinetis sisse seadis. Ainus häda oli, et Harry kõri ei talunud enam tavalist laket.

      „Ülemkohtu kohtunik?”

      „Enne kui saab nelikümmend.”

      „Tuhat krooni selle peale?”

      „Done”

      Nad naersid ja lõid pappkruuse kokku.

      „Kas ma võin MOJO endale saada?” küsis naine.

      „Selle keskmisel lehel on Freddy Mercury kümme kõige hullemat poosi. Paljas ülakeha, käed puusas ja hambad paljad. Täielik hirmuunenägu. Ole lahke.”

      „Mulle Freddy Mercury meeldib. Meeldis.”

      „Ega ma ei ütlegi, et ta mulle ei meeldi.”

      Katkine sinine kontoritool, mis oli oma viimase asendiga juba harjuda jõudnud, kraaksatas pahameelest, kui Harry mõtlikult tahapoole naaldus. Ta korjas üles Elleni käekirjaga kollase lipiku, mis oli kinnitatud telefoniaparaadile tema nina ees.

      „Mis see on?”

      „Kas sa lugeda ei oska? Møller otsib sind taga.”

      Harry traavis piki koridori ja nägi silme ees ülemuse kipras suud ja sügavaid murekortse, mis ta silmade vahele ilmuvad, kui ta kuuleb, et Sverre Olsen on vaba mees.

      Koopiamasina juures tõstis üks noor punapõskne neiu järsku pilgu ja naeratas, kui Harry möödus. Ta ei jõudnud vastu naeratada. Ilmselt mõni uus kontorineidis. Naise lõhnaõli oli imal ja raske ning see ärritas teda. Ta vaatas kella sekundiosutit.

      Või et lõhnaõli oli hakanud teda häirima. Mis temaga õieti lahti oli? Ellen oli öelnud, et Harryl puudus üleslükkejõud, mis võimaldas enamikul inimestest end taas jalule ajada. Pärast Bangkokist naasmist oli ta olnud omadega nii põhjas, et kaalus, kas üldse tasub enam pinnale tõusta. Kõik oli olnud külm ja pime ja ta oli kogenud kõike otsekui läbi vati. Nagu oleks ta olnud sügaval vee all. Milline õnnis rahu ja vaikus. Kui inimesed temaga rääkisid, olid sõnad sarnanenud õhumullidega, mis tõusid nende suust ja kadusid kiirustades ülespoole. Või nii siis uputaksegi, oli ta mõelnud ja oodanud. Kuid midagi ei juhtunud. Ainult vaakum. Hea seegi. Ta sai hakkama.

      Tänu Ellenile.

      Ellen oli seisnud tema eest nende esimeste nädalate jooksul pärast naasmist, kui ta oli sunnitud kodinad kokku korjama ja koju minema. Ja oli tal silma peal hoidnud, et ta ei läheks baari, käskinud tal endale näkku hingata, kui ta tööle hiljaks jäi, ja kuulutanud ta seepeale kas töövõimeliseks või -võimetuks. Paar korda saatnud ta koju, aga muidu moka maas pidanud. See oli võtnud aega, kuid Harryl polnudki kuhugi kiiret. Ja Ellen oli noogutanud rahulolevalt esimesel reedel, mil ta oli täheldanud, et mees oli terve nädala kainena tööle ilmunud.

      Lõpuks oli ta naiselt otse küsinud, miks tema, kellel olid selja taga politseikõrgkool ja juuraõpingud ja kelle ees oli maailm valla, vabatahtlikult endale veskikivi kaela oli sidunud. Kas ta siis ei saanud aru, et mees ei tähendanud tema karjäärile midagi head? Oli tal raskusi sõbruneda normaalsete, edukate inimestega?

      Naine oli talle tõsise pilguga otsa vaadanud ja vastanud, et teeb seda vaid selleks, et tema kui kriminaalpolitsei kõige parema uurija kogemustest kasu saada. See oli muidugi jura, kuid ta oli vähemalt meelitatud sellest, et naine oli võtnud vaevaks teda meelitada. Pealegi oli Ellen olnud uurijana niivõrd entusiastlik ja edasipüüdlik, et võimatu oli end sellest mitte nakatada lasta. Viimased pool aastat oli Harry korralikku tööd teinud. Millest osa oli tehtud koguni väga korralikult. Nagu Sverre Olseni puhul.

      Mølleri uks oli otse ees. Harry noogutas möödaminnes ühele vormis konstaablile, kes tegi näo, nagu ei näeks teda.

      Harry mõtles, et kui ta oleks osalenud „Robinsonides”, oleks kulunud üksainus päev, ja kõik oleksid tema halba välja tähele pannud ja ta pärast esimest nõupidamist koju saatnud. Nõupidamist? Jumal küll, ta juba isegi mõtles selle TV3 rämpssaate terminoloogias. Nii see läks, kui igal õhtul viis tundi teleka ees veeta. Asja mõte oli ilmselt selles, et senikaua kui ta naelutas end pildikasti ette Sofies gatel, ei istunud ta vähemalt Schrøderi leti ees.

      Ta koputas kaks korda Bjarne Mølleri sildi alla uksele.

      „Sisse!”

      Harry vaatas kella. Seitsekümmend viis sekundit.