tema.
Hämaras esikus seisis tume kummut, mille peale keegi oli asetanud raamitud foto naisest, kes Sara oletamist mööda oli Amy, ja kaks kulunud laualippu, Ameerika ja Iowa osariigi omad. Viimane kuulutas kullaga tikitud tähtedega: Oma vabadust me hindame ja oma õigusi me säilitame, kuid punane värv oli pleekinud ja üks serv narmendama löönud.
Naine fotol oli täiesti võõras. Ta oli ehk kakskümmend aastat vana, juuksed kahte peenikesse patsi põimitud, ja ta naeratus oli lihtsalt täiesti tavaline jäik kaameranaeratus, sarnane tuhandete teistega. Võibolla oli tema silmades midagi, mis Sarale tema kirjadest tuttav tundus, mingi naerusäde, mis ütles, et ta teab, et kõik on vaid nali. Kuid see oli kõik.
Ta tahtis käe sirutada ja fotot puudutada, kuid see tundus liiga pealetükkiv. Selle asemel jäi ta pimedasse esikusse seisma, püüdes papptaldriku ja raamatuga ettevaatlikult tasakaalu säilitada. Tema kotid olid kuhugi oma teed läinud, kuid ta ei jaksanud selle pärast muret tunda.
Kolm nädalat tagasi oli ta tundnud Amyga niisugust lähedust, et oli olnud valmis kaks kuud temaga koos elama, nüüd tundus, nagu oleksid nende sõpruse viimased jäljed surnud koos Amyga. Ta ei olnud kunagi uskunud, et selleks peab kokku saama, et sõbrad olla – paljud tema kõige rikastavamad suhted olid olnud isikutega, keda olemaski ei olnud –, kuid äkki tundus võlts ja peaaegu lugupidamatu hoida kinni ettekujutusest, et nad olid mingil moel teineteisele midagi tähendanud.
Tema ümber liikusid inimesed aeglaselt ja kõhklevalt läbi tubade, nagu endalt küsides, mida paganat nad seal teevad, ja see oli peaaegu täpselt see, mida temagi mõtles. Ometi ei paistnud, et nad oleksid vapustatud. Nad ei näinud välja isegi imestunud. Mitte keegi ei nutnud.
Enamik vaatas teda uudishimulikult, kuid miski, võib-olla austus olukorra vastu, milles nad viibisid, ei lasknud neil talle otseste küsimustega läheneda. Selle asemel kõndisid nad ümber tema, naeratades iga kord, kui ta juhtumisi nende pilgule vastas.
Üks naine eraldus rahvahulgast ja püüdis Sara elutoa ja köögi vahel esikus kinni.
„Caroline Rohde.”
Hoiak ja käepigistus olid sõjaväelised.
Sara ees olev naine oli palju ilusam, kui ta oli endale ette kujutanud. Tal olid sügavad mandlikujulised silmad ja näojooned rõhutatud nagu skulptuuril. Laelampide valguses oli kõrgeid põsesarnu kattev nahk peaaegu säravvalge. Ta juuksed olid paksud, hallide kiharatega, mis meenutasid kõige rohkem sulahõbedat.
Kaelas oli tal õhukesest jahedast siidist must sall, mis oleks kellegi teise kaelas tundunud sobimatu, isegi matustel, kuid tema kaelas tundus see ennekõike ajatu ja peaaegu võluv.
Tema vanust oli raske määrata, kuid tal oli niisuguse inimese aura, kes ei ole kunagi olnud tõeliselt noor. Saral tekkis tugev tunne, et Caroline Rohde ei hinda noorust kuigi kõrgelt.
Kui ta rääkis, jäid kõik tema ümber vait ja ta hääl sobis tema auraga kokku: kindel, otsustav, otsekohene. Häälest võis justkui aimata tervitavat naeratust, kuid see ei ulatunud suunurkadeni. Pigem muutis see jooned suu ümber kalgimaks.
„Amy rääkis, et te tulete,” ütles ta. „Ma ei saa väita, et see oleks olnud minu arvates hea idee, aga ei olnud minu asi selle kohta midagi öelda.”
Järele mõeldes lisas ta: „Võib-olla ei peaks ma ka teile midagi ütlema, aga te olete kindlasti nõus, et see on tekitanud mõnevõrra… ebamugava olukorra.”
„Ebamugava,” kordas Sara kajana. Ehkki ta ei mõistnud, kuidas oleks Amy võinud ette teada, et ta sureb.
Teised kogunesid hajusa poolringina nende ümber, nii et kõik jäid Caroline’i taha ja näoga Sara poole, nagu oleks ta juhuslikult tsirkusesse sattunud.
