…
„Vau,” pomisesin, meenutades pluusi, mida ma hiljaaegu ühel fotoseansil kandsin ja mis oli stiililt äravahetamiseni sarnane nendega, mida ma lapsena olin joonistanud. Olin visanditele lisanud isegi leitud kangatükid, kõik eredavärvilised. Nooremana olin armastanud kirkaid värve. Libistasin ploki reisikoti välistaskusse, mõeldes endamisi, et see on ainus asi, mis ühendab mu lapsepõlvemina täiskasvanud minaga. Seejärel õngitsesin seinakapi tagaservast vanad tossud, vahetasin riided ja lahkusin köögi kaudu majast. Sörkisin läbi köögiviljaaia ja avasin tagavärava, kust sai üles mägedesse.
Valisin sama raja, mida olin viimati kasutanud kümme aastat tagasi, ning ehkki käisin regulaarselt jõusaalis, hakkasid mu jalad peagi valutama ja viimastel meetritel pidin end tõsiselt pingutama. Ronisin käpuli üle rahnude ja libisesin karedal niiskel rohul, aga lõpuks olin kohal.
Astusin tugevalt hingeldades kaljupaljandile, mis esindas vaid minu selja taga kõrgustesse pürgiva mäestiku eelmägesid, aga juba siit avanes järvele imeline vaade. Vaatasin alla Atlantise katuseharjadele ja tänu läbitud psühhoteraapiale mõistsin, miks ma seda vaatepilti nooremana nii eriliseks pidasin: lapsena oli Atlantis minu universum – kõikehõlmav –, aga siit ülevalt vaadates nagu nukumaja, tilluke ja tähtsusetu.
See paneb minu jaoks perspektiivi paika, ütlesin endale jalgu üle kaljuserva rippu lastes. See tekitab isegi minus tunde, et ma olen väike.
Jäin sinna tükiks ajaks istuma ja nautisin päeva, mis oli tõesti imekaunis. Kaugel järvel nägin midagi, mis kerges tuules lainetava purjega oli justkui sujuvalt üle vee liuglev mängulaev. Ning järsku ei tahtnud ma enam tagasi pöörduda reaalsusse, vaid soovisingi jääda siia üles, kust keegi mind ei leia. Ma tundsin end vabana, ja kui mu mõte läks New Yorki inimkätega loodud Manhattani mägedele, mille juurde mul tuli tagasi lennata, hakkas mul kõhus keerama. Seal oli kõik võlts, ahnusest ajendatud ja mõttetu, siin aga tõeline, puhas ja siiras.
„Jeerum, Elektra, sa hakkad juba Tiggy-sarnaseks muutuma,” noomisin ennast. Aga isegi kui see oli nii, siis mis tähtsust sellel oli? Praegu teadsin üksnes seda, et olen üdini õnnetu ning kadestan oma õdede tähendusrikast ja õnnelikku uut elu. Kui Ma ütles, et nad kõik tulevad Atlantisesse koos oma hiljuti leitud elukaaslaste, sõprade ja sugulastega, tundsin end veelgi üksildasemana, sest mul polnud kedagi, kelle kaasavõtmist oleksin saanud kaaludagi.
Ajanud end püsti teadmisega, et pean siiski tagasi pöörduma, sest olin rumalast peast veepudeli maha unustanud ja mul oli janu, heitsin avanevale vaatele veel viimase pilgu.
„Millest see tuleb, et mul peaks justkui kõik olemas olema, aga ometi on mul tunne, et mul pole midagi?” küsisin mägedelt oma pea kohal.
Mäeseljandikult alla hüpates sain aru, et pean kuidagiviisi hankima ka endale tõelise elu – ja armastuse. Aga kust selle otsimist alustada, seda teadis vaid taevas – ja võib-olla ka Pa, sest oli seal.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.