Anu Aun
Eia seiklus Tondikakul
Pühadeni olid jäänud vaid loetud päevad. Kogu linn säras jõulutuledes ning keset Raekoja platsi oli linnarahva rõõmuks püsti pandud veelgi kõrgem kuusk kui eelmistel aastatel.
Vanalinnas, ühe väikese kooli tagahoovis oli täna saginat kui palju. Siin aurasid glögitünnid, särisesid verivorstid ja lettide taga käis nii vilgas kauplemine, et silme eest võttis kirjuks. Tunnid olid selleks aastaks läbi saanud ja kätte oli jõudnud kauaoodatud jõululaat.
Igaüks, kes tahtis laadal kaasa lüüa, pidi müügileti tarvis midagi oma kätega meisterdama. Ja kaasa tahtsid lüüa muidugi kõik. Eriti vahva oli laste meelest see, et selles erilises sündmuses sai osaleda kogu perega. Ettevalmistused tähtsaks laadapäevaks olid kestnud juba mihklipäevast saati ja käed lõi külge igaüks, kes vähegi midagi oskas. Emad-isad, õed-vennad, vanaemad ja vanaisad – kõik olid oma panuse andnud.
Müügilette kaunistasid hoole ja armastusega kootud villased sokid ja kirjud käpikud, maalitud savikruusid ja sepistatud küünlajalad, heegeldatud lumehelbed ja mis kõik veel. Hoovinurka üles seatud kohvikus pakuti head ja paremat ning järjekord ulatus kangi alt välja tänavalegi. Laadaplats rõkkas rõõmukilgetest ja laste lõbusast jutuvadast, kui nad seal niimoodi koos oma vanematega kauplesid, ainult Eia istus üksi paekivimüüri ääres tagurpidi keeratud puukastil ja jälgis kõike toimuvat justkui eemalt. Tema ilusad suured silmad, mis muidu nii reipalt särasid, olid täna kurvad. Seda oleks märganud igaüks, kes Eiat tundis. Aga kõigil oli nii palju tegemist, et kellelgi polnud mahti vaadata Eiale silma ega märgata seal midagi ebatavalist. Eemalt paistis Eia nagu Eia ikka. Istus seal oma heleroosas mantlis, pruunid nahksaapad jalas ja lillad kootud mummudega klappkäpikud käes. Need olid ainsad käpikud, mida Eia oli nõus kätte tõmbama, sest klapid sai nööbiga käeseljale kinnitada ja nii jäid sõrmed joonistamiseks vabaks. Seda, et Eia joonistada armastas, teadsid samuti kõik. Tüdrukul oli märkmik alati taskus ja hele juuksekrunn tema kuklal oli kinnitatud söepliiatsiga. Tänagi rippusid Eia selja taga tema oma käega hoolsalt ja täpselt visandatud pildid loomadest ja lindudest.
Ema oli istumise alla panekuks Eiale kodust pehme lambanaha kaasa andnud, et tüdruk oma õhukese linnamantli ja heegeldatud sukkadega külmetama ei peaks. Aga Eia ei külmetanud sugugi. Ilm oli talvepäeva kohta haruldaselt soe ja lumest polnud veel jälgegi. Sellest oli Eial tõtt-öelda päris kahju, sest mis jõulud need ilma lumeta on …
Eia mõtles oma sõpradele. Kuidagi oli juhtunud nii, et kõik nad pidid eelseisvateks pühadeks kusagile ära sõitma – kes Austriasse suusareisile, kes Lapimaale jõuluvana vaatama, kes maale vanaema juurde. Ainult Eia üksi pidi linna jääma. Sellest polekski ehk midagi olnud, kui emal-isal oleks olnud mahti temaga üheskoos midagi toredat ette võtta, aga sellest ei maksnud Eial mitte unistadagi. „Sellest tuleb kõigi aegade kõige igavam talvevaheaeg,“ mõtles tüdruk endamisi. Aga selles ta eksis. Oh, kuidas eksis!
Eia vaatas Sonjat, kes seisis veidi eemal kohvikuleti taga ja abistas õhinal oma vanemaid – nende laua ees oli järjekord kõige pikem, sest pannkooke armastasid ju kõik. Sonja ema kloppis muudkui tainast juurde ja Sonja tõi köögist aina uusi moosipurke. Tüdruku pikk pruun pats lehvis vallatult, kui ta niimoodi koolimaja ja pannkoogileti vahet tuiskas. Jah, Sonja oli täna sõiduvees. Seda oli selgelt näha. Ja ilmselgelt oli sõiduvees ka Sonja isa, kes lõbustas järjekorras seisjaid sellega, et keeras pannkooke ümber neid kõrgele õhku loopides. Selles oli ta lausa meister.