„Me ei teadnud, kuidas teiega ühendust saada, kui Amy… lahkus. Ja nüüd olete te siin,” võttis Caroline asja kokku. „Aga hea küll, eks see ole näha, mis me teiega teeme.”
„Mul oleks vaja kusagil elada,” ütles Sara. Kõik kallutasid end ettepoole, et kuulda, mida ta ütleb.
„Elada?” ütles Caroline. „Elama hakkate te mõistagi siin! Maja on ju tühi.”
„Aga…”
Kirikuõpetaja valge kaelusega mees naeratas Sarale sõbralikult ja jätkas kahjuks samal teemal, lausudes: „Amy palus meil teile iseäranis edasi öelda, et selles osas pole midagi muutunud.”
Pole midagi muutunud? Sara ei teadnud, kes siin hulluks on läinud, kas Amy, kirikuõpetaja või kogu Broken Wheeli linnake.
„Loomulikult on siin olemas külalistuba,” ütles Caroline. „Magage täna öösel seal, siis vaatame, mida teiega edasi teha.”
Kirikuõpetaja noogutas ja mingi moel oligi asi otsustatud: ta hakkab üksinda elama Amy Harrise tühjas majas.
Ta haarati kaasa teisele korrusele. Caroline läks kõige ees nagu väejuht sõjas, Sara kohe tema järel ja siis toetava vaikse varjuna George. Nende taga tuli enamik teisi külalisi. Keegi kandis tema pagasit, ta ei teadnud, kes, aga kui ta väiksesse tuppa jõudis, ilmusid nii seljakott kui ka kohver nagu imeväel välja.
„Me hoolitseme selle eest, et teil oleks kõik, mida vajate,” ütles Caroline ukselävelt, sugugi mitte ebasõbralikult. Siis saatis ta kõik minema ja lehvitas Sarale kergelt, enne kui enda järel ukse sulges.
Sara vajus voodile, äkki jälle üksinda, papptaldrik toiduga endiselt käes ja üksildane raamat mahajäetult kõrval voodikattel.
Pagan küll, mõtles ta.
Kallis Sara,
suur tänu meeldiva kingi eest! See pole ehk raamat, mille ma ise oleksin ostnud, ja just sellepärast valmistab see palju rohkem rõõmu. Aga küll see on ikka õudne lugu. Mul polnud aimugi, et Rootsis niisuguseid asju juhtub. Ehkki ma ei tea, miks ei peaks juhtuma. Minu meelest on väikestes linnades rohkem vägivalda, seksi ja skandaale kui suurlinnades, ja kui see on tõsi linnade puhul, peaks see ju kehtima ka väikeste riikide kohta. Arvan, et see tuleb sellest, et inimesed saavad seal lähedasemaks. Meil Broken Wheelis on küll kindlasti üksjagu skandaale olnud.
Aga oma Lisbeth Salanderit meil tõesti ei ole. Tähelepanuväärne naine. Nagu ma aru saan, on sarjas veel kaks raamatut. Kas sa ei oleks palun nii kena ja ei saadaks mulle ka ülejäänud kaks? Ma ei saa enne magada, kui olen teada saanud, kuidas sel tüdrukul on läinud, ja tollel närvilisel noorhärral Blomkvistil muidugi ka.
Loomulikult maksan ma nende eest. Saadan esimese osamaksena Harper Lee „Tappa laulurästast”, muide, samuti väikelinnad, mõrvad ja seks.
Tervitades
Amy Harris
Broken Wheeli infoleht
Sulle on neli uut sõnumit. Vastu võetud null viis kolmteist:
„Kullakene! Ema siin. Mida? Jajah. Ja isa muidugi ka. Jõudsime just Andersi ja Gunneli poolt tagasi. Tead küll, nende juurest, kes olid varem meie naabrid, aga kolisid sinna Tyresö imelisse villasse. Kuidas sul läheb? Oled juba kohale jõudnud? Kuidas siis on maakohas olla? On see Amy täielik hull? Kas sul õnnestus õige buss leida? Ma ei saa aru, miks sul oli vaja ilmtingimata sinna…”
Vastu võetud null viis viisteist. Ema rääkis edasi, nagu polekski teda katkestatud:
„… maakolkasse sõita. Oota, ma pole lõpuni rääkinud. Aga hea küll, siit tuleb isa, kes tahab kindlasti paar sõna öelda, ehkki ma pole üldse lõpetanud.”
Väike paus, tõsine köhatus.
„Sara! Loodan, et sa ei istu ainult raamatuid lugedes toas. Sa pead julgema välja minna ja inimestega rääkida. Reisimine on fantastiline võimalus. Mulle meenub, kui meie emaga…”
Vastu võetud null