impeeriumiga.
Iseloomulik on seegi, et riigi ja rahvana saavutasime iseolemise laulu toel ehk seto moodi öeldes ‘ilo iskides’. Kui mõtleme lõnga korrutamise peale, tekib kujund, kuidas meist igaühe elulõng põimub kõiksuse rõõmulõngaga ja toob nõnda meieni otsatu rõõmuväe.
Nende sõnadega on maarahva laulikud läbi aegade laule alustanud. Muinasjutus räägitakse ülekohtuselt surmatud vaeslapsest, kuidas ta pidevalt moondab ennast: küll ta iskis enda kedervarreks, käterätiks või käoks. Samas tähendab ‘iskimine’ Lõuna-Eestis ka lihtsalt lõnga korrutamist, nii et kaks peenemat lõnga keerutatakse üksteise ümber uueks, jämedamaks ja tugevamaks lõngaks.
Küllap on lõnga korrutamine ehk iskimine sama ürgvana toiming kui kanga kudumine ja rõivaste valmistamine. Enne iskimist tuleb kedervarrega koonla kiudude kaosest (olgu siis tegu villa-, lina-, kanepi-, nõgese- või muude kiududega) keerutada valmis esimene niit, mida saab hiljem iskida ehk korrutada.
Ürgolemise algsest kaosekoonlast kedratakse loomismüütides kõigepealt välja veelõng ja tuulelõng. Viimast nimetatakse sageli lihtsalt Vaimuks, nagu näiteks Piibli loomisloos, kus Jumala Vaim lehvis algul vee kohal. Neid lõngu iskime ehk korrutame elusolendeina sünnist kuni viimse hingetõmbeni, vedades käima tuult kopsudes üle niiske ja veerikka vere.
Punutud paelad seotud anniks Võrumaal Tammetsõõri hiietammel.
Nii sünnib maailma loomine meist igaühes ikka ja uuesti, iga hingetõmbega.
Imetlust väärib nii eestlaste kui ka teiste põlisrahvaste – saamide, indiaanlaste jt isepäisus ning isemeelsus.
Igal inimesel on oma maailmanägemine ja tõekspidamised. Pahatihti püüavad riigivõimud, kirikud või koolid meid küll ühe joone järgi seada, aga siiski väheste tulemustega. Igaüks jääb iseendaks, ehk vaid väliselt paindudes, samas seesmiselt seda kindlamalt oma olemist ja selle õigsust uskudes.
Oma olemist toetab meie lähedus maale ja metsale, meie keelekasutus, mille järgi kõigel elaval ja oleval on juur, sest me saame minna üksteise juurde .
II
Ajaring, silmapiir ja ilmakaared
Sirge või ümmargune?
Kas aeg on ümmargune või sirgjooneline? Tundub, et meie arusaamine maailmast liigub ümmargusest ajatajust sirgjoonelise poole. Ringikujulised ajanäitajad vahetuvad numbriliste vastu. Ka elus kipume pigem võistlema ning peame tihti igasuguseid mõõdikuid olulisemaks hubases ringis olemisest. Oluline on edeneda karjääriredelil, mis on taas üks sirgjoon, mida mööda ühes suunas liigutakse. Sama sirgjoonelisusega uuritakse oma põlvnemist – oluline on leida kõige kaugem esivanem aastasadade tagant.
Ümarat olemist oluliseks pidades algab suguvõsa uurimine omaenda pereringist, kus on kõigepealt ema oma õdede-vendade ja vanematega. Isa, tema õed-vennad ja vanemad on enamasti veidi kaugemal, kuid kindlasti sama olulised nagu ema omadki.
Kunstnik Märt Laarmani isadeliini lineaarne sugupuu.
Ema ja isa on ringi kaks poolt, laskumine maa poole ja tõusmine taevasse. Ema on pereringis kõige alus: toitja, toetaja, lohutaja, aitaja. Isa on sihiseadja, kaugele ja kõrgele vaataja. Ema on see, kellelt saame eluks nii vajaliku keskendumisoskuse, rahu, lihtsuse ja kaasatundmisvõime.
Aja tajumine ringina annab sügavama mõistmise, terviklikkuse ja lõpetatuse. Kui millestki hoolitakse ja midagi tahetakse kaitsta, käiakse selle ümber – see on ürgvana maagiline taig, mida võib leida nii šamanistlikes kaitserituaalides kui ka ristiusu ristikäikudes. Handi loomismuistendis lendab valge kaaren ümber vee seest kerkiva äsjasündinud maailma, et saada sellest ülevaadet. Taolist maagilist karja ümber käimise rituaali nimetatakse meie hõimurahva vepslaste juures ümbärtämiseks . Võimalik, et siit on pärit soome keele sõna ymmärtää, mille tähenduseks on mõistmine, arusaamine.