Eiale meeldis neid jälgida. Sonjal oli tore pere. Eia tundis neid hästi, sest Sonja oli tema pinginaaber ja ta oli neil külas käinud nii palju kordi, et ei suutnud kokku lugedagi. Eia pidi tunnistama, et ta oli oma pinginaabri peale isegi natuke kade. Millegipärast jätkus Sonja vanematel alati aega kõigist üritustest osa võtta, aga tema pidi siin ihuüksi istuma. Tüdruk ohkas.
Kes teab, kui kaua Eia seal niiviisi nukrutsenud oleks, kui tema pilk poleks pidama jäänud ühel armsal laigulisel linnukoeral, kes seisis truult oma perenaise kõrval pannkoogijärjekorras. Koera omanikuks paistis olevat üks vanema klassi tüdruk, kes oli laadale tulnud koos väikse vennaga. Koer vaatas, kuidas poiss võileiba sõi ja limpsas aplalt keelt. Poisiklutt kamandas oma karvase sõbra istuma, koer andis kenasti käppa ja sai preemiaks võileiva pealt singiviilu ja pika pai. Eia jälgis neid käsipõsakil ja kujutas ette, mis tunne võiks olla, kui temalgi oleks koer, kes talle oma pehme käpa ulataks ja õhtul kaissu poeks. Vilunud liigutusega tõmbas tüdruk taskust välja märkmiku, juuksekrunnist söepliiatsi ja asus joonistama.
Oma vanuse kohta oli Eia erakordselt hea joonistaja. Kui tüdruk veel väike oli, tuli vahel ette, et teda nohu või köha tõttu lasteaeda ei lubatud, ja siis pidi üks vanematest lapse endaga tööle kaasa võtma. Et Eia isal oli kesklinnas ilus valgusküllane büroo ja seal seisis palju laudu kõiksugu põnevate joonestusvahenditega, pani isa Eia sellistel puhkudel mõne tühja laua taha istuma, andis paberi ja pliiatsi kätte ning soovitas tal endale ise tegevust leida, kuniks tema oma asju ajab. Ja Eia leidiski. Tüdruk võis tundide kaupa nurisemata joonistada ja tõstis kisa hoopis selle peale, kui tal isa tööpäeva lõppedes mõni pilt pooleli tuli jätta. Üsna varsti märkasid vanemadki tüdruku annet ja taipasid Eia kunstiringi panna.
Oi, kuidas Eiale seal meeldis! Ja üle kõige meeldis talle kunstiringi õpetaja, kes oli alati lahke ja sõbralik ning tuli iga kord lagedale uute põnevate ideede ja ülesannetega. Just tema oligi see, kes oli tulnud mõttele, et Eia võiks oma joonistused koolilaadal välja panna.
Siin ta siis nüüd istus. Kohe hommikul oli Eial õnnestunud neli pilti ära müüa, aga nüüd oli sagin tema leti juures vaiksemaks jäänud. Kui hoovikohvik lahti tehti, oli enamik laadalisi seepeale oma kõhtu täitma kiirustanud. Pannkoogiletist heljus tüdruku ninna isuäratavat lõhna, aga ta ei tohtinud ju ometi oma postilt lahkuda. Eia ei kavatsenud mitte mingi hinna eest maha magada ühtegi senti, mida tal oli võimalik täna oma korjanduskarpi teenida …
Vaevalt oli Eia jõudnud oma joonistusega poole peale, kui üks väike tüdruk tiris ema kättpidi tema leti juurde pilte uudistama. Tüdrukule meeldis kangesti üks joonistus rebasekutsikatega ja ta küsis emalt, kas ta tohib selle endale osta. Ema lubas. Eial oli hea meel. See oli üks tema lemmikpiltidest ja tore oli näha, et see kellelegi sama palju rõõmu valmistas.
„Ma vaatan, et sul läheb äri päris hästi,“ hõikas Sonja isa Eiale oma pannkoogileti tagant, kui väike tüdruk rebasepildiga rahulolevalt minema keksis. „Ma peaks Sonjale ka pildi ära ostma, enne kui sul kõik otsa saavad.“
Seda kuuldes tõusis Eia rõõmsalt püsti.
„Sonjale ma võin niisama ka anda,“ ütles tüdruk ja pöördus siis pinginaabri poole. „Millist sa tahad?“
Sonja tuli leti tagant välja ja uuris pilte.
„Miks siis niisama? Sa oled nendega ju palju vaeva näinud,“ jätkas Sonja isa.
„See ei ole mingi vaev,“ naeris Eia. „Mulle meeldib joonistada.“
„Raamid kõik ümber ja puha …“
„Isa lasi panna,“ seletas Eia.
„Kas ta ise ei tule täna siia?“ tundis nüüd Sonja ema huvi.
Eia raputas pead.
„Tore oleks sinu vanematega ka ükskord tuttavaks saada,“ naeratas Sonja ema ja tõstis järjekordse kulbitäie tainast pannile särisema.
„Isa pidi täna objektil olema,“ teatas Eia.
„Eia