Eia seiklus Tondikakul. Anu Aun

ostetakse tagasi. Meie teater ei saa endale niisugust asja lubada. Kui see minu süü tõttu juhtub, siis jään ma oma tööst ilma.“

      „Selle peale sa ei mõtle, et kui sa isa keelust üle astud, jääd sa temast ilma!“

      Lilli ohkas.

      „Issi on täiskasvanud inimene. Kui ta rahulikult järele mõtleb, saab ta ise ka aru, kui rumal on selliseid ultimaatumeid esitada. Sa oled sama palju minu tütar ja minulgi on õigus sinu elu puudutavaid otsuseid langetada.“

      „Mina sinna ei lähe!“ teatas Eia. „Kas sa ise tahaksid jõuluks mingi võõra vanamehe juurde minna?“

      Lilli pani käe Eia põlvele.

      „Eia, kuula mind palun,“ ütles ema tasasel häälel. „Sa oled mulle siin maa peal kõige kallim. Ma ei saadaks sind mitte mingi hinna eest kuskile, kus sul on halb olla. Issi ütles lihtsalt vihahoos asju, mida ta ise ka tõsiselt ei mõtle …“

      „Miks sa mind lihtsalt kaasa ei võta?“ ei saanud Eia aru.

      „See on tööreis,“ selgitas ema. „Hommikul proovid, õhtul etendused. Sa ju tead, mida see tähendab. Ma olen täiesti kindel, et sul saab Oti juures palju toredam ja põnevam olema. Usud sa mind?“

      Eia kehitas ebalevalt õlgu. Ta sai aru, et emaga polnud mõtet vaielda. See, mis juhtunud oli, polnud tema süü. Ja ega see emalegi ei meeldinud. Nii palju taipas Eia küll. Aga seda tüdruk ei mõistnud, miks ta peab kõigist võimalikest inimestest maa peal minema mingi vanamehe juurde, keda ta eladeski näinud polnud ja kes pealegi elas teises Eestimaa otsas.