Nimetu tüdruk. Sarah Pekkanen

nüüd kulmu. Kas seda peaks kahetsema?

      Sa jätkad tähtede toksimist: Ärkasin umbes kesköö paiku. Aga ma ei kavatsenud jääda, ja mitte ainult oma koera pärast. Arvan küll, et oleksin võinud jätta oma telefoninumbri, aga ma ei otsi suhet.

      Sa ei taha, et mõni mees sulle praegu liiga lähedale tuleks. Oleks huvitav, kui sa seda täpsustaksid, ja hetkeks näib, et sa teedki seda.

      Su sõrmed jäävad rippu klaviatuuri kohale. Siis sa raputad korraks pead ja puudutad sisestusklahvi, et saata oma vastus ära. Mis seal veel oli, millest sul oli kiusatus kirjutada?

      Kui ilmub järgmine küsimus, lendavad su sõrmed tagasi arvuti kohale. Aga sa ei vasta sellele küsimusele. Selle asemel esitad sa küsitlejale oma küsimuse.

      Loodan, et sobib, kui ma reegleid rikun, aga ma just mõtlesin millestki, kirjutad sa. Ma ei tundnud ennast süüdi olevat, kui ma selle mehe elukohast lahkusin. Läksin koju, jalutasin Leoga ja magasin oma voodis. Kui ma hommikul ärkasin, olin ta peaaegu unustanud. Tahaksin nüüd teada, kas ma olin ebaviisakas. Kas on võimalik, et see moraaliuurimus teeb mind moraalsemaks?

      Mida rohkem sa endast avaldad, katseisik 52, seda imetlusväärsemaks pilt sinust muutub.

      Kõikidest katsealustest, kes on osalenud selles uurimuses, on ainult üks varem otseselt pöördunud küsitleja poole: see oli katseisik number 5. Ka tema oli ülejäänutest mitmeti erinev.

      Katseisik 5 jäigi … eriliseks. Ja valmistas pettumuse. Ning seejuures äärmiselt südantlõhestava.

      SEITSMES PEATÜKK

      Kolmapäev, 21. november

      Moraaliküsimused varitsevad kõikjal.

      Kui ostan banaani ja vett bussisõiduks koju, annab vaevatud ilmega kassiir kassaterminalis mulle viiese asemel tagasi kümnelise. Üks rõugearmilise naha ja kõverate hammastega naine hoiab käes õhukest papitükki, millele on kirjutatud: Vajan $$$ piletiraha, et sõita koju haiget ema vaatama. Jumal õnnistagu sind. Buss on täiskiilutud nagu alati vahetult enne pühi, aga kõhn pikkade juustega mees, kes istub mu vastas, paneb seljakoti tühjale istmele enda kõrval, kuulutades selle omaks.

      Valin istekoha, kuid kahetsen valikut otsekohe. Mu kõrval istuv naine laiutab küünarnukkidega, jätkates e-lugeriga oma e-raamatu lugemist ja vajudes seejuures minu alale. Teesklen väljasirutamist, tonksan ta käsivart ja kohman: „Palun vabandust.”

      Kui bussijuht käivitab mootori ja sõidab terminalist välja, mõtlen jälle oma pühapäevasest seansist doktor Shieldsiga. See küsimus, mida ma kartsin, uuesti pinnale ei kerkinud, aga ma üritan ikkagi kaevuda millessegi tõsisemasse.

      Kirjutasin sellest, kuidas paljud minu sõpradest helistavad oma issidele, kui neil on vaja raha laenata või nõu pidada, kuidas hakkama saada raske ülemusega. Nad valivad emme numbri, kui jäävad gripiga pikali või ootavad lohutust suhte purunemisel. Kui asjaolud oleksid kulgenud teisiti, oleks minul võinud olla just niisugused suhted oma vanematega.

      Aga minu vanemate elu on küllalt stressirohke; nemad ei pea muretsema veel ka minu pärast. Niisiis kannan üksi seda rasket koormat luua suurepärane elu mitte ainult ühele tütrele, vaid kahele.

      Toetan pea vastu istme seljatuge ja mõtlen doktor Shieldsi vastusele: Igasugune psühholoogiline surve on väga koormav.