Ümmargune maailmataju on omane küpsele eale. Sirgjooneline ja võistlev maailmataju sobib pigem teisme- või murdeikka, kus olemine on ebakindel ning pidevalt tuleb endale ja teistele tõestada, et ollakse kõigist parem, ilusam, targem, tähtsam, kiirem ja tugevam.
Põlisrahvad hindavad kõrgelt suguvõsa vanimaid inimesi ja nende elutarkust. Ameerika Ühendriikide põhiseaduse aluseks oli irokeeside liidu põhikiri, mida järgiti üsna üksikasjalikult. Välja jäeti vaid säte, mille järgi viimne sõna otsustamisel oli hõimu vanadel naistel, kes emade ja sünnitajatena oskasid tagada kogukonna jätkumise. Indiaanlased hindavad kõrgelt ka ringi ja ümarust, öeldes, et kõik head asjad maailmas on ümmargused – Kuu, Päike, paljud marjad, puu- ja juurviljad. Ning nagu me nüüd teame, on ka meie hea koduplaneet Maa ümmargune.
Kaared ja ringid
Ümmargune olemine on meie maailmapildi aluseks sõna otseses mõttes. Erinevalt paljudest teistest keeltest kõneleme me eesti keeles ilmakaartest, mitte ilmasuundadest. Maailm on meie keeles ümmargune ning jaotub põhja-, lõuna-, ida-, lääne-, kirde-, kagu-, edela- ja loodekaareks. Samamoodi on maailmal kaheksa erinimelist osa meie lähematel hõimurahvastel soomlastel ja saamidel ning hämmastaval kombel ka hiinlastel ja korealastel kaugel Aasias.
Meie kaheksa ilmakaare nimetustel on ürgsed ja sügavad tähendused, mis on tänapäeval kahjuks ununemas. Mõne ilmakaare nimetus on lihtsalt mõistetav, nagu näiteks põhi. See on ilmakaar, kus kõik taevakehad vajuvad põhja, kõige sügavamale maa serva taha.
Ilmakaared märgivad ka ajaringe – ööpäeva- ja aastaringi. Iga ilmakaare läbib päike kolme tunniga. Põhjakaares on päike kella poole üheteistkümnest õhtul kuni kella poole kaheni öösel. Esivanematega seoses on põhjakaar emade, emaemade ja emaemaemade kaar. Nii nagu põhjakaares sünnib uus päev ja uus aasta, sünnib emast uus elu. Nõnda on põhi aluseks ja põhjustajaks uuele elule ja uutele algamistele. Emadega seostub laskumine, leevendumine, lihtsustumine, liikumine põhja ja põhjuste poole. Ema esivanematega on seotud kõik ilmakaared, kus Päike, Kuu ja teised taevakehad laskuvad taevas allapoole – edel, lääs, loe ja põhi.
Põhja vastas on lõunakaar. Lõuna nimi pole nii üksüheselt selge nagu põhja nimi, kuid seda pole ka liiga keeruline taibata. Igapäevakeeles tähendab lõuna eelkõige söögikorda ja puhkepausi keset päeva.
Päike on siis kõige kõrgemal taevas. Paremini saab ‘lõuna’ mõistest aru võru keele kaudu, kus sõna ‘lõun’, ‘lõuna’ tähendab saunaleili – kuuma veeauru, mis tõuseb alati ülespoole. Sellepärast minnakse leili nautimiseks ka lavale lae alla.
Lõunakaare tähenduseks saab nii olla kõrgel olemine. See sobib hästi taevakehade liikumisega, sest kõik taevakehad, Päike, Kuu, planeedid ja tähed on kõige kõrgemal taevas just lõunakaares.
Esivanematest on lõunakaarega seotud isad, isaisad ja isaisaisad. Isad peavad ulatuma kõrgele ja kaugele, vaatama üle aegade ja üle maade, et tagada pere julgeolek ja sissetulek. Isadega seostub tõusmine, kerkimine, kiirus, keerulisus. Nii seonduvad isa esivanematega kõik ilmakaared, kus Päike ja teised taevakehad tõusevad kõrgemale – kirre, ida, kagu ja lõuna.
Võistlemine ja tasakaal
Maailma ja aja tajumine liikumisena piki sirgjoont toob paratamatult kaasa mõõtmise, võrdlemise, võistlemise ja võitlemise. Keegi on ikka eespool, teine tagapool. Mõni on kiirem ja seetõttu ees, teised aeglasemad ja taga. Selle varju kaob teadmine, et aegade algusest peale on elu arengu aluseks olnud koostöö, üksteise